PLENAARESINEJAD

Meil on au tutvustada kongressi “Juri Lotmani semiosfäär” plenaaresinejaid.

ALEIDA ASSMANN


Aleida Assmann on Konstanzi ülikooli keele- ja kirjandusuuringute emeriitprofessor. Ta on olnud külalisprofessoriks muuhulgas Rice’i Ülikoolis Houstonis (2000), Princetoni Ülikoolis (2001), Yale’i Ülikoolis (2002, 2003, 2005) ja Chicago Ülikoolis (2007). Tema varaste tööde teemadeks on inglise kirjandus ja kirjanduslik kommunikatsioon; 1990ndatest alates on tema huvideks olnud Saksamaa mälu ajalugu alates aastast 1945, põlvkondade roll kirjanduses ja ühiskonnas, ja mäluteooriad. Professor Assmann on Brandenburgi, Göttingeni ja Austria Teaduste Akadeemia liige, ning aastal 2008 sai ta audoktori kraadi Oslo Ülikooli teoloogia teaduskonnalt. Ta on avaldanud ligemale kakskümmend raamatut, nende seas viimasel ajal Ist die Zeit aus den Fugen? Aufstieg und Fall des Zeitregimes der Moderne (2013), Im Dickicht der Zeichen (2015), Menschenrechte und Menschenpflichten: Schlüsselbegriffe für eine humane Gesellschaft (2018) ja Der europäische Traum: Vier Lehren aus der Geschichte (2018).


MIEKE BAL


Mieke Bal on Amsterdami Ülikooli Kultuurianalüüsi Kooli kaasasutaja. Varem oli ta ka Amsterdami Ülikooli kirjandusteooria professor ja Hollandi Kuningliku Kunstide ja Teaduste Akadeemia akadeemiline professor. Ta on rahvusvaheliselt tuntud kultuuriteoreetik, kriitik, videokunstnik ja kuraator, ning saanud viis audoktori kraadi. Tema peamiseks pühendumuseks on töötada välja sisukad interdistsiplinaarsed lähenemised kultuuriliste artefaktide ja nende võimaliku avaliku mõju uurimiseks. Ta keskendub soole, rändekultuurile, psühhoanalüüsile ja kapitalismi kriitikale. Tema neljakümne raamatu seas leidub triloogia poliitilisest kunstist: Endless AndnessThinking in Film (mõlemad 2013) ja Of What One Cannot Speak (2010).Tema varasemad tööd on kokku võetud raamatus A Mieke Bal Reader (2006). Aastal 2016 ilmus In Medias Res: Inside Nalini Malani’s Shadow Plays. Lisaks akadeemilisele tegevusele on Bal ka videokunstnik, kelle filme ja installatsioone on esitatud rahvusvaheliselt. Tema film ja installatsioon Reasonable Doubt (2016) René Descartes’ist ja kuninganna Kristinast uurib mõtlemisprotsessi sotsiaalseid ja audiovisuaalseid tahke. Tema värskeim projekt on kuueteistkümne kanaline videoteos Don Quixote: tristes figuras (2019).


SERGEI NEKLJUDOV


Sergei Nekljudov on Venemaa Riikliku Humanitaarülikooli (Moskva) folkloristika täisprofessor, rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert antropoloogia, semiootika, folklooriteooria ja võrdleva folklooriteaduse vallas. Ta on sarja „Traditsioon-tekst-folkloor: tüpoloogia ja semiootika“ ning veebilehe „Folkloor ja post-folkloor: struktuur, tüpoloogia, semiootika“ peatoimetaja, nagu ka folkloori ja antropoloogia valdkonna akadeemiliste ajakirjade toimetuskolleegiumite liige. Ta on Folklore Fellows’i, Rahvusvahelise Folkloristide Võrgustiku (1993) toetajaliige, mongoolia folkloori ekspert ning Mongoolias toimuvate välitööde korraldaja ja juht. Ta on avaldanud üle neljasaja teksti, mis on tõlgitud paljudesse keeltesse. Nende seas on monograafiad Структура волшебной сказки (2001); Поэтика эпического повествования: пространство и время (2015); Темы и вариации (2016) ja Легенда о Разине: персидская княжна и другие сюжеты (2016). Professor Nekljudov oli lähedal Tartu-Moskva koolkonna alusepanekule ja ta on toimetanud kaks köidet esseid ja mälestusi Tartu-Moskva koolkonnast.


JURI TSIVJAN


Juri Tsivjan on William Colvini emeriitprofessor Slaavi keelte ja kirjanduse osakonnas Chicago Ülikoolis. Ta oli Stockholmi Ülikooli, Amsterdami Ülikooli ja UCLA külalisprofessor. Enne USA-sse kolimist 1990ndate keskpaiku elas Tsivjan Riias ja töötas Läti Teaduste Akadeemia folkloristika-, kirjanduse- ja kunstiinstituudis. Ta on tuntud ekspert filmi ja filmistiilide ajaloo, kinosemiootika, varase maailma- ja Vene/Nõukogude kino, selliste filmitegijate nagu Charles Chaplini, Dziga Vertovi, Sergei Eisensteini teoste vallas, nagu ka montaaži ajaloo, teooria ja praktika uurija. Ta on üheksa raamatu autor, mille seas on neli inglisekeelset: Silent Witnesses: Russian Films, 1908—1919 (1989), Early Cinema in Russia and its Cultural Reception (1994), Ivan the Terrible (2002) ja Lines of Resistance: Dziga Vertov and the Twenties (2004). Üks tema raamatuist, Диалог с экраном („Dialoog ekraaniga“), on kirjutatud koos Juri Lotmaniga. Professor Tsivjan kuulub Tartu-Moskva koolkonna teise põlvkonda.


BORIS USPENSKIJ


Boriss Uspenski on Università degli Studi di Napoli “L’Orientale” Vene kirjanduse emeriitprofessor ja Kõrgema Majanduskooli (Moskva) täisprofessor. Ta on olnud külalisprofessor teiste seas Harvardi Ülikoolis, Cornelli Ülikoolis, Viini Ülikoolis ja Grazi Ülikoolis. Ta on Academia Europaea liige (1990), Austria Teaduste Akadeemia (1987), Norra Teaduste Akadeemia (1999) ja Poola Kunstide ja Teaduste Akadeemia (2011) välisliige, nelja ülikooli audoktor, mitmete rahvusvaheliste teadusasutuste liige ja paljude akadeemiliste ajakirjade toimetuskolleegiumi liige, saanud ka mitmeid prestiižseid rahvusvahelisi auhindu. Professor Uspenski on tunnustatud Vene lingvist, kultuuriajaloolane ja semiootik, kes oli Tartu-Moskva koolkonna rajamise juures. Ta oli Juri Lotmani lähedasemaid sõpru ja tema sagedane kaasautor. Professor Uspenski on avaldanud umbes kuussada teost ja nelikümmend raamatut, mis on tõlgitud paljudesse keeltesse. Viimasel ajal on ilmunud “Tsar and God” and Other Essays in Russian Cultural Semiotics (2012, koos Victor Živoviga); Ego Loquens. Язык и коммуникационное пространство (2012) ja Гентский алтарь Яна ван Эйка: композиция произведений. Божественная и человеческая перспектива (2013).