Andrei Kaissarov ja ühiskondlik-poliitiline võitlus tema eluajal (1958)

1958. aastal ilmus sarjas “Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised” (vihik 63) Lotmani esimene monograafia “Andrei Kaissarovi ja kirjanduslik-ühiskondlik võitlus tema eluajal”.

Lotmani huvi Andrei Kaissarov (27.11.1782–26.05.1913) vastu oli otseselt seotud tema Tartu tulekuga. Siin hakkas ta uurima Tartu Ülikooli vene filoloogia pikka ajalugu. Kaissarov, sõjaväelane, vene filoloog ja luuletaja, valiti 1811. aastal 28-aastasena Tartu Ülikooli vene filoloogia professoriks. Ülikoolis luges ta vene keele ja kirjanduse kursust, alustas tööd slaavi keelte sõnaraamatu ning vanavene sõnaraamatu kallal. 

Selles ametis sai ta olla siiski vaid lühikest aega. 1812. aastal algas sõda Prantsusmaaga ning Barclay de Tolly palkas Kaissarovi koos teise Tartu ülikooli professori Rambachiga ning eestlastest trükitehnikutega kirjastama rindeajalehte partisanisõjas prantslaste vastu. Kaissarov hukkus aasta hiljem, 1813, partinsanisõjas.

Lotmani monograafia uurib Vene sotsiaalse mõtte kujunemist 19. sajandi alguse Kaissarovi tegevuse kaudu, mis oli osaks nn Radištševi ja dekabristide vahelisest perioodist. Lotman käsitleb Kaissarovi elu ja tegevust kolmel temaatilisel elupetapil: (1) tegevus Andrei Turgenjevi (1781-1803) “Sõbralikus kirjandusühingus” (1801), mille oli oluline roll dekabristide programmi kujunemisel; (2) Kaissarovi sotsiaalpoliitilise programmi kujunemine ja Göttingenis avaldatud dissertatsioon “Vene pärisorjade vabastamise vajalikkusest” (1806) ning (3) Kaissarovist tegevusest Tartu Ülikooli professorina.

Pealkiri originaalis: Андрей Сергеевич Кайсаров и литературно-общественная борьба его времени.

Ilmumisandmed: Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised, vihik 63 / Ученые Записки Тартуского Государственного Университета. Вып. 63. Таrtu, 1958.

Maht: 192 lk.

Kättesaadav: Tartu Ülikooli digitaalses repositooriumis.

Vaata lisaks: