Juri Lotmani tsitaadid

Nagu ujuma õppides tuleb vette minna ja mõista, et vesi on eriline stiihia, et see pole maa ega õhk, nii tuleb ka enne erinevate kunstide mõistmist minna sisse kunsti atmosfääri, teada, et kunst on olemas, et see on eriline sfäär, pole maa ega õhk, vaid hoopis see vesi, milles tuleb ujuda, ja et see on omaette maailm, milles valitseb iselaadi käitumine.

– Juri Lotman. TMK “Vastab Juri Lotman”, mai 1989.

Mõte – nagu elugi – nõuab julgust.

Tahaksin käia paljudes linnades, kuid elada — ainult Tartus. Mulle näib, et siin isegi õhk aitab töötada ja mõtelda

Me kõik seilame ühes paadis: me kas upume koos või pääseme kõik koos. Üksinda ei õnnestu kellelgi end päästa. Ainus pääsemisviis on olla reibas ja aidata ligimest.

Kui inimene põrkub millegi arusaamatuga võib ta hakata huvi tundma võis siis vihastada. Kultuurne inimene tunneb huvi, mittekultuurne ärritub, vihastab.

Tuleb aru saada, et looming on inimesele hädavajalik – ilma selleta ei ole leiba. Ettekujutus, et leib enne ja looming pärast on üks laialt levinud vigu. Ei saa olema leiba ilma loominguta. 

On ju esimene rumala inimese tunnus, et ta peab ennast kõigist targemaks; esimene targa inimese tunnus – oma mõistuse piiratusest aru saamine. 

Tuleb õppida rääkima inimestega, kes mõtlevad täiesti teistmoodi. Tuleb õppida hindama teisi inimesi selle eest, et nad on erinevad, mitte nõuda, et nad oleks meiega sarnased.

Inimesel, kes mõtleb ja kellel on südametunnistus,  ei saa kunagi olema kerge. 

Surma (lõpu) mõistest ei saa vabaneda pelgalt tema eitamisega juba seetõttu, et siin lõikuvad kosmilised ja inimlikud struktuurid.

Algus ja lõpp ning surm on lahutamatult seotud võimalusega mõista elulist reaalsust millegi mõtestatuna. 

Psühholoogilisest vaatepunktist võib kultuuritüübi poolt sätestatavat piirangute sfääri jaotada kaheks valdkonnaks: need, mida reguleerib häbi ja need, mida hirm. 

Sõna lahutamisel asjast oli väga palju tagajärgi: lähimaks neist oli see, et võimalikuks sai vale, — edaspidi aga, — luulekunsti teke.

Loomariigi seisukohalt “hullumeelne” olend, osutus inimene omaenda vaatekohalt vägagi resultatiivseks. Kuna ta vaenlased loomariigist ei suutnud ennustada ta käitumist, kahanes tunduvalt nende vastupanu tõhusus.

Ajalugu ei astu meie ette mitte kerana, mis on lahtikeritav lõputuks niidiks, vaid nagu iseareneva elusaine laviin. 

Kultuuri eelnevad seisundid heidavad tulevikku pidevalt oma kilde: tekste, fragmente, üksikuid nimesid ja mälestusmärke. Igaühel neist elementidest on oma „mälu“ maht,  kõik kontekstid, millesse ta lülitub, aktualiseerivad teatud süvatasandeid.

Ei ole juhuslik, et igasugune kultuuri hävitamine kulgeb läbi mälu hävitamise, tekstide puhastamise ja seoste unustamise. Ajaloo (aga enne teda – müüdi) kui teatava teadvuse tüübi tekkimine on kollektiivse mälu vorm.

Kommunikatsioonipartneri kasulikkus seisneb selles, et ta on teine. Et olla vastastikku kasulikud, peavad kommunikatsioonis osalejad “rääkima eri keeli”. 

Kultuur — indiviidiülene intellekt — kujutab endast mehhanismi, mis korvab individuaalse teadvuse puudujääke ja on selles mõttes tema vältimatuks täienduseks.

Uute tähenduste ilmumise minimaalseks ühikuks on kolm ilmingut: Mina, teine inimene ja semiootiline keskkond meie ümber (nagu Kolmainsus!).

Seal, kus on headus on kindlasti ka kurjuse oht, sest headus on valik. 

Teadus ja kunst on kui inimkultuuri kaks silma. Kunst on mõtlemise vorm, ilma milleta inimteadvus ei eksisteeri, nii nagu ei saa olla ühe ajupoolkeraga teadvust. 

Ilma semiosfäärita keel mitte ainult et ei hakka tööle, vaid teda pole olemaski. Semiosfääri erisugused allstruktuurid on vastastikku seotud ega saa töötada ilma üksteise toeta. Selles mõttes hõlmab tänapäevamaailma semiosfäär, mis sajandite jooksul pidevalt ruumis avardudes on võtnud globaalse ilme, nii tehiskaaslaste kutsungisignaale kui poeetide luuletusi ja loomade häälitsusi. Niisuguste semiootilise ruumi elementide omavaheline seotus pole metafoor, vaid reaalsus.

Selleks, et me saaksime suhelda, peame olema küllalt sarnased. Kuid selleks, et meil oleks mõtet suhelda, peaksime olema küllalt erinevad.