Esimene semiootika suvekool

Aasta alguses kirjutas ta oma plaanidest Vjatšeslav Ivanovile:

Enne sümpoosioni võiks (ja tulebki) kavandada esialgne temaatika ja arutlusele tulevate küsimuste ring. (Ma tahan, et see ei oleks üle koormatud “plaaniliste” töödega, et ei oleks tavaliste konverentside hullumeelset sagimist, vaid oleks aega vestlusteks vabal teemal ja koguni jalutuskäikude ajal. Selleks on ka koht välja valitud – mitte Tartu, vaid metsas, järve ääres. Ja kõige tähtsam, et ei oleks kõrvalisi isikuid ja saaks rääkida “Hamburgi skoori” järgi.) On juba ka esialgne nimetus “Semiootika suvekool (ekstralingvistilised märgisüsteemid)”. (Lotman 1997: 646–7) 

Boriss Jegorov meenutab suvekooli kavandamist:

Parteiortodoksid ei olnud strukturalismigi veel kahtlaste asjade killast välja arvanud, kartsime, et uus termin “semiootika” tekitab veel suuremat hirmu. Hakkasime mõtlema Štšedrini mõistukõnepõhimõttest lähtudes: „Kuidas seda küll segasemalt väljendada?‟ Suurepärase nimetuse mõtles välja Moskva matemaatik V. A. Uspenski: „sekundaarsed modelleerivad süsteemid‟. Tark ja arusaamatu… Nii läkski käibesse: „Sekundaarsete modelleerivate süsteemide suvekool.‟ 

Fjodor Klement lubas kasutada konverentsi läbiviimiseks (ja andis selleks ka raha) üliõpilaste suvepuhkuse ajal tühjalt seisvat Kääriku spordibaasi, siit sugeneski idee pidada konverentse suvel ja regulaarselt, intervalliga kaks aastat. Et nad aga oleksid võimalikult vähem formaalsed, et oleks nii ettekandeid, esinemisi, diskussioone ja dialooge kui ka vestlusi ja kohtumisi, siis nimetasime nad suvekooliks. 

Kääriku spordibaas on Tartust 40 km lõunapool. See on nn Eesti Šveits: künklik maastik, järved, väikesed jõed, mets… See on väga ilus ja vaikne koht. Ühiselamu magamiskorpuses oli paarkümmend kahekohalist tuba, sealsamas kõrval söökla ja õppekorpus. Kuivõrd kohtade arv oli piiratud ja kõrvalisi nuuskijaid me siin näha ei soovinud, siis enne iga suvekooli koostati osavõtjate nimekiri ja anti kutsed ning vormiliselt võisid Käärikul suvekooli ajal elada ainult need, kellel niisugune kutse oli. Aga muidugi imbusid nuuskurid kuidagimoodi ikka sisse nii ühiselamusse kui ka koosolekutele.

[…] mitte midagi võrreldavat oma uudsuse, ereduse, tulemuslikkuse, inimliku avameelsuseja solidaarsuse poolest pole ma oma pool sajandit kestnud teadusliku tegevuse kestel näinud. Kümme-kaksteist pingelist päeva andsid nii palju ideid ja olid nii stimuleerivad, et sellest jätkus mitmeks aastaks. Veelgi enam, kogu meie edaspidine loominguline elu oleks nagu ammutanud oma jõu nendest suvekoolidest.

– Boriss Jegorov 1995. Tartu koolkonna lätteil. Mälestusi 1950 aastateist. Vikerkaar nr 1, lk 78.

Esimene suvekool toimus 19.–29. augustil 1964 Käärikul. Kümnepäevasel üritusel osales umbes 30 teadlast Tartust, Moskvast ja Leningradist. Suvekooli ettekannete ühendavaks lüliks oli strukturalistlik-semiootiline lähenemisviis, ent teemadering oli erakordselt mitmepalgeline. Arutluse all olid müüdid, rituaalid, armuloitsud, etikett, mängud, huumor, kaartidega ennustamine, muusika, maalikunst, kirjandus, luule, filmikunst, budism, keele ja mõtlemise suhted, objekt- ja metakeelte vahelised suhted eri valdkondades, haridus, personoloogia jne. (vt Jaan Kaplinski 1964. Semiootika suvekoolist Käärikul. Keel ja Kirjandus 12: 764–765.)

Vaata lisaks:

Tartu-Moskva semiootikakoolkond: algus, tegevus ja põhiideed

Koolkonna kujunemine ja tegevus Boriss Uspenski on kirjeldanud Tartu-Moskva koolkonda kui kahe linna teadlaste vastastikku viljastavat koostööd. Kui Moskva uurijad olid valdavalt linvistid, kes tegelesid teatud määral kirjanduse uurimisega, ent nägid asju siiski lingvisti pilguga, siis Tartus oli vastupidi – nemad olid kirjandusteadlased, kes tegelesid teatud määral keeleteadusega, tegeledes samade probleemidega, ent vaadates neid teise poole pealt. Pealegi tuli Lotman Leningradi ülikoolist ning ka Peterburi ja Moskva teaduskoolide erinevate suunitlustel on pikk ajalugu. Nii oli ühel pool taustaks OPOJAZ ja teisel pool Moskva Lingvistilise Ring. Sellele lisaks veel Tartu enda unikaalne teaduslik taustsüsteem. Need koolkonna erinevad traditsioonid rikastasid üksteist, olles vastastikku erakordselt viljastavad. (vt Töid märgisüsteemide alalt 20/1987, lk 18–21) ➦

Boriss Jegorov – Tartu koolkonna lätteil. Mälestusi 1950. aastateist

Vikerkaar 1995, nr 1 ➦

Jaan Kaplinski – Semiootika suvekoolist Käärikul (1964)

Keel ja Kirjandus 12: 764–765, 1964. ➦