Käesolev kogumik sisaldab Lotmani olulisemaid artikleid kultuurisemiootika vallast, andes ettekujutuse semiootilisest lähenemisest ruumile, kujutavale ja filmikunstile, kirjandusele ja teatrile ning kultuurile tervikuna. Ühtlasi pakub kogumik ülevaadet semiootikateooria arengust ja tähendusest 20. sajandi humanitaarias.
Lotman on kogumiku saatesõnas kirjutanud:
Käesolev raamat käsitleb sekundaarsete modelleerivate süsteemide semiootika mitmesuguseid aspekte. Semiootika objektiks on kõik see, mis on võimeline evima ja edasi andma tähendust. Olgu teeviit, arheoloogide poolt avastatud tundmatus keeles raidkiri ( juhul, kui suudame kindlaks teha, et see on nimelt raidkiri ja et kunagi on see olnud kellelegi mõistetav), luuletus, muusikapala või film — kõik nad teatavad meile midagi, edastavad sõnumeid ja tundmusi. Igaühe kohta neist tekstidest võib esitada küsimuse: «Mida tahtis autor meile edasi anda?» Ja igaühelt, kelleni sõnum jõudis, võime omakorda küsida: «Kas said sellest aru?» Need ongi semiootika põhiküsimused.
Saateks eestikeelsele väljaandele.
Kunst modelleerivate süsteemide reas. Teesid.
Poeetilise teksti strukturaalanalüüsi ülesanded ja meetodid.
Keel kui kirjanduse materjal.
Luule ja proosa.
Luule olemus.
Sõnakunsti teose kompositsioon.
Lavasemiootika.
Retoorika.
Semiootilise süsteemi dünaamiline mudel.
Kultuurisemiootika ja teksti mõiste.
Tekst tekstis.
Kunstikooslus kui olmeruum.
Kirjandus ja mütoloogia (koos Zara Mintsiga).
Kirjaniku biograafia kui loomeakt.
Õigus biograafiale. Teksti ja autori isiksuse tüpoloogilisest suhestatusest.
Nukud kultuuri süsteemis.
Aju – tekst – kultuur – tehisintellekt.
Ilmumisandmed: Tallinn : Olion, 1990
Maht: 420 lk
Tõlkinud: Pärt Lias, Inta Soms, Rein Veidemann
