Lotman alustas tööd "Kultuuri ja plahvatuse" kallal 1991. aastal ning sellest sai viimane tema eluajal ilmunud teos, omamoodi vaimne testament, kus on kokku võetud tema kultuuriteooria olulisemad teemad ja küsimused. Teose alguses püstitab Lotman kultuurisemiootika alusprobleemid: “Igasuguse semiootilise süsteemi puhul on põhiküsimuseks, esiteks tema suhe välise, süsteemi piiride taguse maailmaga, ning teiseks, staatika ja dünaamika vahekord. Viimase küsimuse võiks sõnastada ka nii: kuidas saab süsteem areneda, säilitades samas oma identiteedi?” ning "Kultuuris ja plahvatuses" otsib Lotman neile vastust, vaadeldes kultuuridünaamikat plahvatuslike ja stabiilsete protsesside vaheldumise, katkestuse ja pidevuse, uuenduslikkuse ja jätkusuutlikkuse koostoime kaudu.