1922-1950: Noorusaastad Peterburis

1922

28. veebruar

Juri Lotman sündis Petrogradis

Juri Lotman sündis Petrogradis (tänane Peterburg) juudi rahvusest Vene intelligentide perekonda. Tema vanemad kolisid Petrogradi Odessast. Tema isa Mihhail Lotman (1882—1942, Михаил Львович Лотман) oli Peterburi Ülikooli haridusega jurist. Ta suri Leningradi blokaadis 1942. aastal, mil Lotman oli rindel. Tema ema Aleksandra Lotman (1889—1963, Александра Самойловна Лотман) oli Sorbonne’i haridusega dentist. … Loe edasi

1930

Õpingud Petrischules 

Lotmani vanemate jaoks oli oluline anda lastele hea ja mitmekülgne haridus. Nii pandigi nad õppima Petrischulesse, mis oli üks linna paremaid koole. Lisaks anti lastele kodus muusikatunde ning käidi sageli muuseumites ja teatris. … Loe edasi

1939

Petrischule lõpetamine 

Lotman lõpetas Petrischule 1939. aastal kuldmedaliga. Kooli lõpetamisest kirjutas ta hiljem: … Loe edasi

1939

Leningradi Ülikooli sisseastumine 

Lotman võeti Leningradi Ülikooli Filoloogiateaduskonda vastu ilma sisseastumiseksameid tegemata. Kooli ajal oli Lotman plaaninud õppida entomoloogiat, kuid oma keskkooliaegse kirjandusõpetaja ning õe Lidia kursusekaaslaste mõjul otsustas vene keele ja kirjanduse kasuks. … Loe edasi

1940

oktoober

Sõjaväeteenistus ja Teine ilmasõda (1940–1945)

Ülikooli teisel kursusel, 1940. aasta alguses kutsuti Lotman sõjaväeteenistusse. “Mitte-memuaarides” meenutab Lotman sõjaeelseid hetki: … Loe edasi

1945-46

Väeteenistus peale sõda

Lotmani väeteenistus ei lõppenud kohe peale Teise ilmasõja lõppu. Sõja järel pidi ta läbima veel poolteist aastat kohustuslikku väeteenistust okupeeritud Saksamaa Nõukogude tsoonis. Lotman on hiljem kirjutanud, et need sõjajärgsed kuud olid kõige raskemad: “Tuli aeg meenutada ja anda endale aru sellest, mida neil aastail oli püüdlikult tõrjutud”, lisades: “me kõik kippusime koju ja samas mõistsime, et oleme võõrdunud tollest elust, mis meid ootab, et meil pole mingit elukutset ja sõidame tundmatusse.” … Loe edasi

1946

detsember

Leningradi naasmine ja õpingute jätkamine

1946. aasta detsembris, 6 aastat peale õpingute katkemist sõjaväeteenistuse tõttu, naases Lotman Leningradi ja jätkas oma ülikoolis õppimist.  … Loe edasi

1949

Esimese teadusartikli avaldamine

1949. aastal ilmus Lotmani Leningradi Ülikooli väljaandes esimene publikatsioon “«Краткие наставления русским рыцарям» М. А. Дмитриева-Мамонова: (Неизвестный памятник агитационной публицистики раннего декабризма)” (“M.A. Dmitrieva-Mamonovi “Lühikesed juhised Vene rüütlitele”: varase dekabrismi ajakirjandusliku propaganda tundmatu monument”.)

1950

Ülikooli lõpetamine

Lotman lõpetas 1950. aastal ülikooli. Kuid 1948. aastal alguse saanud “võitlus kosmopolitismi vastu” jõudis akadeemilisele maastikule ning vaatamata sellele, et Lotman lõpetas ülikooli kiituskirjaga, ei olnud edasiõppimine võimalik. Autasustatud sõjaveteranina anti talle ülikooli lõpetamisel vabadiplom, mis säästis teda tööle suunamisest mõnda väikekohta, ent peagi selgus, et Leningradis ei olnud võimalik tal tööd leida. Lotman oli juba valmis otsima õpetajatööd mõnes külakoolis, kui Tartu Õpetajate Instituuti tööle suunatud kursusekaaslane Olga Zaitšikova mainis, et Instituut otsib vene kirjanduse õpetajat.

1950-1960: Noore teadlasena Tartus

1950–1954

Töö Tartu Õpetajate Instituudis

1950. aastal tuli Lotman tööle Tartu Õpetajate Instituuti, kus ei pööratud tähelepanu tema rahvusele ja kraadi puudumisele. Tartu Õpetajate Instituut oli pika ajalooga õppeasutus, mis valmistas ette õpetajaid üldhariduskoolidele. Toona tegutses Instituut Salme tn 1 ja Karlova mõisa härrastemajas. … Loe edasi

1950

september

Loengute andmine Tartu Ülikoolis

Tartu Õpetajate Instituudis õpetamisega samaaegselt hakkas Lotman loenguid andma ka Tartu Ülikooli vene kirjanduse osakonnas, algselt tunnitasu alusel.

1951

Abielu Zara Mintsiga

1951. aastal abiellus Lotman Zara Mintsiga (1927–90), kellega ta tutvus õpingute ajal Leningradi Ülikoolis. Ka Zara õppis ülikoolis vene keelt ja kirjandust. Juba õpingute käigus spetsialiseerus Mints professor Dimitri Maksimovi juhendamisel Aleksander Bloki loomingule. Ja ehkki ta lõpetas ülikooli kiituskirjaga, ei saanud ka tema õpinguid jätkata, vaid suunati Volhovisse vene keele ja kirjanduse õpetajaks. Mints kolis Tartu ja töötas 1951–1956. aastal samuti Tartu Õpetajate Instituudi vene kirjanduse osakonnas. … Loe edasi

1952

Väitekirja kaitsmine 

1952. aastal kaitses Lotman edukalt oma väitekirja «А. Н. Радищев в борьбе с общественно-политическими воззрениями и дворянской эстетикой Н. М. Карамзина» (A. N. Radištšev võitluses N. M. Karamzini ühiskondlik-poliitiliste vaadete ja aadliesteetikaga). Oponentideks olid Pavel Berkov ja Anatoli Predtetšenski. … Loe edasi

1954

juuni

Tööleminek Tartu Ülikooli

1954. aastal läks Lotman täiskohaga tööle Tartu Ülikooli vene kirjanduse osakonda dotsendi ametikohale. Lotmani tööleasumisest teavitatakse ka Tartu Riikliku Ülikooli ajalehe 3. septembri numbrist samal aastal. … Loe edasi

1954–1960

Esimesed sammud filoloogiakeskuse loomisel

Tartu Ülikooli vene kirjanduse kateedrist sai toonase kateedri juhataja Boriss Jegorovi (29.05.1926–3.10.2020) ja Juri Lotmani juhtimisel rahvusvaheliselt tuntud filoloogiakeskus. Kateeder oli 1950.–1960. aastatel väike, seal töötas 6–7 õpetajat, ent suutis enda ümber koondada küllaltki suure ning rahvusvahelise kaastöötajate ja kaasamõtlejate ringi. … Loe edasi

1958

Ilmus monograafia Andrei Kaissarovist

Sarjas “Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised” (vihik 63) ilmus Lotmani esimene monograafia Андрей Сергеевич Кайсаров и литературно-общественная борьба его времени (Andrei Kaissarovi ja ühiskondlik-poliitiline võitlus tema eluajal). Lotmani huvi Andrei Kaissarov (27.11.1782–26.05.1913) vastu oli otseselt seotud tema Tartu tulekuga. Siia tulles hakkas ta uurima Tartu Ülikooli vene filoloogia pikka ajalugu. … Loe edasi

1958

Ilmus sarja “Töid vene ja slaavi filoloogia alalt” esimene köide

1958. aastal ilmus esimene köide Tartu Ülikooli uues sarjas “Töid vene ja slaavi filoloogia alalt”. Jegorov kirjutab oma mälestustes, et 1950ndatel oli töö vene kirjanduse kateedris väga lennukas, ent tööde avaldamiseks oli vähe võimalusi. Nii otsustati 1958. aastal Moskvas toimuvaks IV rahvusvahelise slavistide konverentsiks avaldada kateedri töödest erikogumik. Selleks küsiti luba toonaselt rektorilt Feodor Klementilt, kes seda algatust toetas. IV slavistide kongressile pühendatud kogumikus avaldas Lotman artikli “V. G. Anastasevitši maailmavaate iseloomustusest: (19. saj esimese veerandi ühiskondliku mõtte ajaloost)” (vene keeles). … Loe edasi

1960–1970: Teadustee vene kirjandusest semiootika juurde

1960

Lotman sai vene kirjanduse kateedri juhatajaks

1960. aastal sai Lotman Tartu Ülikooli vene kirjanduse kateedri juhatajaks ning oli selles ametis 1977. aastani, mil ta formaalselt juhataja kohalt lahkus.

1961

Doktoriväitekirja kaitsmine 

1961. aastal kaitses Lotman Leningradi ülikoolis edukalt oma doktoritöö teemal “Vene kirjanduse ja ühiskondliku mõtte areng dekabristide liikumise eel”. Töö käsitles kirjanduse arenguid Puškini-eelsel perioodil kultuuriajaloolises kontekstis vaadatuna ning selgitades stilistilisi ja ideoloogilisi positsioone.

1962–1964

Tartu-Moskva semiootikakoolkonna algus

1960ndatel alguses oli Lotmanil teatav loominguline kriis. Eelnevate aastate uurimisteemad ei pakkunud enam endist huvi ning Lotman jõudis arusaamani, et kriis ei ole isiklik, vaid vene kirjanduse uurimises üldisemalt. (M. Lotman 1998: 675). Valdkond vajas uusi meetodeid ja lähenemisviise. 1950ndate lõpus hakkas Lotman kolleegidega korraldama metodoloogilisi seminare, kus arutati uuemaid teadusideid. … Loe edasi

1963

Lotman sai professoriks 

Peale doktoritöö kaitsmist sai Lotmanist Tartu Ülikooli vene kirjanduse kateedri professor.

1964

Ilmus “Loengud strukturaalpoeetikast”, sarja “Töid märgisüsteemide alalt” esimene vihik

1958–1963 luges Lotman loengukursust strukturaalsest poeetikast. Abikaasa Zara Mintsi abiga, kes tema loenguid transkribeeris, valmis loengukursuse konspektide põhjal Lotmani esimene semiootika-alane monograafia “Loenguid strukturaalpoeetikast” (Лекции по структуральной поэтике. Вып. 1, Введение, теория стиха), mis oli ühtlasi ka Tartu Ülikooli uue sarja “Töid märgisüsteemide alalt” esimeseks numbriks. … Loe edasi

1964

19.–29. august

Esimene semiootika suvekool

Lotman alustas Tartu ja Moskva semiootikute ühisürituse korraldamist 1964. aastal. Tema plaaniks oli korraldada ebatraditsioonilises formaadis akadeemiline koosviibimine, mis ei piirduks üksnes ettekannete esitamisega, vaid kus oleks aega ja soodne õhkkond mõttevahetusteks ja aruteludeks. … Loe edasi

1965

21. detsember

Tartu Ülikooli peahoone põleng

Tartu Ülikooli peahoone, Tartu vaimuelu sümboli põleng 1965. aasta 21. detsembril oli Lotmani jaoks isiklik tragöödia, mida ta kirjeldas oma kirjas Boriss Jegorovile: … Loe edasi

1966

16.–26. august

Teine semiootika suvekool 

Käärikul korraldati teine “sekundaarsete modelleerivate süsteemide suvekool”, seekord juba umbes 50 osavõtjaga Tartust, Moskvast ja Leningradist. Ehkki korraldajate soov oli hoida osalejate arv esimese suvekooliga samaväärne, oli üritus saanud juba legendaarseks ning sellel osalemine muutunud omajagu prestiižeks. Teises suvekoolis peeti 33 ettekannet, põhiteemadena tuuakse välja kultuuride tüpoloogia, tekstide tüpoloogia, mütoloogia, folkloori semiootika, poeetika, kirjanduse semiootika, personoloogia ning ruumi ja aja semiootika modelleerivates süsteemides (Mart Remmel 1967. Sekundaarsete modelleerimissüsteemide teine suvekool. Keel ja Kirjandus 1: 59–61). … Loe edasi

1966–1967

Konverentsid Tšehhoslovakkias 

Lotman ja Mints esinesid Tšehhoslovakkias konverentsidel. Lotmanite perekonnasõber Viktoria Kamenskaja on hiljem meenutanud: “Esimest korda lubati Lotmanitel välismaale sõita veidi enne 1968. aastat. Nad kutsuti Tšehhoslovakkiasse kirjandusliku avangardi konverentsile, mõlemad esinesid säravalt nii Prahas kui ka Bratislavas (millest me mehega teame kuulajate hinnangu kaudu). Loomulikult esinesid nad nii, nagu olid harjunud esinema Tartu konverentsidel: ausalt ja poliitiliste keeldudega arvestamata. Prahas mäletati ja armastati neid kaua. […] Tšehhoslovakkia saatust tajuti Lotmanite majas erakordselt teravalt. Nii nagu meiegi jaoks, ei olnud see pelgalt valu okupatsioonile allutatud rahva, vaid ka lähedaste sõprade saatuse pärast.” (Jalutuskäigud Lotmaniga)

1967

Ilmusid Lotmani strukturalistlike tööde esimesed tõlked 

1967. aastal ilmusid esimesed Lotmani strukturalistliku lähenemisviisiga tööde tõlked – itaalia ja prantsuse keeles, ajakirjades Strumenti critici ja Information sur les Sciences Sociales. … Loe edasi

