Filmisemiootika (1973)
1973. aastal ilmus Lotmani esimene filmikunsti semiootilisi probleeme käsitlev teos "Kinosemiootika ja kinoesteetika probleemid", eesti keeles ilmus pealkirjaga "Filmisemiootika".
1973. aastal ilmus Lotmani esimene filmikunsti semiootilisi probleeme käsitlev teos "Kinosemiootika ja kinoesteetika probleemid", eesti keeles ilmus pealkirjaga "Filmisemiootika".
Filmisemiootika on lühike ja ladus sissejuhatus filmikunsti semiootilisse analüüsi. Lotman käsitab filmi sünteetilise kunstina, mida iseloomustab semiootiline keerukus ja kus põimuvad erinevad märgisüsteemid. Andes ülevaate semiootika peamistest mõistetest, näitab Lotman, kuidas saab nende abil paremini mõista filmikunsti eri tahke – kaadrist kuni montaaži ja näitlejatööni. Lotman rõhutab, et filmil on omaette keel, mille valdamine on eeldus filmikunsti paremaks mõistmiseks.
1973. aastal ilmunud ja paljudesse keeltesse tõlgitud raamat pole tänini minetanud oma värskust ja selle tõlge on ühtlasi ka esimene eestikeelne ülevaade filmisemiootikast.
“Filmisemiootika” eelviimane peatükk “Semiootika ja nüüdisaegse filmikunsti probleemid” sisaldab suurepärast, sädelevat analüüsi Michelangelo Antonioni filmist “Blow-up”, mida Lotman käsitleb reaktsioonina Teise maailmasõja järgsele realismitaotlusele filmis. Ka “Blow-upi” peategelane, trendikas Londoni fotograaf katsub jäädvustada tegelikkust, nagu see on, kuid upub filmi arenedes aina enam tegelike faktide rägastikku, mida ta absoluutselt ei suuda seostada. Kunst aga eeldab Lotmani järgi tegelikkuse kõrvaltvaatamist, selle kohale asetumist – alles nii tekib tegelikkusse mingi arusaadav ivakene. Ehk tsiteerides Lotmanit kogu tema romantismis: “kunstnikule on vältimatu tõusta hingeliselt ja ideeliselt kõrgemale maailmast, mille sees ta on. […] Antonioni esitab küsimuse kunstniku vältimatusest olla isiksus.”
Ilma võimaluseta käia tegelikkusega, faktidega loovalt ümber, ei saa filmikunstnik tegelikkust tõeliselt näha – selles on asi. Mitte selles, et kiuslik autor tahaks riigi raha eest kümmelda lihtinimesele arusaamatutes fantaasiates ja teha sedagi ebaprofessionaalselt.
– Sven Vabar “Raamat kõikidest maailma filmidest”, Päevaleht, 26.03.2004.
Pealkiri originaalis: Семиотика кино и проблемы киноэстетика.
Ilmumisandmed: Tallinn: Eesti Raamat, 1973.
Tõlge:
› eesti keelde tõlgiti 2004 pealkirjaga “Filmisemiootika”. Tallinn: Varrak. Tõlkinud Elen Lotman.
› inglise keeles: 1976. Semiotics of Cinema. Ilmus sarjas Michigan Slavic Contributions. Ann Arbor: University of Michigan Press. Tõlkinud Mark Suino
› prantsuse keeles: Iouri Lotman 1977. Esthétique et sémiologie du cinéma. Éditions sociales. Tõlkinud Sabine Breuillard.
› ungari keeles: Filmszemiotika és filmesztétika. Budapest: Gondolat, 1977.
› poola keeles: Semiotyka filmu. Warszawa: Wiedza Powszechna, 1983.
Kättesaadav: venekeelne täistekst
Vaata lisaks:
(Mõttevaramu). Teater. Muusika. Kino 7: 17-18, 1985. ➦
(“Filmisemiootikast”). Postimees, 26.03.2004. ➦
