Teine semiootika suvekool 

Suvekoolis osales külalisena ka Roman Jakobson, kes toona töötas Harvardi Ülikoolis.

Suvekooli lõppistungil avaldas Roman Jakobson soovi, et Tartu ülikooli semiootikute keskus tugevneks ning esineks ka rahvusvahelistel semiootikaalastel kokkutulekutel. Ta ise sõitis Tartust Moskva kaudu Varssavi, kus toimub neil päevil semiootikute rahvusvaheline nõupidamine tuleva aasta augustis Bukarestis toimuva rahvusvahelise kirjandusteadlaste kongressi eel, kus on ette nähtud korraldada ka semiootikute rahvusvaheline kokkutulek.

– Villem Ernits, Semiootikute kokkutulek, Sirp ja Vasar, nr. 37, 9. september 1966.

Sergei Issakov on hiljem meenutanud seiku suvekoolist:

Meenub üks suvekool Käärikul keset kuuekümnendaid, millest võttis osa XX sajandi suurim humanitaarteadlane Roman Jakobson USA-st. Ameerika professori teekond Käärikule oli pehmelt öeldes omapärane. Tartu oli neil aastatel juba välismaalastele suletud linn. Otsustati sõita Tallinna—Pihkva rongiga Käärikule lähimasse jaama. Ameerika teadlast saatis praegune Tartu Ülikooli semiootikaprofessor Igor Černov. Sellaeglasel rongil oli veel üks eripära: seda täitsid Eestist toiduaineid kokkuostvad Pihkva kotimehed, pealegi puudusid magamiskohad. R. Jakobson koos abikaasaga oli harjunud hoopis teistsuguste oludega, ometi talusid nad mehiselt reisi kotimeestest pungil haisvas vagunis, tegid näo, nagu oleks see igapäevane asi.

Tähtsa külalise puhul saadeti Käärikule KGB volinik Tartu Ülikooli peal B. London, sugugi mitte liberaalse organisatsiooni üsna liberaalne töötaja. Tal oli käsk külalist jälgida, ent perspektiiv nädal aega Käärikul kü­kitada ja igavaid ettekandeid kuulata oli talle hirmsasti vastumeelt. Ta pöördus Lotmani ja minu poole ning küsis “ametlikult”, kas oleme valmis vastutama, et sümpoosionil “midagi ei juhtu”, ja et ta võiks rahulikult ära sõita. Hingasime kergendatult ja loomulikult nõustusime. Julgeolekumees lahkus. Süm­ poosionil räägiti julgesti kõigest, ka isiksuse semiootikast ning diktaatorite ja inimeste käitumisest diktatuuri all — ametliku ideoloogia seisukohalt nii hellast teemast. Oletanud, et meid enam ei valvata, tegime tagasiteel peatuse Tartus, ja R. Jakobson sai vähemasti heita pilgu ülikoolilinnale ja lõunastada restoranis. Kõik oli riskantne, võis ju leiduda vabatahtlikke nuhke. Aga tulime vist puhtalt välja.

– Sergei Issakov 1993. Õpetaja mälestuseks. Sirp, nr. 44, 5. november 1993.

Vaata lisaks:

Tartu-Moskva semiootikakoolkond: algus, tegevus ja põhiideed

Koolkonna kujunemine ja tegevus Boriss Uspenski on kirjeldanud Tartu-Moskva koolkonda kui kahe linna teadlaste vastastikku viljastavat koostööd. Kui Moskva uurijad olid valdavalt linvistid, kes tegelesid teatud määral kirjanduse uurimisega, ent nägid asju siiski lingvisti pilguga, siis Tartus oli vastupidi – nemad olid kirjandusteadlased, kes tegelesid teatud määral keeleteadusega, tegeledes samade probleemidega, ent vaadates neid teise poole pealt. Pealegi tuli Lotman Leningradi ülikoolist ning ka Peterburi ja Moskva teaduskoolide erinevate suunitlustel on pikk ajalugu. Nii oli ühel pool taustaks OPOJAZ ja teisel pool Moskva Lingvistilise Ring. Sellele lisaks veel Tartu enda unikaalne teaduslik taustsüsteem. Need koolkonna erinevad traditsioonid rikastasid üksteist, olles vastastikku erakordselt viljastavad. (vt Töid märgisüsteemide alalt 20/1987, lk 18–21) ➦

Mart Remmel – Sekundaarsete modelleerimissüsteemide teine suvekool (1967)

Keel ja Kirjandus 1/1967: 59–61 ➦

Villem Ernits – Semiootikute kokkutulek

Sirp ja Vasar, nr. 37, 9. september 1966. ➦

Sergei Issakov – Õpetaja mälestuseks (1993)

Sirp, nr. 44, 5. november 1993.