1960ndate lõpp

Ilmusid Lotmani esimesed artiklid kultuuriteooriast 

1960ndate lõpus ilmuvad Lotmani esimesed artiklid kultuuriteooriast (kultuuritüpoloogiast). 1970ndate algusest alates olid paljud kultuuriteoreetilised atriklid kirjutatud kahasse Boriss Uspenskiga. … Loe edasi

1968

10.–18. mai

Kolmas semiootika suvekool 

Kolmas suvekool nihutati kevadesse ja see oli ka varasematest natuke lühem – 10.–18. maini. Ettekandeid oli 255-leheküljelises teesiraamatus 43. Lotman kirjutab aprillikuises kirjas Jegorovile, et on kutsutud ka välismaised külalised, aga reaalselt keegi siiski kohale ei jõua. … Loe edasi

1969

21. jaanuar

Lotman sai Rahvusvahelise Semiootika Assotsiatsiooni asepresidendiks

1960ndatel tärkas laialdasem rahvusvaheline huvi semiootika vastu ning 1966. aastal (12.–18. september) peeti Poolas rahvusvaheline konverents, kuhu olid kutsutud esinema Poola, Tšehhi, Taani, Prantsuse, Saksa, Itaalia, USA ja Nõukogude Liidu semiootikud. millele järgnes Semiootika Assotsiatsiooni asutamine. Konverentsil algatati rahvusvahelise semiootikaalase seltsi ja ajakirja asutamine. Seltsi asutamiseks otsustati konkreetsemad sammud asutuda järgmisel konverentsil, mis aastase viivituse järel toimus 1968. a. (25.08–1.09), kuid keeruliste poliitiliste olude tõttu ei olnud võimalik eesmärki veel ellu viia. … Loe edasi

1969

Lotman sai ajakirja Semiotica toimetuskolleegiumi liikmeks

1969 aastal hakkas ilmuma Rahvusvahelise Semiootika Assotsiatsiooni ajakiri Semiotica, mille peatoimetajaks sai Thomas Sebeok. Lotman kutsuti ajakirja toimetuskolleegiumi liiikmeks ning ta oli selles rollis oma elu lõpuni. Ajakirjas avaldati Lotmanilt kuus artiklit (üks neist kirjutatud kahas Pjatigorskiga, teine Uspenskiga).

1970

jaanuar

KGB läbiotsimine

Lotman märgib, et 1960ndate lõpus oli ta juba jälgimise all ning 1970. aasta jaanuaris toimus Lotmani Kastani tänava korteris läbiotsimine. Ajendiks oli Lotmanite perekonna väha hea tuttava, vene poeedi Natalja Gorbanevskaja külaskäik Tartusse. … Loe edasi

1970–1980: Rahvusvaheline tuntus piirangute kiuste

1970

17.–24. august

Neljas semiootika suvekool

Neljas suvekool, mille teemaks oli “Semiootika ja kultuur”, toimus Tartus. Seda suvekooli on peetud sündmuseks, mille käigus jõudis Tartu-Moskva koolkond uuele arengutasemele. Kui esmalt liiguti loomuliku keele kui primaarse modelleeriva süsteemi uurimiselt sekundaarsete modelleerivate süsteemide (mütoloogia, folkloor, religioon, verbaalsed ja mitteverbaalsed kunstid jne) juurde, tegeleti viimaste uurimiseks lingvistiliste ja semiootiliste meetodite otsimisega, siis neljandast suvekoolist peale hakati tegelema modelleerivate süsteemide omavaheliste suhete ja kultuuri kui modelleerivate süsteemide süsteemi uurimisega. (Revzina 1971: 222-223). Suvekooli lähtekohaks oli idee, et kõrvuti üksikute modelleerivate süsteemide uurimisele suhteliselt autonoomselt on võimalik ka lähenemine, mis vaatleb neid kultuurisemiootika erinevate aspektidena, uurides kultuuri kui semiootilise terviku ülesehitust ja arengut. … Loe edasi

1970

Ilmus “Kunstilise teksti struktuur”

Raamatus käsitleb Lotman kunstilise teksti semiootilise analüüsi võimalusi, uurides laia teemade ringi: kunst kui keel, kunstilise informatsiooni spetsiifika, tekstiliste ja mittetekstiliste struktuuride vastasmõju, teksti konstruktsioonilised printsiibid. Eriline koht on raamatus tähenduse probleemil kunstilises tekstis. … Loe edasi

1970

Ilmus “Artiklid kultuuritüpoloogiast I”

1970ndatel muutus teadustööde avaldamine keerulisemaks. Monograafiate avaldamine keelati ning piirangutest möödahiilimiseks avaldati monograafiaid õpikutena. Ka Lotman avaldab sel perioodil mitmeid töid kultuuriteooriast, vene kirjandusest ja kultuuriloost, mis on esitatud õppematerjalidena. … Loe edasi

1971-1975

Koostööprojekt tehisintellekti uurimise alal

Lotmani tuntus NSVLis kasvas ning sellega kaasnesid mitmed uued ja ootamatud koostööettepanekud. 1971. aastal kutsus Leningradi Avioaparatuuri Instituudi Küberneetika ja tehnoloogia osakonna juhataja Mihhail Ignatjev Boriss Jegorovi ja Lotmani tehisintellekti arendamise projekti. … Loe edasi

1972

22. veebruar

Juri Lotmani 50. juubel

1972. aastal tähistas Juri Lotman oma 50. juubelit ning professorile avaldati õnnesoove ka mitmete ajalehtede veergudel, teiste seas kultuurilehes “Sirp ja Vasar”: … Loe edasi

1972

Ilmus “Poeetilise teksti analüüs. Värsi struktuur“

“Poeetilise teksti analüüs” on pühendatud luuleteksti strukturaal-semiootilise analüüsi põhimõtete tutvustamisele. Lotman eristab kolme vaatepunkti poeetilise teksti uurimiseks: uurida teksti suhtes teatava ajaloolise tegelikkusega, uurida teksti suhtes teiste kirjandustekstidega või uurida kunstilise teksti kui terviku sisemist struktuuri. Viimast peab Lotman kunstiteksti mõju ja tähenduse mõistmisel primaarseks. Teos sai elava vastukaja osaliseks ning tekitas kirjanduse uurijate seas mitmeid vastakaid arvamusi. … Loe edasi

1972

Suvekooli korraldamine keelati ära

1972. aastal toimuma pidanud semiootika suvekool jäi ära. Algselt lükati selle korraldamine 1973. aastasse, ent lõpuks ei antud siiski suvekooli läbiviimiseks luba.

1973

Ilmus “Artiklid kultuuritüpoloogiast II “

1973

“Kultuurisemiootika teesid”

1973. aasta programmiliste kultuurisemiootika teeside ilmumine tähistas uue distsipliini – kultuurisemiootika – sündi. Teeside autoriteks olid Tartu-Moskva koolkonna liikmed Vjatšeslav Ivanov, Aleksandr Pjatigorski, Vladimir Toporov, Boris Uspenski ja Juri Lotman. … Loe edasi

1973

Ilmus “Kinosemiootika ja kinoesteetika probleemid”

1970ndate alguses hakkas Lotman tähelepanu pöörama ka filmikunstile. 1971. aastal korraldas ta Tartu Ülikoolis filmisemiootikale pühendatud seminari, kus osalesid ka semiootikud Moskvast, Leningradist ja Pihkvast. Seminaril käsitleti filmikujutuse spetsiifikat, filmi kunstilisi väljendusvahendeid, ruumi ja aja modelleerimist filmis, filmi suhet teistesse märgisüsteemidesse, montaaži probleemid jmt. … Loe edasi

1974

8.–13. veebruar

Semiootika talvekool

Seniste suvekoolide asemel õnnestus 1974. aasta talvel Tartus korraldada üritus, mis kandis nime “Esimene üleliiduline humanitaarsemiootika sümpoosiom”. Nimele vaatamata oli osalejaskond ja teemadering suuresti sama kui suvekoolides, ehkki talvises Tartus ei õnnestunud suvekooli atmosfääri varasemale võrdsel määral tekitada. … Loe edasi

1975

Ilmus Lotmani lühikäsitlus Aleksander Puškini “Jevgeni Oneginist”

Raamatu pühendas Lotman oma õpetajale, Puškini-uurijale Boriss Tomaševskile.

1977

Lotman valiti Briti Akadeemia välisliikmeks

Sündmusest kirjutab ajakirjas Keel ja Kirjandus Igar Černov: “See Tartu kirjandusuurijale ja semiootikule osutatud tunnustus seletub J. Lotmani erakordse populaarsuse ja autoriteediga teadusmaailmas.” … Loe edasi

1977

Lotman valiti Ameerika Semiootika Ühingu auliikmeks

1977

Lotman lahkus vene kirjanduse kateedri juhataja ametikohalt

1970ndatel, mil Lotman tegi oma teadustöös mitmeid läbimurdeid ning saavutas rahvusvahelise tuntude, oli tema olukord NSVLi ja Tartu teadusmaastikul keeruline. Raskuseid oli teadustöö publitseerimisega, takistusi nii teadusürituste korraldamisel kui ka rahvusvahelistel konverentsidel osalemisega. Pingete tõttu taandus ta vene kirjanduse kateedri juhataja kohalt.

1978

12. aprill

Lotman võetakse Kirjanike Liidu liikmeks

(Teadaanne kultuurilehes Sirp ja Vasar, nr. 16, 21. aprill 1978.)

1979

Teadlast ei lastud riigist välja

Väliseesti ajalehes Päevaleht avaldatakse artikkel sellest, et Lotman oli kutsutud 2.–6. juulini Viinis toimuvale rahvusvahelisele semiootika kongressile, ent võimud ei andnud talle väljasõiduluba. Muidugi mõista ei olnud see ainus väliskonverents, kuhu Lotman ei saanud minna – 1980ndate keskpaigani ei lubatud teda välisreisidele.

1979

Mis on valmis, mis teoksil, mis kavas?

1979. aasta annab kultuurilehe Sirp ja Vasar rubriigis “Mis on valmis, teoksil, kavas?” ülevaate Lotman töödest-tegemistest. Ülevaates keskendutakse eelkõige Juri Lotmani tööde tõlgetele, mis erinevates riikides viimasel ajal on ilmunud. … Loe edasi

1980–1993: Teekond semiootika osakonna loomiseni

1980

Lotman viiakse üle väliskirjanduse ja kirjandusteooria kateedrisse 

1980. aastal avatakse Tartu ülikoolis väliskirjanduse ja kirjandusteooria kateeder, mis pidi saama 1972. a. Villem Alttoa surma järel tegevuse lõpetanud Lääne-Euroopa kirjanduse ja klassikalise filoloogia kateedri tegevuse jätkajaks. Uus kateeder koondas antiik–, saksa, prantsuse, hispaania, inglise, üldväliskirjanduse jmt kõrval ka üldise kirjandusteooria ja -teaduse ning tõlketeooria ja -praktika valdkonda. Selle töötajaskond komplekteeriti ülikoolis erinevates kateedrites töötanud inimestest. … Loe edasi

1980

Ilmus “Puškini romaan “Jevgeni Onegin” kommentaarid”

Õpetajatele adresseeritud mahukas käsitlus Puškini romaanist “Jevgeni Onegin“ sisaldab kommentaare ja selgitusi, mis võimaldavad paremini mõista nii Puškini teost kui ka tema ajastut tervikuna.

1980ndatel

Koostöö Leningradi teadlastega aju funktsionaalse asümmeetria uurimisel

NSVL-i Teaduste Akadeemia Evolutsioonipsühholoogia ja Biokeemia Instituudi Leningradi Neuropsühholoogia ja Käitumispatoloogia laboratooriumi teadlased (Lev Balonov, Vadim Deglin, Tatjana Tšernigovskaja) hakkasid uurima aju funktsionaalse asümmeetria probleemi. Lotman uuris selle raames sarnasust individuaalse teadvuse mehhanismide ja kultuuri semiootiliste mehhanismide vahel. … Loe edasi

1981

Ilmus “Aleksandr Puškin: Kirjaniku biograafia”

Rikkalikel arhiivimaterjalidel põhinev põhjalik elulooline käsitlus Aleksandr Puškinist, mis uuendas biograafiažanri võimalusi ja raame. Teos esitab haarava ülevaate Puškini isiksust, elu ja loomingu olulisematest tahkudest. Lotman põimib oskuslikult kuulsa vene luuletaja eluloolisi seiku tema loomingunäidetega ja avab meile Puškinit mitme tavatu külje pealt. Köitvalt kirjutatud teos on ühtlasi suurepärane sissejuhatus 19. sajandi esimese poole Venemaa vaimu- ja ühiskonnaellu.

1982

Juri Lotmani 60. juubel

Juubilarist avaldatakse ajakirjanduses mitmeid ülevaatelugusid. … Loe edasi

1983

Ajaloo ja semiootika labori loomine

Tartusse semiootikakeskus loomise idee tekkis Lotmanil juba 1960ndatel. Toonane rektor Feodor Klement toetas seda algatust igati, esitledes seda 1967 . aastal osana ülikooli visioonist aastateks 1967–1980. Laboratooriumi pidi sündima Generatiivse Grammatika Grupi eestvedaja Hugo Rätsepa ja Juri Lotmani koostöös. … Loe edasi

1984

Ilmus artikkel “Semiosfäärist” 

Semiosfäär on Lotmani algupärane mõiste, mis tähistas kõikvõimalikke semiootilisi süsteeme ja protsesse hõlmavat semiootilist ruumi, väljaspool mida ei ole semioos ehk tähendusloome võimalik. Semiosfääri mõiste on inspireeritud Vladimir Vernadski biosfääri mõistest, olles samas Lotmani eelnevate kultuurisemiootiliste ideede loomulikuks edasiarenduseks ja teatavaks kulminatsiooniks. … Loe edasi

