Mihhail Lotmani koostatud esseekogu Juri Lotmani hilisloomingust, mille üheks põhieesmärgiks oli semiootiliselt analüüsida hirmu- ja segadusmehhanismide toimimist kultuuris. Toonitades dünaamiliste protsesside ja juhuslike faktorite tähtsust, esitab seitsmest esseest koosnev raamat põneva sissevaate Vene ja Euroopa kultuuriloo pöördelistesse aegadesse.
“Hirm ja segadus”, kuigi alapealkirjas viitega Juri Lotmani pärisalale, kultuurisemiootikale, milles ta on olnud nii teerajaja kui ka koolkonna looja, toob esile just kultuuri eksistentsiaalsed (juhuse ja seaduspärasuse, kaose ja korra, teadvustatu ja teadvustamatu, valiku, transtsendentsuse, hirmu, hüsteeria jms) aspektid. Täpsemalt, nende semantilised avaldised.
– Rein Veidemann 2007. Juri Lotmani semiootiline horror infiniti. Keel ja Kirjandus 12: 999.
Juri Lotmani 1992. aastal kirjutatud artikli taastrükk toimis 2007. aasta mais sama rahustavalt: “Kõige tähtsam on: et hirmust vabaneda, tuleb sellele vastu minna. Väga sageli tunneme hirmu ennatlikult, näeme kõike palju hullemana, kui see tegelikult on, ja – kaotame meelekindluse. Maksab vaid hirmule otsa vaadata, kui selgub, et ta ei olegi nii hirmus.” Kui jälgida Juri Lotmani loogikat kogu valimiku kontekstis, siis selgub, et hirm ja sellega seostuv sallimatus ja agressiivsus nõuab rahulikku analüüsi. Ajalooliselt näitab Juri Lotman seda Lomonossovi kaudu, kes püüab hirmu tagajärgede ületamise nimel maailma mõistuspärasena kujutada ja muidugi lihtsustamise hinnaga. Mõistusliku analüüsi teiseks pooluseks oleks mõistuse uinumine ja sellest sündivate koletiste meelevalda jäämine.
– Peeter Torop 2007. Ajalooteraapia. Eesti Ekspress 09.08.
Pealkiri: Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast.
Ilmumisandmed: Tallinn: Varrak, 2007.
Vaata lisaks:
(“Hirm ja segadus”) Sirp 12.10.2007. ➦
(“Hirm ja segadus”). Keel ja Kirjandus 12: 999–1001, 2007. ➦
