Ööülikooli kolmeosaline loengusari “Lotman – suur tundmatu”

Kuulatav Jupiter.err.ee

I saade (12/13 veebruar) “Elu semiootikast” 

Kõnelevad kirjandusteadlane, semiootik ja poliitik Mihhail Lotman ja bioloog ja semiootik Kalevi Kull. 

Tähenduste toimimisest, semiootika minevikust ja tulevikust, kontekstiks Juri Lotmani koolkond. Kuidas pilt ette tuleb – ei tea, aga mis on vahet inimesel ja teistel loomadel? Kas semiootika ühineb tehisintellekti loomisega? 

II saade (19/20 veebruar) “Tabamatu Lotman” 

Kõneleb kirjanik ja semiootik Valdur Mikita. 

Mis on Lotmani fenomen? Mis teeb Juri Lotmanist särava mõtleja ja nauditava vestluspartneri ka aastakümneid hiljem? Juri Lotmanist ja tema haaravast mõtteilmast kõneleb kirjanik ja semiootik Valdur Mikita. 

III saade (26/27 veebruar) “Dialoogid deeduga” 

Kõneleb filmioperaator, stsenarist ja režissöör Elen Lotman. 

Lapsena, kasvades akadeemikute perekonnas keset maast laeni raamaturiiuleid ja tudengimelu, ei teadnud ma oma vanaisa Juri Lotmani filmisemiootika-alasest tööst eriti midagi. Sestap ei tajunud ma sellel kui gümnaasiumis otsustasin, et tahan saada filmitegijaks, põhjuslikku seost oma karjäärivaliku ja vanaisa akadeemilise töö vahel, kuna olin olnud 12-aastane, kui ta suri. Kuid terav tunne, et mu vanuse tõttu jäi mul kasutamata nii palju võimalusi temaga erinevatel mind huvitanud teemadel vestelda, on saatnud mind kogu elu ja mingi hetk leidis see väljundi filmitudengina “Filmisemiootika” tõlkimises. See oli minu esimene katse tõlkida raamatut ja tekst oli liiga tummine tekst nii minu toonase filmitegemise- kui ka tõlkimisoskuse jaoks. Kaks aastakümmet hiljem ja peaaegu 30 aastat pärast vanaisa surma tuleb välja minu “Dialoog ekraaniga” tõlge. See oli üks tema viimastest raa matutest, mis avaldati vahetult pärast deedu surma. Kahe raamatu tõlke vahelise aja jooksul polnud minust muidugi saanud parem vene keelest eesti keelde tõlkija. Küll aga oli minust vahepeal saanud sõnade piltideks tõlkija – filmioperaator. Ja korraga, tõlkides “Dialoogi ekraaniga” ning samal ajal enda doktoritööd kirjutades, leidsin end järsku pidevast “dialoogist deeduga” (nimetasime teda “deeduks”, s.o. eestindatud deduška). Mingil hetkel hakkasin tundma, nagu loeksin kirja, mille vanaisa oli adresseerinud mu tulevasele minale.

Toimetaja Jaan Tootsen, helirežissöör Külli Tüli.

OÜ Aadam ja pojad, Raadioteater 2022