1986

24.–26. juuli

Viimane semiootika suvekool

1986. aastal prooviti suvekoolide traditsiooni taaselustada ning Käärikul korraldati kolmepäevane kohtumine. … Loe edasi

1986

2.–3. oktoober

Lotmani esimene väliskonverents Bergenis

Lotman, harjunud sellega, et teda kuskile ei lastud ja reisimist igati takistati, suhtus asja huumoriga (lugematud kutsed välismaalt, kuhu minek kõik ära keelati, koondas ta kausta „Kirjad vene rändurile“ – allusioon Nikolai Karamzini suurteosele „Vene ränduri kirjad“). Juri Lotmani esimene välisreis pärast sõda sai teoks 1966 Tšehhoslovakkiasse, esimene reis raudse eesriide taha oli alles 1986. aastal Norrasse Bergenisse, kus toimus rahvusvaheline konverents “Semiootika teooria ja praktika”. … Loe edasi

1986–1991

Teleloengute sari “Vestlusi vene kultuuriloost” 

Aastatel 1986–1991 salvestas Lotman Eesti Televisooniga koostöös legendaarse loengusarja vene kirjandusest ja kultuuriloost, mis tõi Lotmanile kuulsust terves Nõukogude Liidus. … Loe edasi

1987

Ilmus “Karamzini loomine “

Teos on kirjaniku ja ajaloolase Nikolai Karamzini eluloole pühendatud pikaajallise uurimustöö kokkuvõte. Boriss Jegorov on öelnud, et “Karamzini loomine” on hinge biograafia, teos, mis keskendub Karamzini isiksuse kujunemisele ja hingelisele arengule.

1987–1991

Lotman annab külalisloenguid Euroopa ülikoolides

Aastatel 1987–1991 annab Lotman loenguid Soome, Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Rootsi ülikoolides.

1987

Lotman valiti Norra Teaduste Akadeemia liikmeks

1987

25. november

Lotmanit ei valitud Eesti NSV Teaduste Akadeemia liikmeks

Ehkki Lotman oli valitud mitme akadeemia ja teadusühingu välis- või auliikmeks, ei olnud ta Eesti ega NSVL-i Teaduste Akadeemia liige. 1987. aasta sügisel kukutati ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia ühiskonnateaduste osakonnas häältega 8:5 läbi. … Loe edasi

1988

Ilmus “Poeetilise sõna koolis. Puškin, Lermontov, Gogol”

Lotman rõhutab raamatu alguses, et selle eesmärgiks on aidata õpetajatel süstida õpilastesse armastust kirjanduse vastu, panna neid mõistma kunstiteoseid ning tutvustada neile kultuuri kõrget vaimsust.

1988

oktoober

Lotman valiti Eestimaa Rahvarinde juhatusse

Loe edasi

1989

Lotman valiti Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks

1990

4. aprill

Lotman valiti Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks

Eesti Teaduste Akadeemia Üldkogus toimunud valimistel valiti akadeemikuks Juri Lotman (kultuurisemiootika), Olav Aarna (informaatika), Jüri Engelbrecht (mehaanika),Jüri Martin (ökoloogia), Loit Reintam (mullateadus), Mart Saarma (molekulaarbioloogia) ja Arved-Ervin Sapar (astrofüüsika). Valimiste tulemusena oli akadeemias 1990. aasta algul 52 liiget.

1990–1992

Lotman pälvis audoktori kraadi mitmelt Euroopa ülikoolilt 

Nende seas L’Université Libre de Bruxelles (1990), Univerzita Karlova v Praze (1991), Keele University, Suurbritannia (1992).

1990

Ilmus “Mõtlevates maailmades”

“Mõtlevates maailmades. Kultuuri semiootiline teooria” on Lotmani kultuurisemiootiliste ideede üheks intellektuaalseks kokkuvõtteks. Teoses käsitleb Lotman teksti, kultuuri, semiosfääri ja ajaloo tähendust, vaadates neid kultuuri kui intellektuaalse, mõtleva maailma toimimise osadena.

1990

25. oktoober

Suri Zara Mints

Õpilased ja kolleegid kirjutavad järelhüüdes: Eile lõpetas Raadi kalmistul oma maise teekonna ZARA MINTS, tark ja veetlev raine, keda tundis nägupidi enamik tartlasi ning kelle loengud ja teaduslikud tööd tõid ülikoolile ja Tartule kuulsust kogu maailmas. Koos oma abikaasa Juri Lotmaniga kehastasid nad ülikoolilinna akadeemilist vaimsust Lahutamatu paarina seisavad nad praegugi meie vaimusilma ees. Tartus sai Zara Mintsist esimene filoloogia naisdoktor ülikooli ajaloos ja siin jagas ta oma teadmisi kümnetele filoloogide põlvkondadele. … Loe edasi

1992

28. veebruar

Lotmani 70. juubel

Professori ja akadeemiku juubelit tähistati 20. märtsil toimunud teaduskonverentsiga ning kontsertiga Tartu Ülikooli aulas ning juubelikogumikuga. Ülikooli raamatukogu konverentsisaali fuajees oli juubeliks avatud raamatunäitus “Juri Lotman 70”. Ajalehes “Sirp” kirjutatakse juubeli puhul Lotmani fenomenist. … Loe edasi

1992

Lotman sai semiootika osakonna professoriks

Lotmani initsiatiivil avati 1992. aastal Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonnas semiootika osakond, mis tegutses Tiigi 78/80 õppehoones. Osakonna esimeseks juhatajaks sai Lotmani õpilane Igor Černov.

1992

Ilmus “Kultuur ja plahvatus” 

Lotman alustas tööd “Kultuuri ja plahvatuse” kallal 1991. aastal ning sellest sai viimane tema eluajal ilmunud teos, omamoodi vaimne testament, kus on kokku võetud tema kultuuriteooria olulisemad teemad ja küsimused. Teose alguses püstitab Lotman kultuurisemiootika alusprobleemid: “Igasuguse semiootilise süsteemi puhul on põhiküsimuseks, esiteks tema suhe välise, süsteemi piiride taguse maailmaga, ning teiseks, staatika ja dünaamika vahekord. Viimase küsimuse võiks sõnastada ka nii: kuidas saab süsteem areneda, säilitades samas oma identiteedi?” ning “Kultuuris ja plahvatuses” otsib Lotman neile vastust, vaadeldes kultuuridünaamikat plahvatuslike ja stabiilsete protsesside vaheldumise, katkestuse ja pidevuse, uuenduslikkuse ja jätkusuutlikkuse koostoime kaudu.

1992–1993

detsember–märts

“Mitte-memuaaride” dikteerimine

Lotmanile kui suurepärasele jutustajale oli koduvalt soovitatud oma sõjamälestused kirja panna. Viimaks elu viimasel aastal asuski ta mäletusi talletama. Kuna peale insulti ei saanud Lotman enam kirjutada ja lugeda, talletas ta oma mälestused just jutustades – Jelena Pogosjan dikteerides. Tema mälestuste raamat ilmus “Mitte-memuaaride” nime all postuumselt, 1995. aastal. … Loe edasi

1992–1993

Ilmus “Valik artikleid” kolmes köites

Lotmani eluajal jõuti välja anda kolmeköitelune valimik, mis koondas tema artikleid aastatest 1967–1987. Valimikud koondavad artikleid kultuuritüpoloogiast, kultuurimehhanismidest, semiootikast ja teistest kunstidest ning vene kirjanduse ajaloost.

1993

28. oktoober

Juri Lotmani lahkumine

28. oktoobril suri Tartus 72. eluaastal Tartu Ülikooli professor, akadeemik Juri Lotman, üks 20. sajandi silmapaistvamaist humanitaarteadlastest Eestis. Kolleegid vene ja slaavi filoloogia ning semiootika osakonnast meenutavad järelhüüdes Lotmanit kui teadlast, aga ennekõike kui ÕPETAJA, kelle jaoks oli õppetöö sama tähtis kui teadustöö: “Meie kaotus on korvamatu. Kuid lugejatele jäävad raamatud. Meile mälestus ja armastus.” Eesti Kirjanike Liit mälestab teda sõnadega: “Juri Lotmani olemus ja looming kinnitasid tõsiasja, et humanism ei tunne keele-, rahvuslikke ega kultuuripiire, ja just valgustajahumanistina võttis eesti kultuuriavalikkus Lotmani omaks. Ta kujunes siin omamoodi humanismisümboliks… Juri Lotman oli legend juba oma eluajal, selle legendi eluvõimelisust ei suuda kahandada ka ta surm. Ehk seesama ümberöeldult Juri Lotmani enda sõnadega ta lemmiku Voltaire’i kohta: “Juba surres oli ta surematu. Ta lahkus, tulvil aastaid, tulvil tegusid ja teoseid, tulvil kõige üllamat ning kõige rängemat vastutust — erksa ning puhta südametunnistuse vastutust.”” … Loe edasi

1993

3. november

Juri Lotman saadeti viimsele teekonnale

Juri Lotman saadeti teele Tartu Ülikooli aulast ja ta maeti Tartu Raadi kalmistule abikaasa kõrvale. … Loe edasi