Boriss Jegorov on hiljem meenutanud, et Tartus oli neid võimalik uurida ja kirjutada teemadel, mis mujal oleks olnud raskendatud: kateedris tegeleti just keeruliste tegelaste, kirjanike ja kriitikute, filosoofilise maailmavaate uurimisega.
Kateedri peamisteks uurimisteemadeks olid 18.–19. sajandi vene kirjanduse ja mõttelugu, Vene ajakirjandus ja kriitika 19. sajandi keskel, vene ja eesti kirjanduslike suhete uurimine, ent 1950ndate teisel poolel jõuti strukturalismi ja semiootikani. Jegorov on seda kirjeldanud nii:
Kateedri töö strukturalistlik ja semiootiline kallak sai alguse nii. Juba 1950. aastate alguseks olid kõik haritud inimesed lugenud ja kuulnud sõna “küberneetika”, aga mis selle termini taga peitus, ei teadnud peaaegu mitte keegi; teati ainult, et see on imperialismi teeniv idealistlik õpetus. Midagi umbes samasugust toimus aastakümne keskel ka mõistega “strukturalism”. Ma mäletan, et käisin lingvistist naabri käest seletust küsimas, aga ka tema ei osanud midagi asjalikku öelda, sest ei teadnud isegi.
Küberneetika valdkonnas avas meie silmad Norbert Wieneri raamat “Küberneetika ja ühiskond”, mille ajakiri Inostrannaja Literatura avaldas 1958. aastal. Herzen on omal ajal kirjutanud Hegeli filosoofia vapustavast mõjust; mind pööras tüpselt samuti ümber Wieneri raamat: kõik hägused kahtlused seoses “vabaduse kui tunnetatud paratamatusega” ja ühesuunalise ülevalt alla suunduva jäiga determinismiga hajusid ja leidsid lahenduse. Ma tegin viivitamatult ettekande meie metodoloogilisel seminaril ning mäletan selgesti, otsekui olnuks see eile, elavat ja loovat mõttelõõma, mis sõna otseses mõttes peegeldus Juri Lotmani näol: tagasiside ning vabaduse ja valiku dialektiline mõistmine näitasid totalitaarsete režiimide nii filosoofilist kui ka sotsiaalset ja poliitilist absurdsust!
Kirjandusteadusliku strukturalismi loomisel, millega Lotman viiekümnendate aastate lõpus nii intensiivselt tegeles, olid aluseks Claude Lévi-Straussi, Roman Jakobsoni ja Nikolai Trubetzkoy tööd.
– Boriss Jegorov 1995. Tartu koolkonna lätteil. Mälestusi 1950 aastateist. Vikerkaar nr 1, lk 78.
Vaata lisaks:
