Lotmanile kui suurepärasele jutustajale oli koduvalt soovitatud oma sõjamälestused kirja panna. Viimaks elu viimasel aastal asuski ta mäletusi talletama. Kuna peale insulti ei saanud Lotman enam kirjutada ja lugeda, talletas ta oma mälestused just jutustades – Jelena Pogosjan dikteerides. Tema mälestuste raamat ilmus "Mitte-memuaaride" nime all postuumselt, 1995. aastal.
Jelena Pogosjan on märkinud:
Juri Lotmani sõjalugude jäädvustamise idee kuulub Zara Mintsile. 1988. aasta sügisel nõustus Juri Lotman vastumeelselt ja hulga kõrvaltingimustega alustama oma mälestuste dikteerimist, kuid lükkas seda kavatsust ajapuudusel aina edasi.
“Mitte-memuaaride” dikteerimist alustas ta alles 1992. aasta detsembris. Töö kestis märtsi lõpuni suurte vaheaegadega. Osalt salvestati mälestused diktofoniga, osalt dikteeriti nende ridade autorile. Siin avaldatavasse teksti suhtus Juri Lotman kui esimesse “konspektiivsesse versiooni” ja alustas veebruari lõpul tööd täiendustega. Need on liidetud põhijutustusega teatud määral tingliku seesmise kronoloogia järgi. Täienduste temaatika on juhusliku iseloomuga — need olid pöördumised tema sõjalugude traditsiooniliste süzheede juurde.
Juri Lotman eeldas, et kui need teemad on ammendatud ja põhiteksti sisse viidud, tuleb veel mälestuste faktilist külge täpsustada ja need redigeerida. Seda tööd ta teha ei jõudnud. Mingil määral aitasid seda lünka täita Juri Lotmani õde Lidia Lotman ja poeg Mihhail Lotman.
Vaata lisaks: