Õpilased ja kolleegid kirjutavad järelhüüdes: Eile lõpetas Raadi kalmistul oma maise teekonna ZARA MINTS, tark ja veetlev raine, keda tundis nägupidi enamik tartlasi ning kelle loengud ja teaduslikud tööd tõid ülikoolile ja Tartule kuulsust kogu maailmas. Koos oma abikaasa
Juri Lotmaniga kehastasid nad ülikoolilinna akadeemilist vaimsust Lahutamatu paarina seisavad nad praegugi meie vaimusilma ees. Tartus sai Zara Mintsist esimene filoloogia naisdoktor ülikooli ajaloos ja siin jagas ta oma teadmisi kümnetele filoloogide põlvkondadele.
Zara Mints oli legend juba eluajai. Tema fantastiline töövõime. Kandidaadiväitekirja tarvis vaatas ta läbi üle 20 000 lasteraamatu. Kord raamatukogus laua taha istunud, tõusis ta sealt alles kaheksa tunni pärast. Tema paljud armsad professorlikud loomujooned. Kui ta loengule hilines, teatas tudengitelefon: «Zara, Zarake tuleb». See ei olnud familiaarsus, õpetaja vahetu lihtsuse taga oli suurus. Kõik teadsid, et see, mis nüüd öeldakse, jääb meelde eluks ajaks.
Kuigi ta oli Tartu professor, pidasid teda oma õpetajaks kõik, kes tegelesid vene kirjanduse «hõbedase sajandiga». Ta ei olnud mitte ainult esmaavastaja, ta mitte ainult ei toonud meile tagasi palju keejatud-unustatud-märkamata jäänud nimesid, vaid oli ka kõrgema klassi kontseptsionist, kelle ideed ja teooriad määravad ära kogu vene XX sajandi kirjanduse uurimise. Zara Mints lõi kontseptsioone lausa kuulajate silme all ja see, mis hetk tagasi näis mõistatusena, leidis põhjendatud lahenduse. Kuid see teoreetiku näiline kergus ja loomulikkus oli märkamatu ja rutiinse töö tulemus. Saatuse tahtel oli tema elus katsumusi, millest oleks jätkunud mitmele inimesele, kuid tema tuli neist välja sellise väärikuse, tarkuse ja taktiga, et isegi tema vastased tõusid püsti hapra ja kaitsetu naise ees, kes seisis oma aadete ja iseenda eest. Ja siiski oli tema elu õnnelik: kõigi poolt armastatud, pühendas ta terve oma elu abikaasale. Tehes suurt teadust, kasvatas ta üles kolm poega. Kuigi Zara Mints vajas lakkamatult tähelepanu, armastust ja hellust, andis ta teistele nii tugeva laengu, et sellest jätkus neile kogu eluks. Kas mitte selleks ei olnudki talle elu elada antud?
– Õpilaste ja kolleegide nimel Igor Černov. Reede, nr. 44, 2. november 1990
