Sergei Issakov portreteerib artiklis “Juri Lotmanist, õpetlasest ja inimesest” (Sirp, nr. 9, 28. veebruar 1992) Lotmanit erakordse inimese ja teadlasena, öeldes alustuseks:
Juri Lotman on unikaalne nähtus meie humanitaarteaduses: unikaalne õpetlasena, unikaalne inimesena. Tal on suure teadlase uusi teid avada suutev hiilgav mõistus, suurim eruditsioon, hämmastav mälu, ta on alati liikvel, alati otsimas.
Novaatorina on J. Lotmanile omane siiras austus eelkäijate ja teadusliku traditsiooni vastu, kust ta on võrsunud. Teda iseloomustab tavatu teaduslik tolerantsus, J. Lotman suudab mõista ja hinnata temast erinevatel seisukohtadel asuvat õpetlast. Küll põlgab ta haltuurat, teaduslikku ebakompetentsust, seda, kui ennast teadlaseks pidav inimene ei püüdle tõe poole, kui tõo teadlikult allutab oma “uurimused” näiteks ideoloogilise konjunktuuri nõuetele.
J. Lotmanil on võimeid, mida pole antud isegi kõigile suurtele õpetlastele: ta on oivaline lektor (selles on võinud veenduda paljud televaatajad tema vestluste põhjal vene kultuurist), väga hea pedagoog, teaduslik juhendaja. Nõnda on tal palju õpilasi. Võib rääkida mitmest Lotmani koolkonnast — nii vene kirjanduse uurimise, kirjandusteooria kui ka semiootika ja kulturoloogia valdkonnas.
Aga Juri Lotman on ka lihtsalt väga meeldiv seltskonnainimene, vestleja, kellega ühes lauas istumine on puhas lõbu, kes on suuteline vaimustuma võluva daami seltskonnast, kes tajub peenelt elu ilu. Teaduseinimesena on J. Lotman üsna kaugel meie hallist argipäevast, ometi ci või teda nimetada inimeseks teisest ilmast. Lubatagu siin appi võtta kontrast — kontrast Lotmani õpctlasekuju suhtes: näiteks oskab ta väga hästi valmistada külalistele praadi (vähemasti paremini, kui tegi seda tema kadunud abikaasa), armastab käia seenel.
Vaata lisaks:
