Lotmani lähenemist iseloomustas see, et lähtekohaks oli keerukas tervik, mille raames üksiksüsteemid vastastikmõjus toimivad. Lotman kirjeldab seda lähenemist järgmiselt:
Niisama nagu üksikuid biifsteeke kokku lappides ei saa tulemuseks vasikat, küll aga võime vasika tükeldamisel saada biifsteegid, nii ei saa me ka semiootilisi üksikakte kokku liites semiootilist universumit.
Semiosfääri, seda keerukat tervikut, kirjeldab ta kogumiku Kultuurisemiootika saatesõnas (1990) järgmiselt:
Meie planeeti ümbritseb analoogiliselt biosfääriga tõeline semiosfäär, mis hõlmab sünkroonselt kogu signaalikoori lindude häälitsustest tehiskaaslaste raadiosignaalideni, diakroonselt aga kogu inimkonna kultuurimälu, alates aju närvirakkude “salvestusest” ja geneetilisest mälust, lõpetades raamatukogude, filmoteekide ja muuseumidega. Iga semiootiline süsteem talitleb suhestatuna semiosfääri teiste süsteemide ja tasanditega.
Artiklis “Semiosfäärist” kirjeldabki Lotman semiootilise universumi ehk semiosfääri kui keeruka ja dünaamilise terviku ehitust ja toimimist. See on Lotmani varasemate kultuurisemiootiliste ideede süntees ja edasiarendus terviklikuks käsitluseks.
Thomas Sebeok on hiljem meenutanud kohtumist Lotmaniga Bergenis, Norras 1986. aastal:
Sel õhtul andis Lotman mulle masinakirjakoopia oma nüüd juba klassikaks kujunenud, väga peenest ja keerukast, ehkki üsna vastuolulisest esseest “O semiosfere”, mis ilmus Semeiõtike (Töid märgisüsteemide alalt) 17. köites aastanumbriga 1984. Ta pidas seda täiesti õigustatult ülioluliseks tööks, kuid paraku oli see veel kaks aastat hiljemgi Lääne lugejaile vaevu kättesaadav. Lotman palus mind, et korraldaksin selle töö kiire tõlkimise ja avaldamise Semiotica’s, millega olin rõõmuga nõus.
– Thomas Sebeok 2000. Eesti-seos. Vikerkaar 1.
Ehkki artikli tõlkimine ja avaldamine toona ei õnnestunud ning inglisekeelsena avaldati artikkel alles 2005. aastal, sai see üheks tuntumaks ja mõjukamaks Lotmani kontseptsiooniks, mis on omakorda inspireerinud arvukaid edasiarendusi.
Originaalis:
- О семиосфере. Труды по знаковым системам 17: Структура диалога как принцип работы семиотического механизма. (Учен. зап. Тарт. гоc. ун-та. 1984. Вып. 641.), 5–23.
Tõlked:
- itaalia keeles: Jurij Mihajlovic Lotman 1985. La semiosfera: L’asimmetria e il dialogo nelle strutture pensanti. Venezia Marsilio.
- saksa keeles: Jurij Lotman 1990. Über die Semiosphäre. Zeitschrift für Semiotik 12 (4):287-305.
- eesti keeles: Juri Lotman 1992. Semiosfäärist. Akadeemia 10: 2019–2043.
- hispaania keeles: Iuri M. Lotman 1996. La semiósfera. La semiótica de la cultura. Madrid: Cátedra.
- eesti keeles: Juri Lotman 1999. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund.
- inglise keeles: Juri Lotman 2005. On the semiosphere. Sign Systems Studies 33 (1): 205–229.
Vaata lisaks:
Töid märgisüsteemide alalt 17/1984
Dialoog kui semiootilise mehhanismi tööprintsiip. DSpace, Tartu Ülikool ➦
Semiosfäärist (2009)
Juri Lotman on eesti keeles lugejale juba tuttav nii semiootiku kui kirjandusloolase ja biografistina. Kuigi vene keelt valdaval lugejal on kasutada tohutult suurem valik Lotmani töid, jagunevad need temagi jaoks ikka kaheks – semiootikakeskseteks ja filoloogiakeskseteks. Käesolev teos kuulub esimesse valdkonda. Kogumiku tööde taustaks on algselt vaid Lotmani ja TartuMoskva koolkonnaga assotsieeruva kultuurisemiootika kandepinna laienemine. Teos koosneb kirjutistest, mis valgustavad neid kohti, nähtusi ja protsesse kultuuris, mida on produktiivne vaadelda just kultuurisemiootiku positsioonilt. Need kirjutised annavad võimaluse veenduda, et kultuuri semiosfääri sukeldumine ei ole keerisesse kadumine ja et tutvumine kultuuri mehhanismidega avab meile uue maailma. ➦
Semiosfäärist
Tänapäeva semiootika vaatab uuesti läbi mõningaid oma põhimõisteid. Teatavasti on semiootika lätteks kaks teadustraditsiooni. Üks neist pärineb Peirce’ilt ja Morriselt ning lähtub märgi kui igasuguse semiootilise süsteemi algelemendi mõistest. Teine tugineb Saussure’i ja Praha koolkonna juhtlausetele ning võtab aluseks keele ja kõne (teksti) antinoomia. Lähenemisviiside lahknevusest hoolimata on neil üks oluline ühisjoon: aluseks võetakse lihtsaim, atomaarne element ja kõike edasist käsitletakse lähtudes sarnasusest temaga. Nii võetakse esimesel juhul analüüsi aluseks isoleeritud märk ja kõiki järgmisi semiootikafenomene vaadeldakse kui märgijadasid. Teine vaatenurk on ilmnenud eriti püüdluses käsitada mis tahes semiootilise akti algelemendi ja mudelina üksikut kommunikatsiooniakti – teatevahetust adressandi ja adressaadi vahel. Selle tulemusena hakati märgilise vahetuse individuaalset akti võtma kui loomuliku keele mudelit, aga loomuliku keele mudeleid kui universaalseid semiootilisi mudeleid; semiootikat ennast püüti tõlgendada keeleteaduse meetodite laiendamisena objektidele, mis traditsioonilisse keeleteadusesse ei kuulunud. Väga selgesti sõnastas selle Saussure’ist lähtunud seisukoha kadunud Isaak Revzin , kui ta sekundaarsete modelleerivate süsteemide 2. suvekooli väitlustes Käärikul (1966) pakkus välja niisuguse määratluse: “Semiootika aineks on igasugune objekt, mis allub keeleteadusliku kirjelduse vahenditele.” ➦
