Teine semiootika suvekool 

16.–26. august 1966

Käärikul korraldati teine “sekundaarsete modelleerivate süsteemide suvekool”, seekord juba umbes 50 osavõtjaga Tartust, Moskvast ja Leningradist. Ehkki korraldajate soov oli hoida osalejate arv esimese suvekooliga samaväärne, oli üritus saanud juba legendaarseks ning sellel osalemine muutunud omajagu prestiižeks. Teises suvekoolis peeti 33 ettekannet, põhiteemadena tuuakse välja kultuuride tüpoloogia, tekstide tüpoloogia, mütoloogia, folkloori semiootika, poeetika, kirjanduse semiootika, personoloogia ning ruumi ja aja semiootika modelleerivates süsteemides (Mart Remmel 1967. Sekundaarsete modelleerimissüsteemide teine suvekool. Keel ja Kirjandus 1: 59–51).

Roman Jakobson Käärikul 1966.

Suvekoolis osales külalisena ka Roman Jakobson, kes toona töötas Harvardi Ülikoolis.

Suvekooli lõppistungil avaldas Roman Jakobson soovi, et Tartu ülikooli semiootikute keskus tugevneks ning esineks ka rahvusvahelistel semiootikaalastel kokkutulekutel. Ta ise sõitis Tartust Moskva kaudu Varssavi, kus toimub neil päevil semiootikute rahvusvaheline nõupidamine tuleva aasta augustis Bukarestis toimuva rahvusvahelise kirjandusteadlaste kongressi eel, kus on ette nähtud korraldada ka semiootikute rahvusvaheline kokkutulek.

– Villem Ernits, Semiootikute kokkutulek, Sirp ja Vasar, nr. 37, 9. september 1966.

Sergei Issakov on hiljem meenutanud seiku suvekoolist:

Meenub üks suvekool Käärikul keset kuuekümnendaid, millest võttis osa XX sajandi suurim humanitaarteadlane Roman Jakobson USA-st. Ameerika professori teekond Käärikule oli pehmelt öeldes omapärane. Tartu oli neil aastatel juba välismaalastele suletud linn. Otsustati sõita Tallinna—Pihkva rongiga Käärikule lähimasse jaama. Ameerika teadlast saatis praegune Tartu Ülikooli semiootikaprofessor Igor Cemnov. Sellaeglasel rongil oli veel üks eripära: seda täitsid Eestist toiduaineid kokkuostvad Pihkva kotimehed, pealegi puudusid magamiskohad. R. Jakobson koos abikaasaga oli harjunud hoopis teistsuguste oludega, ometi talusid nad mehiselt reisi kotimeestest pungil haisvas vagunis, tegid näo, nagu oleks see igapäevane asi.

Tähtsa külalise puhul saadeti Käärikule KGB volinik Tartu Ülikooli peal B. London, sugugi mitte liberaalse organisatsiooni üsna liberaalne töötaja. Tal oli käsk külalist jälgida, ent perspektiiv nädal aega Käärikul kü­kitada ja igavaid ettekandeid kuulata oli talle hirmsasti vastumeelt. Ta pöördus Lotmani ja minu poole ning küsis “ametlikult”, kas oleme valmis vastutama, et sümpoosionil “midagi ei juhtu”, ja et ta võiks rahulikult ära sõita. Hingasime kergendatult ja loomulikult nõustusime. Julgeolekumees lahkus. Süm­ poosionil räägiti julgesti kõigest, ka isiksuse semiootikast ning diktaatorite ja inimeste käitumisest diktatuuri all — ametliku ideoloogia seisukohalt nii hellast teemast. Oletanud, et meid enam ei valvata, tegime tagasiteel peatuse Tartus, ja R. Jakobson sai vähemasti heita pilgu ülikoolilinnale ja lõunastada restoranis. Kõik oli riskantne, võis ju leiduda vabatahtlikke nuhke. Aga tulime vist puhtalt välja.

– Sergei Issakov 1993. Õpetaja mälestuseks. Sirp, nr. 44, 5. november 1993.

Vaata lisaks: