Juubilarist avaldatakse ajakirjanduses mitmeid ülevaatelugusid.
Peeter Torop kirjutab “Lotmani fenomenist” (Keel ja kirjandus, 1/1982):
Sain veenduda ka kõige tähtsamas — Lotmani natuuri terviklikkuses, teadlase ja isiksuse lahutamatuses. B. Tomaševski, B. Eichenbaumi, V. Zirmunski, G. Gukovski, N. Mordovtšenko õpilasena võis ta päris otseselt J. Põldmäele ütelda: «Teadus ehitab inimisiksust, selleta pole tal mõtet.» […]
Lotmani kui teoreetiku otsingud on seega tihedalt seotud tema kui pedagoogi otsingutega, teoreetilised skeemid realiseeruvad empiirilises analüüsis. Taas saavad erinevused tervikuks.
Ja see vist ongi Lotmani fenomeni puhul kõige olemuslikum. Olla kogu aeg terviklik, suuta siduda erinevaid fakte ja mõtlemislaade, erinevaid inimesi, koondada enda ümber elavat, lakkamatult arenevat teadust ja olla truu oma õpilastele ja õpetajatele. Olla kogu aeg muutuv ja ikka üks ja seesama. See ei ole oskus, see on olemus.
28. veebruaril täitub Juri Lotmanil kuuskümmend eluaastat.
Peeter Olesk kirjutab artiklis “Palju andev õpetalane” (TÜR, nr 26, 26.02.1982):
Prof. J. Lotmani uurijatöö ning juba üle kolmekümne aasta kestev pedagoogitegevus on nende aspektidega väga heas kooskõlas, see, mida paljud kirjandusteadlased võiksid pelgalt deklareerida, on temal tegelikult realiseeritud. Ta on ise tunnistanud, et on olnud kogu oma elu pedagoog (tuleb lisada, et ikka pingelise loengukoormusega). Kuid ta pole olnud lihtsalt pedagoog. Ta on olmid õpetaja, kes pidevalt otsib. […]
On hästi meeles, kuidas olin esimest korda prof. J. Lotmani ettekande kuulajaks. See leidis aset NSVL TA Slavistika ja Balkanistika Instituudis, kus ta tegi poolteisetunnise ettekande Karamzinist. Üllatav polnud see, et ta kõneles peast, elegantselt ja vaimukalt. Nii peabki ju kõnelema! Üllatav oli see, et ta kõneles väga lihtsalt, kuid samas ka väga akadeemiliselt, iga kuulajat arvestavalt. Pärast ettekannet, õigemini juba selle ajal muutus Karamzin senisest märksa põnevamaks. Kes suudaks öelda, kui paljusid kordi on prof. J. Lotman osanud nõndaviisi oma teemasid põnevaks muuta ja kuulajale-lugejale näidata, milliseid saladusi mingi tekst või isikulugu või ajalooline protsess eneses peidab!
Ajalehes Sirp ja Vasar (nr 9, 26.02.1982) avaldab Aleksandr Beloussovi Lotmani intellektuaalse portree”Ajaloo inimene”:
J. Lotmani iseloomulikke jooni on lakkamatu süüvimine uurimisobjekti, aga ka tema uurimisvälja pidev avardumine. Veel tahaksin rõhutada tema teaduslike huvide järjepidevust. Järjepidevus ei ammendu truudusega XIX saj. alguse kirjandusele ka inimkultuuri üldiste seaduspärasustega seotud probleemide käsitlemisel või vene kirjandusloost (vanavene kirjandusest tänapäevani välja) kirjutamisel. Oluline on seegi, et J. Lotman oskab uuritavas alati vastuolu, seega arengu põhjust, protsessi näha. Siit ka tema alatine soov kujundada uuritavate nähtuste dünaamilisi mudeleid. On ju dünaamilisus J. Lotmani teadusemaailma põhiomadus. Terava ajastu tajuga inimesena on J. Lotman ajaloo inimene, elades mõttega ajaloo liikumisest ja tajudes end selles liikumises osalisena. Kui palju ta ka ei teeks, ikka arvab peaaegu 500 artikli ja monograafia autor, kordumatu lektor ja tähelepanelik teaduslik juhendaja, et tehtud on vähe, et oma teadlasemissiooni täitmiseks tuleks veel palju tööd teha. Alati otsinguis ja liikumises, ütleb ta teadlasena veel palju uut.
22. veebruaril oli Eesti Raadio eetris saade “Juubilar on Juri Lotman”, kus “rahvusvahelise kuulsusega kirjandusteadlane J. Lotman räägib enda teaduslikust tegevusest. Tartu ja TRÜ osast oma elus. Kõnelevad veel professor A. Koop, professor H. Peep, I. Černov ja P. Torop. “
Vaata lisaks:
TRÜ: Tartu Riikliku Ülikooli häälekandja, nr. 5, 26. veebruar 1982. ➦
Juubilar on professor Juri Lotman. Professor Juri Lotmanist kui ääretult meisterlikust pedagoogist, teadlasest ja suurepärasest kolleegist räägivad Arnold Koop (00:02:20), Harald Peep (00:08:39; 00:17:18 ), Igor Černov ja Peeter Torop (00:24:53). Professor Juri Lotmaniga vestleb tema kodus Einar Kraut. Intervjuu vene keeles pealeloetud eestikeelse tõlkega. ➦
