Lotman kirjutab “Mitte-memuaarides”:
Sügisel [1969] tõi Gorbanevskaja mulle terve paki mingeid paberilehti ja jättis hoiule. Minu kabinetis oli suur ja kõrge ahi, sinna peale ma need paningi. Patune inimene, ma ei tea siiani, mis seal oli, sest ei armasta sorida võõrastes paberites. Ei mäleta, mitme nädala pärast (Gorbanevskaja oli juba Moskvasse ära sõitnud) vara hommikul helises uksekell, ma avasin ja korterisse sisenes luba küsimata ning end esitlemata tosinkond inimest. Mõnda neist ma tundsin. […]
Sisenejad asusid korterit põhjalikult läbi otsima. Kõik toad said neid täis. Tubasid oli kolm. Esimeses, kõige suuremas oli minu raamatukogu. See ulatus ka teise tuppa, mis oli meie magamistoaks ja Zara Grigorjevna kabinetiks. Kolmas oli lastetuba. Muide oli selle laual kümneaastase Aljoša ja tema sõbra, Riia professori Sidjakovi poja (kes sel ajal elas pidevalt meie juures) romantiliste mängude uusim saadus. Jura Sidjakov, kes parajasti neelas rüütliromaane ja Dumas’d, organiseeris “Pimedusevürstide ja rüütlite vaenlaste füüsilise hävitamise seltsi”. Varsti pani üks külalistest võidukalt selle paberi minu ette ja nõudis vastiku häälega, et ma selgitaks, kes organiseeris seltsi, kes on selle liikmed ja milliseid eesmärke silmas peetakse. Muide, paberi väljanägemine oli nii silmanähtavalt lapselik — ent külaliste hulgas oli ka paar elementaarse taibuga inimest, nii et seda paberit protokolli ei lisatud ja edaspidises asjaajamises see ei figureerinud.
Samal ajal tegelesid külalised eriti vaevarikka ja täiesti perspektiivitu tegevusega. Nad tirisid riiulist välja ühe raamatu teise järel ja hakkasid neid lehitsema, mis nad peagi ära tüütas. Ma undsin end räbalasti, sest ootasin pingsalt, millal nad jõuavad Gorbanevskaja käsikirjadeni.
Mis puutub Zara Grigorjevnasse, siis, istudes laua taga selles ebameeldivaid külalisi täis toas, luges tema rahulikult korrektuuri. Ta oli tõepoolest vapustavalt julge inimene, ma ei näinud kunagi, et ta oleks kartnud.
Gorbanevskaja pabereid ega muud kahtlast tookord ei leitud, ära võeti kirjutusmasin ja juba avaldatud semiootikaakaste artiklite masinaeksemplarid. Siiski tehti talle erimäärus, millel olid omad tagajärjed. Muuhulgas pidas Lotman seda üheks põhjuseks, miks teda välismaale ei lastud.
Gorbolenskaja saadeti samal aastal kohtuotsusega psühhiaatriahaiglasse, kust ta vabanes 1972. aastal ning mõned aastad hiljem emigreerus Nõukogude Liidust.
Vaata lisaks:
