1950. aastal tuli Lotman tööle Tartu Õpetajate Instituuti, kus ei pööratud tähelepanu tema rahvusele ja kraadi puudumisele. Tartu Õpetajate Instituut oli pika ajalooga õppeasutus, mis valmistas ette õpetajaid üldhariduskoolidele. Toona tegutses Instituut Salme tn 1 ja Karlova mõisa härrastemajas.
Albert Juhkam (1923–1991), kes töötas 1950ndatel Instituudis õppealajuhatajana, on hiljem meenutanud (H. Palamets. Mälestusi Tartu II Keskkoolist. Tartu, 1992, lk 128–153):
Tartu Õpetajate Instituudi maine ole sel ajal väga kõrge. Sealne vaimsus oli üle kandunud omaaegsest Tartu Õpetajate Seminarist. Meie instituut andis pedagoogilistel aladel lõpetamata kõrgema hariduse. Seepärast vajasime õpetajateks kvalifitseeritud kaadrit, keda saime kohakaasluse alusel Tartu Riiklikust Ülikoolist. Meil õpetasid professorid Paul Ariste ja Juhan Aul, tol ajal veel dotsent Jaan Konks, aspirandid, hilisemad professorid Eduard Vääri ja Herbert Ligi, H. Raudsaar, praegu EPA-s töötav Ludvig Raudsepp ja mitmed teised.
Eesti keele õpetajatega polnud probleeme, küll oli puudus nendest, kes oleksid õpetanud vene keeles vene kirjandust. Meil oli vene filoloogia osakond, kus paralleelrühmades õppisid slavistikat nii eestlased kui ka Eestis elavad venelased. Neile õppejõudude saamiseks tekkis meil tihe kontakt Leningradi Ülikooliga.
Üks sealne õppejõud, nimega Zaitškina, ütles: “Teil on siia vaja slaavi filoloogia spetsialiste. Meil on lõpetamas kursus, kellele üldse ei anta tööd. Kas te oleksite nõus, kui ma neile ütlen, siis nad sõidavad Tartusse ja tutvustavad ennast. Näiteks on meil seal ilma tööta sel aastal lõpetanu Juri Mihhailovitš”. Ütlesin: “Aga miks mitte… kui ta on nõus Tartusse tööle tulema, siis tulgu.”
Mõne aja pärast helistatigi Leningradist: “Mina olen Juri Mihhailovitš Lotman. Kui te olete nõus, siis ma tulen.” Siis nimetas ta veel oma rahvuse ja küsis, kas see võib teha midagi halba? Vastasin, et mitte midagi. Veel ütles Lotman, et tema abikaasa Zara Mints on samuti äsja ülikooli lõpetanud ja ilma tööta, kas ka tema võib tulla. See oli 1950. aastal.
Mõlemad saabusidki ja kui nad olid kaks esimest päeva pidanud meie instituudis loenguid, siis oli meie venekeelne osakond põlvini nende ees – sedavõrd sügavad ja haaravad olid nende analüüsid vene kirjandusest.
1950–1952 oli J. Lotman meie instituudi vene keele ja kirjanduse kateedri vanemõpetaja, siis kaks aastat kateedrijuhataja ja siis oli ta populaarsus kasvanud juba nii suureks, et kutsuti ülikooli tööle. Zara Mints töötas meil vanemõpetajana 1951. aastast kuni 1956. aastani, siis läks ta ülikooli, kuna instituut likvideeriti. Leningradist tuli veel üks vene kirjanduse spetsialist – Pavel Reifman. Samuti ühiskonnateadlane Rem Blum, kellele Neevalinnas ei antud tööd. Alul oli ta meie marksismi-leninismi kateedri laborant, siis assistent ja hakkas peagi loenguid pidama. Temastki sai hiljem ülikoolis tuntud professor.
1950. aastal Tartu tööle asudes oli Lotman 28-aastane. Lotman on “Mitte-memuaarides” meenutanud Tartusse tulekut:
Riietunud oma ainsasse “pühapäevaülikonda”, mis oli veidi ümber kohendatud isa must ülikond, sõitsin ma Tartusse, kuhu jäin kogu ülejäänud eluks.
[…] Ma tajusin situatsiooni siiralt kui idülli: töö üliõpilastega pakkus tohutut naudingut, suurepärane raamatukogu lubas energiliselt edendada väitekirja peatükke, mis oli põhiliselt juba valmis, sõprus noorte kirjandusteadlaste rühmaga, kes sel ajal Tartus elasid — see kõik tekitas minus pideva õnnetunde. Neli kuni kuus tundi loenguid päevas ei väsitanud, ja ootamatu avastus, et loengu käigus olen ma võimeline jõudma põhimõtteliselt uute ideedeni ja et õppetöö lõppedes olid tekkinud uued ning mulle varem tundmatud kontseptsioonid, lausa tiivustas. […]
Tartus kujunes väike, kuid intensiivselt tegutsev ja pidevalt teoreetiliste ning ajaloolis-kirjanduslike probleemide üle väitlev rühm. Me kogunesime väga sageli ja vaidlesime tundide kaupa. […] Kokkuvõttes elasime pingelises ja väga meeldivas õhkkonnas. Kui aga rebisime end lahti Leningradi või Moskvasse, siis vaid selleks, et üle pea arhiividesse sukelduda.
Vaata lisaks: