Juri Lotman – Semiootilise süsteemi dünaamiline mudel (1978)

Originaalis ilmus väljaandes “Töid märgisüsteemide alalt” 10. köites (1978). Eesti keeles ilmus artiklivalimikus “Kultuurisemiootika. Tekst–kirjandus–kultuur” (1990).

Tõlge: Intra Soms.

“Semiootilise süsteemi dünaamilises mudelis” viitab autor kultuurisemiootika eelkäijatele, väites, et püüab edasi arendada Roman Jakobsoni, Juri Tõnjanovi ja Mihhail Bahtini ideid. Lotmani eesmärgiks oli luua selgem ettekujutus staatika ja dünaamika vahekorrast semiootilistes süsteemides. Ta vältis staatika ja dünaamika samastamist sünkroonia ja diakrooniaga ning võttis aluseks hoopis kirjeldatava objekti lihtsuse ja keerukuse. Probleemiks on keerulise ja dünaamilise uurimisobjekti muutumine kirjeldamise käigus staatiliseks. Dünaamilisuse kirjeldamiseks pakub Lotman välja mõned binaarsused: süsteemisisene—süsteemiväline; ühetähenduslik—ambivalentne; tuum—perifeeria; kirjeldatu—kirjeldamata jäetu; vajalik—liigne. Tulemusena eristab autor kaht tüüpi semiootilisi süsteeme. Ühed on orienteeritud esmase informatsiooni edastamisele ja need on staatilised. Teised on orienteeritud teisesele informatsioonile ja nende tööprintsiip on dünaamiline. Nende kahe süsteemitüübi kui kahe pooluse vahel kujunebki semiootiline tervik, mille nimi on kultuur.

– Peeter Torop 2002. Akadeemia 12: 2660–2662.

* * *

Osutage mulle seda kivi, mille on lükanud tagasi ehitajad! Seesinane on nurgakivi.
Nag-Hammadi käsikirjast [1]

(U. Masingu tõlge.)

1.0. Üldistades semiootikateooria põhiseisukohtade arengut alates Ferdinand de Saussure’i lähteformuleeringuist kuni tänapäevani, jõuame paradoksaalse järelduseni: kõik revideerimiskatsed on veenvalt kinnitanud põhiprintsiipide püsikindlust, püüd stabiliseerida semiootilist metodoloogiat viinud aga fataalse järjekindlusega selle põhiseisukohtade taasläbivaatamiseni. R. Jakobsoni uurimused, muuhulgas 1962. aastal toimunud IX lingvistide kongressi tööd üldistav ettekanne on säravalt tõestanud, et nüüdisaegne lingvistikateooria jääb iseendaks isegi omaenese vastandiks muutunult. Veelgi enam, just taolises homöostaatilisuse ja dünamismi ühtsuses on R. Jakobson õigustatult näinud teooria orgaanilisuse ning elujõulisuse tunnust. Niisugune teooria on võimeline läbi tegema põhimõttelist laadi ümberkorraldusi niihästi oma sisekorrastuses kui ka suhete süsteemis teiste teadusharudega: «Hegeli termineid kasutades võib öelda, et traditsiooniliste teeside antitees on asendunud eituse eitusega, s. t. kaugema ja lähimineviku sünteesiga.» [2]

Öeldu kehtib täiel määral ka semiootiliste süsteemide staatilisuse ja dünaamilisuse probleemi suhtes. Mõnede ses ainevallas juurdunud arusaamade taasläbivaatamine on üksnes kinnitanud semiootiliste süsteemide strukturaalkirjeldusmeetodi põhialuste paikapidavust.

1.1. Lähenemine semiootiliste süsteemide sünkroonilise ja diakroonilise aspekti vahekorra probleemile oli algusest saadik teatud määral dualistlik. Keele kirjeldamise nimetatud kahe aspekti eristamise au kuulub Genfi koolkonnale. Ent juba Praha Lingvistikaringi «Teesides» (1929) ning koolkonna hilisemates töödes osutati absolutiseerimise õigustamatusele semiootiliste süsteemide sünkroonilise ja diakroonilise aspekti vastandamisel — see on suhteline, pigem heuristilist kui põhimõttelist laadi opositsioon. R. Jakobson kirjutas: «Oleks tõsine viga pidada sünkrooniat ja staatikat sünonüümideks. Staatiline läbilõige on fiktsioon: see on vaid tunnetust hõlbustav teaduslik võte, mitte aga olemise viis. Filmi tajumist võib käsitleda mitte ainult diakrooniliselt, vaid ka sünkrooniliselt — ent filmi sünkrooniline aspekt poleks sugugi identne üksiku filmist väljalõigatud kaadriga. Liikumise tajumine osaleb ka sünkroonilise aspekti puhul. Täpselt samuti on ka keelega.» [3]

Praha koolkonna arvukates uurimustes on rõhutatud esiteks asjaolu, et kuna diakroonia kujutab endast süsteemi evolutsiooni, siis ta ei eita, vaid vastupidi — selgitab iga momentoleku sünkroonse korrastuse olemust. Teiseks osutatakse, et vaadeldavad kategooriad on teineteiseks üleminevad. [4]

Ometi pole seda laadi kriitika seadnud kahtluse alla semiootiliste süsteemide kirjeldamise kahe lähtepositsiooni (sünkroonilise ja diakroonilise) vastandamise metodoloogilist väärtust.

Alljärgnev mõttearendus lähtubki loetletud üldseisukohtadest, lisaks J. Tõnjanovi ja M. Bahtini kultuurilis-semiootiliste mudelite dünaamilisust puudutavaist ideedest. [5]

1.2. Võib eeldada, et paljude semiootiliste kirjelduste selgelt tajutav staatilisus pole sugugi kirjeldaja hea tahte puudumise märgiks, vaid tuleneb kirjeldamise metoodika teatavatest põhimõttelist laadi iseärasustest. Uurimata põhjusi, miks kirjeldamise fakt ise muudab dünaamilise objekti staatiliseks mudeliks, ning vastavate korrektiivide sisseviimiseta teadusliku analüüsi metoodikasse jääb dünaamiliste mudelite taotlus vaid õilsaks kavatsuseks.

2.0. Süsteemne — süsteemiväline. Strukturaalkirjelduse aluseks on kirjeldatava objekti niisuguste elementide ja seoste eraldamine, mis osutuvad invariantseiks objekti kõigi homomorfsete transformatsioonide puhul. Strukturaalkirjeldusele on ainueksisteeriv nimelt see invariantne struktuur.[6] Invariantsele struktuurile vastandatakse nn. süsteemivälised elemendid, mille tunnusteks on ebastabiilsus ja irregulaarsus ning mis kirjeldamise käigus kuuluvad elimineerimisele. Vajadusest abstraheeruda semiootilise objekti uurimisel tema «ebaolulistest» tunnustest kirjutas juba F. de Saussure: «Absoluutne «olek» on määratud muutuste puudumisega, ent kuna keel alati ühel või teisel moel teiseneb, siis praktikas tähendab uurida keelt staatiliselt tähtsusetute muutuste mittearvestamist, analoogiliselt matemaatikutega, kes teatud operatsioonide puhul, näiteks logaritmide arvutamisel, lõpmata väikesed suurused taandavad»[7] — s . t. keele antud sünkroonse oleku kirjelduses «vähetähtsad» diakroonilised muutused elimineeritakse.

Niisugune objekti lihtsustamine tema strukturaalsel kirjeldamisel põhimõtteliselt vastunäidustatud olla ei saa, sest see on teaduse kui sellise loomupärane joon. Tuleb aga silmas pidada, et strukturaalkirjelduses objekt mitte üksnes ei lihtsustu, vaid ka ülekorrastub, s. o. ilmutab rangemat korrastatust, kui evib seda tegelikkuses.

Nii näiteks, kui seada eesmärgiks XVIIIsajandi XIXsajandi alguse vene ordenite süsteemi kirjeldamine strukturaalmeetodil (see objekt on mitmes mõttes käepärane, sest ordenisüsteem kujutab endast loomult semiootilist, kunstlikku, inimese teadliku süsteemiloova tegevuse tulemusena tekkinud kulturoloogilist fakti), siis on ilmne, et uurimisvälja jäävad ordenite hierarhia ja ordenite tähenduslikult küllastatud diferentseerivad tunnused. Esitades iga üksiku ordeni eraldi ning ordenite süsteemi tervikuna mingi invariantse korrastisena, välistame sellest endastmõistetavalt mõnede tunnuste mis tahes tajutava korrata variatiivsuse. Et pika aja vältel tellis ordenimärgid ja -tähed kõrgemal korraldusel autasu saanud isik ise, siis nende suuruse ja vääriskividest kaunistuste rohkuse määrasid autasustatu fantaasia ja materiaalsed võimalused ning need ei kandnud mingit immanentset semiootilist tähendust.

Ent isegi variatiivsete tunnuste välistamist arvestamata tõstab ordenisüsteemi kirjeldamise fakt ise tema süsteemsuse astet mitte ainult seeläbi, et elimineerib kõik mittestruktuurse kui mitteeksisteeriva, vaid ka teises suhtes: kirjelduse üheks võtmeküsimuseks saab ordenite hierarhia määramine. Küsimuse tõstatamine on seda õigustatum, et hierarhia arvestamine kuulus ordenisüsteemi funktsioneerimisse ka praktiliselt, muuhulgas seoses argise probleemiga, kuidas paigutada ordenimärke üksteise suhtes riietusel. Üldtuntud on samuti Paul I katse koondada kõik Vene impeeriumi ordenid ühtseks Vene kavaleriordeniks ning endised ordenid taandada selle «nimetusteks» või alaliikideks.

Vene ordenite kirjeldamine hierarhilise süsteemina kaotab aga vältimatult selle elementide alalise liikuvuse, üksikute ordenite hierarhilise väärtuse ebamäärasuse. Kaotab liikuvuse, mis oli ühtaegu nii oluline struktuuritunnus kui ka vene ordenite ilmekas tüpoloogiline karakteristik. Kirjeldus on paratamatult korrastatum kui objekt.

2.1. Objekti taoline moonutamine toimub mis tahes teadusliku metoodika kasutamisel ning on strukturaalkirjelduses seega teatud mõttes seaduspärane. Tähelepanu tuleks pöörata teisele — ja märksa tõsisemale — tagajärgede ahelale: kui objektist kõik tema süsteemivälised elemendid elimineeriv kirjeldusmeetod on täiesti õigustatud staatiliste mudelite konstrueerimisel ja eeldab vaid teatava paranduskoefitsiendi sissetoomist, siis dünaamiliste mudelite puhul põhjustab ta põhimõttelist laadi raskusi. Asi on selles, et semiootiliste struktuuride dünaamika üheks põhiallikaks on just süsteemiväliste elementide haaramine süsteemsuse orbiiti ning süsteemse tõrjumine samal ajal süsteemivälise piirkonda. Süsteemivälise eiramine kirjelduses ja väljatõrjumine teadusest üldse nülib ära dünaamikareservi ning esitab süsteemi kujul, kus evolutsiooni ja homöostaasi mäng on välistatud põhimõtteliselt. Kivi, mille juba väljakujunenud ja stabiliseerunud süsteemi «ehitajad» kõrvale heidavad kui — nende arvates — mittekohustusliku ja liigse, osutub järgneva süsteemi nurgakiviks.

Iga tajutav ja vähegi stabiilne liigendatus süsteemivälises materjalis võib dünaamilise protsessi järgmisel etapil muutuda struktuurseks. Pöördudes tagasi eespool toodud ordenite omatahtsi kaunistarnise näite juurde, meenutagem, et 1797. aastal «omalooming» keelati ja briljantkaunistused said teatavate ordenite kui kõrgeimat järku autasude ametlikuks tunnuseks. Kusjuures on täiesti ilmne, et briljantdekoori ei seadustatud mitte vajadusest väljendada sel moel autasu kuulumist kõrgeimasse kategooriasse, vaid vastupidi — süsteemi lülitati ja sisulise tähenduse omandas liigendus, mis oli iseseisvalt kujunenud väljaspool süsteemi raame. Vormivariatiivsematerjali järkjärguline akumuleeruminesüsteemiväliselt andis tõuke sisuliseks ja süsteemseks diferentseerumiseks.

2.2. Süsteemivälise materjali kirjeldusse haaramise taotlus põrkub märkimisväärsetele metoodilist laadi raskustele. Esiteks, analüütilisel lähenemisel libiseb süsteemiväline põhimõtteliselt käest, teiseks — kirjeldamisprotsess ise muudab süsteemivälisegi paratamatult süsteemi faktiks. Seega, esitades nõude lülitada strukturaalkirjeldusse ka struktuuri ümbritsev süsteemiväline materjal, näime soovivat võimatut. Ent probleem paistab teises valguses, kui pidada silmas, et «süsteemiväline» pole kaugeltki «kaootilise» sünonüüm. Süsteemiväline on süsteemse täiendmõiste ja mõlemad mõisted omandavad täistähenduse alles vastastikuses suhestatuses.

2.3. Ses seoses võib osutada järgmistele süsteemivälise liikidele:

2.3.1. Et kirjeldamine, nagu öeldud, tõstab korrastatuse astet, siis on semiootilise süsteemi enesekirjeldamine, omaenese «grammatika» loomine süsteemi tõhus enesekorrastusvahend. Antud keele, või laiemalt — antud kultuuri ajaloolise eksistentsi teatud momendil kerkib semiootilises süsteemis esile üks keeleliik (ja teatud grupp tekste), mida käsitletakse selle süsteemi enesekirjeldamise metakeelena. Nii luuakse klassitsismiajastul arvukalt kunstiteoseid, mis kujutavad endast kunstiteoste süsteemi kirjeldusi. Rõhutagem, et kõne all oleval juhul on tegemist nimelt enesekirjeldusega — metakeel pole laenulist päritolu, vaid üks süsteemi enda keeleklassidest.

Niisuguse enesekorrastusprotsessi käigus tõrjutakse osa materjalist süsteemivälise seisundisse ning antud enesekirjelduse silmis justkui lakkab eksisteerimast. Seega kaasneb semiootilise süsteemi korrastatuse astme tõusuga süsteemi ahenemine — kuni äärmusjuhuni, kus metasüsteem muutub sedavõrd jäigaks, et peaaegu kaotab kokkupuutepunktid reaalsete semiootiliste süsteemidega, mille kirjeldamisele ta pretendeerib. Ent ka siis säilitab «eksisteeriva» ja «õige» autoriteedi metakeel, sotsiaalse semioosise reaalsed kihid aga kantakse tervenisti üle «mitteeksisteeriva», «väära» staatusse.

Nii osutus Paul I sõjalis-bürokraatliku utoopia seisukohalt ainueksisteerivaks äärmuseni range vahtparaadi reeglistus. Samasugusena nähti ka riigikorralduse ideaali, Venemaa poliitilist tegelikkust käsitati aga «väärana».

2.3.2. «Mitteeksisteerimise» (s. o. süsteemivälisuse) omadus on seega ühtaegu nii süsteemivälise mater­jali tunnus (süsteemisiseselt vaatekohalt) kui ka süsteemi enda struktuuriliste tunnuste negatiivne näitaja. Gribojedov, üldistades tragöödia „Rodamist ja Zenobia» visandites dekabrismi poliitilisest seisukohast, tõstab asjaolu, et rahvast poliitilise jõuna «ei eksisteeri», esile aadelkonna revolutsioonilisuse struktuurilise tunnusena (sest Gribojedov lähtub

1820‑ndate aastate vene revolutsionääride tegevusest, mitte aga näiteks Rooma okupatsiooni aegse Vana-Armeenia ajaloost). «Üldiselt,» kirjutab Gribojedov, ,«tuleb märkida, et rahvas ei osale nende ürituses, — teda nagu ei olekski. » [8] Kõneldes Andreas Capellanu­sest, tuntud keskaegse kurtuaassele armastusele pühendatud traktaadi «De amore» autorist, märgib akadeemik V. Šišmarjov: «Talunaiste suhtes soovi­tab kurtuaasne autor oma sõbral, kellele raamat on adresseeritud, tegutseda vahendeid valimata, pruukides vägivaldagi.» [9] Niisugune soovitus seletub väga lihtsalt: Andreas Capellanuse järgi tunneb talupoeg vaid amor naturalis‘t ja kurtuaasse armastuse — fin amors’i — seisukohalt teda «nagu ei eksisteerikski». Järelikult loetakse ka kõik teod seda tüüpi inimeste suhtes mitteeksisteerivaiks.

On ilmne, et süsteemse («eksisteeriva») kirjeldamine on ühtaegu ka osutamine süsteemivälise («mitteeksisteeriva») olemusele. Võib rääkida koguni süsteemiväliste elementide ja seoste omalaadsest hierarhiast ja n.-ö. süsteemivälise süsteemist. Ses mõttes on süsteemiväline vaadeldav äraspidi-süsteemina, süsteemi sümmeetrilise transformatsioonina.

2.3.3. Süsteemiväline võib olla teisiti‑süsteemne, s. t. kuuluda mõnda teise süsteemi. Kultuurisfäärist tuttav nähtus on pidada võõrast keelt mitte‑keeleks, või vähem äärmuslikul juhul — tajuda oma keelt «õigena», võõrast aga «väärana»; seega seletada keeltevahelist erinevust «õigsuse» erineva määraga, s. t. korrastatusastmega. Võõrkeelse kõne tajumist vigase emakeelena (oma keele «väära» variandina) illustreerib katkend L. Tolstoi «Sõjast ja rahust»: ««Vaat kus räägiti prantsust,» tähendasid soldatid ahelikus. «Noh, lase sina kah, Sidorov!»

Sidorov pilgutas silma ja hakkas prantslaste poole pöördudes kiiresti, kiiresti vadistama mingeid arusaamatuid sõnu.

«Kari, mala, tafa, safi, muter, kaskaa,» võristas ta… » [10]. Võõra keele mitte-keelena (tummusena) tajumise näiteid võib tuua rohkesti. Vrd. ütlust «Югра же людие есть языкъ нъмъ» [11] vene kroonikais, samuti vene sõna немец (= sakslane; немой = tumm) etümoloogiat. Ühtlasi võib vastupidi ka omaenese süsteemi tajuda vigasena, nagu Puškini «Jevgeni Oneginis»:

Как уст румяных без улыбки,
Без грамматической ошибки
Я русской речи не люблю

[… me keel grammatilise veata
— kui suuke naeruaimuta —
mind vesteldes ei vaimusta.]

(III ptk., 28. stroof.)

Või ka emakeele võrdsustamine tummusega: Juraj Križanič kirjutab slaavi keele arenematuse üle kaevates oma «Poliitikas»: «Teiste keelte ülalkirjeldatud ilu, ülevuse ja rikkuse ning meie oma keele puudulikkuse tagajärjel oleme meie, slaavlased, teiste rahvaste seas kui tumm võõruspeol.» [12]

2.3.4. Sel juhul, kuna nii kirjeldatavat objekti kui tema süsteemivälist ümbrust käsitletakse ehkki loomult kaugete, kuid ometi struktuursete fenomenidena, peab neid kirjeldav metakeel olema mõlemast ühtviisi sedavõrd eemaldatud, et tema vaatekoha kõrguselt paistaksid nad kahe täiesti võrdväärse süsteemina. Millest järeldub, et uurija metakeelena ei saa kasutada näiteks klassitsismi‑ või romantismikultuuri enesekirjeldusaparaati. Klassitsismikultuuri seisukohalt on Boileau «Luulekunsti» või Sumarokovi «Õpetused neile, kes tahavad saada kirjanikeks» tüüpi enesekirjeldused metatasandi tekstid, mis oma kaasaja empiirilise kultuuri suhtes täidavad järgmisi funktsioone: 1) selle korrastatuse astme tõstmine; 2) süsteemiväliste kategooriasse degradeeritavate tekstikihtide eraldamine. Klassitsismi‑uurijale tänapäeval aga käivad needki tekstid kirjeldatava objekti enda kohta ja paiknevad kõigi ülejäänud uuritava kultuuriepohhi tekstidega ühel ja samal tasandil. Teatud ajastu enesekirjelduseks loodud keele valimine uurija metakeeleks põhjustaks vältimatult uurijagi vaateväljast kõige selle väljalangemise, mille vastava ajastu esindajad oma kultuurist poleemilistel kaalutlustel välja lülitasid.

2.3.5. Silmas tuleb pidada veel üht asjaolu: enesekirjeldussüsteemi loomine «ülekorrastab» ning ühtaegu lihtsustab (elimineerides «liigse») mitte üksnes objekti sünkroonilist, vaid ka diakroonilist olekut, s. o. kujundab objekti ajaloogi lähtudes tema enese poolt enesest loodud mudelist. Uue kultuurisituatsiooni ja uue enesekirjelduste süsteemi tekkimine korrastab ümber ka kultuuri endised olekud, s . t. loob uue ajalookontseptsiooni. Sel on kaht liiki tagajärjed. Ühest küljest «avastatakse» oma tundmatud eelkäijad ja kultuuritegelased, ja varasema perioodi ajaloolased kuulutatakse pimedusega lööduks. Antud süsteemi terminites kirjeldatud varasemad faktid aga saavadki suubuda ainult sellesse süsteemi, vaid siin koonduda ühtseks ja konkreetseks tervikuks. Nii tekivad eelromantismi tüüpi mõisted, kui romantismile eelnenud ajastu kultuurist valitakse üksnes romantismisuunalised ning alles romantismi struktuuriga ühtsuseks kroonitavad elemendid. Niisugusele lähenemisviisile on iseloomulik ajaloolise liikumise käsitamine mitte struktuursete olekute vahetumisena, vaid üleminekuna amorfsest, kuid «struktuuri elemente» sisaldavast olekust struktuursusele.

Teisest küljest on taolise mõtteviisi otseseks järelduseks väide, et ajalugu üldse algabki antud kultuuri antud enesekirjeldussüsteemi tekkimise momendist.

Kirjanduslike koolkondade ja maitsete harukordselt kiire vahetumise tingimustes XVIIIsajandi lõpu — XIX sajandi alguse vene kultuuris korratakse ühel häälel mitmest suust: «Vene kirjandust pole olemas.»

Nii prognoosis Karamzin oma varases luuletuses «Poeesia» vene luule peatset tekkimist — ignoreerides täiesti kogu eelnevat kirjanduslugu. 1801. aastal kuulutas «Kirjandussõprade ühingu» istungil — nüüd juba silmas pidades Karamzini ennast — vene kirjanduse mitteeksisteerivaks Andrei Turgenev. Hiljem esitasid sama väite, iga kord uues tähenduses, Küchelbecker, Polevoi, Nadeždin, Puškin ja Belinski.

Niisiis eeldab mingi ajaloolise etapi kultuuri uurimine mitte ainult tema struktuuri kirjeldamist ajaloolase positsioonilt, vaid hõlmab ka kultuuri enesekirjelduse ning tolle ajaloolise arengu kirjelduse tõlget uurija metakeelde, mille tulemuseks ta ise end pidas.

3.0. Ühetähenduslik — ambivalentne. Binaarsussuhe on iga struktuuri olulisemaid korrastuspõhimõtteid. Binaarse opositsiooni struktuursete vööndite vahel aga eksisteerib sageli teatav (ja küllalt avar) struktuurineutraalsuse ala. Siia kogunevate struktuurielementide seosed ümbritseva konstruktiivse kontekstiga pole mitte ühetähenduslikud, vaid ambivalentsed. Jäigad sünkroonkirjeldused tavaliselt kustutavad sellest tuleneva süsteemi sisemise korrastatuse «ebatäielikkuse», mis tegelikult just annabki süsteemile paindlikkuse ning tõstab tema käitumise ettemääramatuse astet. Seetõttu on objekti seesmine informatiivsus (varjatud võimaluste ammendamatus) tunduvalt suurem tema kirjelduse informatiivsusest.

Seda laadi «ülekorrastarnise» näiteks sobib tekstoloogidele tuttav olukord, kus poeet oma teost luues pole suutnud ühtki variantidest eelistada ning säilitab nad kõik kui võimalused. Teose tekstiks ongi sel juhul nimelt too variatiivne luulemaailm. «Lõplik» tekst väljaande lehekülgedel aga kujutab endast teose tegelikult märksa komplitseerituma teksti kirjeldust trükitehnika lihtsustavate vahenditega. Kirjeldamisel teksti korrastatus kasvab, informatiivsus seevastu kahaneb. Iseäranis huvipakkuvad ses seoses on tekstid, mis põhimõtteliselt ei anna elementide ühetähenduslikku järjestust, vaid jätavad valikuvõimaluse lugejale. Autor otsekui tõstaks sel moel lugeja (ja teatud osa tekstist) tekstivälisele tasandile. Niisuguse metapositsiooni kõrguselt avaneb ülejäänud teksti tinglikkuse määr, s.t. ta on tajutav nimelt tekstina, mitte tegelikkuse illusioonina.

Nii näiteks, kui Kozma Prutkovi luuletuses «Minu portree» järgneb värsile «Kui rahvasummas kohtad meest, kes ihualasti» autori märkusena: «Variant: kel seljas frakk», siis on ilmne, et sisse on toodud teatav (antud juhul paroodiline) filoloogiline «literaadi tasand», mis imiteerib mingit tekstivälist vaatekohta, millele mõlemad variandid on võrdväärsed.

Veel komplitseeritumad on juhud, kus alternatiivsed variandid on teksti lülitatud täiesti võrdseina. Näiteks Puškinil «Jevgeni Oneginis»:

Покоится в сердечной неге,
Как пьяный путник на ночлеге,
Или, нежней, как мотылек,
В весенний впившийся цветок

[Oh õnnis mees, kes usub seda
ja helluses näeb elutõtt,
kes puhkab selles arusaamas
kui purjus rändur postijaamas,
või leebemalt: kui liblikas
õhkõrnas õiekarikas.]

(IV ptk., 51. stroof.)

Siin muudab stiililise alternatiivi teksti kaasamine sündmuskäigu kirjelduse kirjeldamise enda kirjelduseks. O. Mandelštami luuletuses «Ma joon sõjaastrite terviseks … »

Я пью — но еще не придумал ,
Из двух выбираю одно —
Веселое Асти спуманте
Иль папского замка вино, —[13]

antakse kaks süžeevarianti korraga ning hoiatatakse lugejat, et autor «pole veel välja mõelnud», kuidas luuletus lõpetada. Lõpetamatus ning determineerimatus veenavad lugejat, et tegemist pole reaalsuse, vaid nimelt tekstiga, mille võib «välja mõelda» mitmeti.

See, et sel moel avaneb tekstis protsessuaalsus, tekkimise või kujunemise aspekt, saab eriti nähtavaks, kui heita pilk nüüdisaegse filmikunsti tekstidele, kus võimalust esitada mingi episoodi paralleelsed versioonid, ühtki vähimalgi määral eelistamata, kasutatakse väga laialdaselt.

Lõpuks tuleb peatuda veel ühel asjaolul: teatav korratus on reaalse teksti puhul vältimatu. Kusjuures kõne all pole kunstikavatsuslik või autori mõtteviisist tingitud «korratus», vaid sulaselged hooletusvead. Näiteks Puškin teeb küll teksti sisemise vastuolulisuse «Jevgeni Onegini» struktuuriprintsiibiks, [14] kuid ometi leidub värssromaanis ka kohti, kus poeet lihtsalt pole suutnud otsi kokku tõmmata. Nii kinnitab ta III peatüki 31. stroofis, et. Tatjana kiri on hoiul autori arhiivis:

Письмо Татьяны предо мною;
Его я свято берегу.

[Ma vaatlen hingehärdusega
Tatjana kirja, mis mu ees …

VIII peatüki 20. stroof ütleb aga ilmselgelt, et kiri on hoopis Onegini käes:

Та, от которой он хранит
Письмо, где сердце говорит…

[See, kelle käest on kiri tal, kus tundmusel on vaba voli?]

M. Bulgakovi romaanis «Meister ja Margarita» surevad peategelased kaks korda (ühel ja samal momendil, kuid kahes erinevas kohas) — üks kord koos keldritoakeses «põiktänaval Arbati lähedal», ja teine kord kumbki eraldi: Meister haiglas, Margarita «gooti stiili villas». See «vastuolu» on ilmselt kunstikavatsuslik. Ent kui edaspidi teatatakse, et Margarita ja tema koduabiline Nataša «kadusid, jättes maha oma asjad» ja et juurdluse käigus püüti välja selgitada, kas oli aset leidnud röövimine või põgenemine, — siis see on juba autori hooletusviga.

Kummati ei või tegelikult isegi taolisi puhttehnilisi hooletusvigu täiesti tähelepanuta jätta. Näiteid nende mõjust teksti struktuursele korrastusele võiks tuua hulgaliselt (vrd. näiteks E. Th. A. Hoffmanni arutlust trükivigade tähendustloovast rollist romaani «Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest» eessõnas). Piirdugem siinkohal vaid ühega: Puškini käsikirju uurides võib leida tunnistusi, et näpuviga kirjapildis on ajendanud järgmise riimi ning mõjutanud kogu luuletuse edasist käiku. Analüüsides luuletuse «Все тихо, на Кавказ идет ночная мгла … » mustandit, avastas S. Bondi ühesainsas käsikirjas tervelt kaks niisugust juhust:

1) «Sõnas легла (langes, laskus) oli e Puškinil aasata, nii et selle kirjapilt langes juhuslikult kokku sõna тьма (pimedus, hämarus) kirjapildiga. Kas mitte see juhuslik sulekomistus ei osutanudki poeedile varianti « uдет ночная мгла ?» [15]

Nii transformeerus värss «Все тихо — на Кавказ ночная тень легла» («Kõik on vaikne, Kaukasusele langes öövari») tehnilise hooletuse tõttu kirjas värsiks «Bсе тихо — на Кавказ идет ночная мгла» («Kõik on vaikne, Kaukasuse üle laotub ööpimedus»).

2) «Sõna нет (ei ole) on Puškinilkirjutatud nii, et sellest võis välja lugeda ka лет (aastaid), seega asendades многих нет (paljusid ei ole) sõnadega много лет (palju aastaid), Puškin (nagu luuletuse alguseski легла ja мгла puhul) sõna нет ei parandanud.» [16]

Toodud näited tunnistavad, et puhtmehhaanilised moonutused võivad mõnikord osutuda n.-ö. reservi reserviks (teksti süsteemivälise reserviala reserviks),

3.1. Ambivalentsusele kui kultuurisemiootilisele fenomenile pööras esimesena tähelepanu M. Bahtin. Tema töödest võib leida ka ambivalentsussuhte arvukaid näiteid. Käsitlemata praegu seda nähtust kogu ta mitmekesisuses, märkigem vaid, et sisemise ambivalentsuse kasv vastab süsteemi dünaamilisse olekusse ülemineku momendile; dünaamilises olekus toimub ambivalentsi struktuuriline ümberjaotumine ning see omandab — juba uue korrastise raames uue ühetähendusliku mõtte. Seega võib sisemise ühetähenduslikkuse tõusu vaadelda homöostaatiliste tendentside hoogustumisena, ambivalentsuse kasvu aga dünaamilise hüppe momendi lähenemise tunnusena.

3.2. Niisiis, üks ja sama süsteem võib olla «tardunud» või «voolavas» olekus. Kusjuures kirjeldamise fakt ise võib voolavas olekus süsteemi «tarretada».

3.3. Ambivalentsusseisund eksisteerib kas teksti suhtena süsteemi, mis käesoleval ajal enam ei toimi, kuid on säilinud kultuurimälus (teatud tingimustes seadustatud normi rikkumine), või teksti suhtena kahte omavahel seostamata süsteemi, kui ühe taustal tekst figureerib lubatuna, teise taustal keelatuna.

Ambivalentsussuhte eelduseks on seega asjaolu, et iga kultuuri mälus (aga ka iga kultuurisubjekti — nii grupi kui üksikindiviidi mälus) talletatakse korraga rohkem kui ühtainsat tema käitumist reguleerivat metasüsteemi. Omavahel võivad nood süsteemid olla seostamata ning aktualiseerituse astmelt erinevad. See võimaldab, nihutades ühe või teise süsteemi asukohta aktualiseerituse ja obligatoorsuse skaalal, teksti üle viia «väärast» «õige», keelatust lubatu staatusse. Ent ambivalentsuse aluseks kultuuri dünaamilise mehhanismina jääb tõsiasi, et mälestus süsteemist, mille taustal tekst oli keelatud, ei kao, vaid säilib süsteemsete regulaatorite perifeerias.

Seega on võimalikud ühelt poolt teksti mõtestust muutvad liikumised ja ümberkorraldused metatasandeil, ja teiselt poolt teksti enese ümberpaigutamine metasüsteemide suhtes.

4.0. Tuum — perifeeria. Struktuuriruumi korrastatus on ebaühtlane: alati eksisteerivad teatud kesksed moodustised (tuum) ja struktuuriperifeeria. Iseäranis selgesti ilmneb see keerukate ja ülikeerukate märgisüsteemide puhul, mis on juba loomult heterogeensed ning sisaldavad vältimatult struktuurselt ja funktsionaalselt suhteliselt iseseisvaid allsüsteeme.

Struktuuri tuuma ja perifeeria suhestus komplitseerub seeläbi, et iga küllalt keerukas ja ajaloolise ulatuvusega struktuur (keel) funktsioneerib kirjeldatuna. Olgu see siis kirjeldus välisvaatleja positsioonilt või süsteemi enesekirjeldus — igal juhul võib öelda, et keel saab sotsiaalseks reaalsuseks alates tema kirjeldamise momendist. Kirjeldamine on aga paratamatult deformeerimine (just seetõttu pole kirjeldamine kunagi pelgalt fikseerimine, vaid kultuuriline loovakt, uus tasand keele arengus). Valgustamata siinkohal kirjeldamisest tingitud deformatsiooni kõiki aspekte, märkigem, et muuhulgas kaasneb sellega vältimatult perifeeria eiramine, süsteemiperifeeria taandamine mitteeksisteeriva kategooriasse. Samal ajal on ilmne, et ka ambivalentsus/ühetähenduslikkus jaotub semiootilises ruumis ebaühtlaselt, korrastuse rangus väheneb tuumast perifeeria suunas, mis on ka mõistetav, kui võtta arvesse, et kirjeldamise objektiks on alati eelkõige tuum.

4.1. Struktuuri tuuma ja perifeeria omavahelise ümberpaigutumise mehhanismi on käsitletud J. Tõnjanovi töödes. Suurema paindlikkusega struktuuriperifeeria on soodus niisuguste struktuursete vormide kumuleerumiseks, mis järgmisel ajaloolisel etapil osutuvad dominantseks ning paigutuvad ümber süsteemi keskmesse. Tuuma ja perifeeria alaline kohtade vahetus on üks struktuuridünaamika mehhanisme.

4.2. Et igas kultuurisüsteemis saab suhestus «tuum ‑ perifeeria» täiendava väärtushinnangu kui suhestus «ülal – all», siis semiootilist tüüpi süsteemi dünaamilise olekuga kaasneb tavaliselt «ülema» ja «alama», väärtusliku ja väärtusetu, eksisteeriva ja otsekui mitteeksisteeriva, kirjeldatava ja kirjeldamisele mittekuuluva omavaheline kohtade vahetus.

5.0. Kirjeldatud — kirjeldamata. Nagu nimetatud, suurendab kirjeldamine süsteemi korrastatust ja vähendab dünaamilisust. Järelikult tekib kirjeldamisvajadus keele immanentse arengu teatud kindlatel momentidel. Keeruka semiootilise süsteemi kasutamist võib kujutleda pendliga analoogse võnkumisprotsessina, kus kommunikatsioonipartnerid pruugivad kord ühist keelt, kord jälle erinevaid keeli (viimased ristuvad vaid osaliselt ning tagavad mõistetavusegi üksnes teatava, sageli tühise määra). Keeruka märgisüsteemi funktsioneerimine ei eeldagi sajaprotsendilist arusaamist, vaid pingeseisundit mõistmise ja mittemõistmise vahel, kusjuures opositsiooni ühe või teise pooluse aktsentueerumine vastab teatud kindlale momendile süsteemi dünaamilises olekus.

5.1. Märgisüsteemide sotsiaalsed funktsioonid võib jagada primaarseteks ja sekundaarseteks. Primaarne funktsioon eeldab mingi fakti teatavakstegemist, sekundaarne — «teise» arvamuse esitamist «minule» teadaoleva fakti kohta. Esimesel juhul on kommunikatsiooniaktis osalejad huvitatud informatsiooni autentsusest. «Teine» on siin seesama «mina» — vaid selle vahega, et talle on teada miski, mida «mina» veel ei tea. Teate edastamine võrdsustab «meid» täielikult. Informatsiooni saatja ja saaja ühiseks huviks on, et mõistmisraskused oleksid minimaalsed, järelikult — et kommunikatsioonipartnerid «näeksid» teatatavat ühtmoodi, s. t. kasutaksid üht ja sama koodi.

Keerukamates kommunikatsioonisituatsioonides olen «mina» huvitatud vastasagendina nimelt «teisest», sest informatsiooni puudulikkus võib tõhusalt kompenseeruda üksnes vaateviiside stereoskoopia arvel teates. Sel juhul ei osutu kasulikuks mitte üksteisemõistmise kergus, vaid just raskendatus, sest see viitab «võõra» seisukoha olemasolule tekstis. Niisugune kommunikatsiooniakt pole enam konstantse teate lihtne edastamine, vaid sarnaneb pigem tõlkega, põhjustades vahel vägagi tõsiseid raskusi ja mõningaid kadusid, aga ka rikastades «mind» võõrast vaatenurka esitavate tekstidega, misläbi «mina» saan võimaluse olla iseendale ühtlasi «teine».

5.1.1. Kommunikatsioon mitteidentsete informatsiooni saatja ja saaja vahel lubab kommunikatsiooniaktis osalevaid «isiksusi» käsitleda mitteadekvaatsete, kuid teatud ühisosa omavate koodikomplektidena. Koodikomplektide lõikumispiirkond kindlustab hädavajaliku mõistetavuse alammäära. Mittelõikuvad alad ajendavad otsima ekvivalentseid elemente ning on tõlkepõhjaks.

5.1.2. Kultuuriajaloost ilmneb märgisüsteemide pideva individualiseerumise tendents (mida keerukam, seda individuaalsem). Iga individuaalse koodikomplekti teistega kattumatu osa komplitseerub ja rikastub ühtsoodu, mistõttu subjektilt lähtuv informatsioon muutub sotsiaalselt väärtuslikumaks, aga ka raskemini mõistetavaks.

5.2. Kui üksikute (nii individuaalsete kui grupiomaste) keelte komplitseerumine ületab teatava struktuurse tasakaalu mõõdu, tekib vajadus kõigile ühise sekundaarse kodeeriva süsteemi järele. Sotsiaalse semioosise sekundaarne unifitseerimine küll primitiviseerib süsteemi, ent ka aktualiseerib tema ühtsuse ning loob sel moel pinna tulevasele komplitseerumisperioodile. Nii eelneb ühtse rahvusliku keelenormi kujunemisele terve hulga erilaadsete keeleliste väljendusvahendite areng, barokiajastu aga vahetab välja klassitsism.

5.3. Metakirjeldused teenivadki stabiliseerimise, keele dünaamilises olekus teatavate staatikaelementide määratlemise ning süsteemi homöostaatilise iseendaga samasusena fikseerimise eesmärki. Hiljem kanduvad nad metakeeleliselt tasandilt keelde endasse, muutuvad reaalse kõnekeele normiks ning edaspidise individualiseerumise lähtealuseks. Võnkumisprotsess kirjeldamata keele dünaamilise oleku ja keele enesekirjelduste või keelde haaratavate tema keelevälist päritolu kirjelduste staatika vahel on üks semiootilise evolutsiooni mehhanisme.

6.0. Obligatoorne — liigne. Struktuuri kirjeldamine on tihedalt seotud obligatoorse, tegeva — s.o. elementide ja seoste, milleta süsteem oma sünkroonses olekus ei saaks eksisteerida — eraldamisega struktuurikomponentidest, mis staatika seisukohalt näivad liigsed. Vaadeldes keelte hierarhiat lihtsaimatest, tänavasignalisatsiooni tüüpi keeltest kuni kõige keerukamateni — kunstikeelteni —, torkab silma «ülejäägi» kasv. Keerukamates märgisüsteemides hakkavad arvukad keelemehhanismid struktuuri kõigil tasanditel toimima ekvivalentide paljundamise ning omavahelise asendatavuse kasuks (samal ajal täienevad mõistagi ka vastassuunalise toimega keelemehhanismid). Kuid see, mis sünkroonia seisukohalt näib liigsena, omandab dünaamikat silmas pidades hoopis teise tähenduse — s. o. moodustab struktuurireservi. Võib oletada teatud seost antud keelele omase «ülejäägi» maksimumi ning keele muutumisvõime vahel iseendaks jäämise piires.

7.0. Dünaamiline mudel ja luulekeel. Ülalloetud mõistepaarid iseloomustavad semiootilise süsteemi dünaamilist olekut, peegeldades neid immanentseid semiootilisi mehhanisme, mis võimaldavad süsteemil muutuvas sotsiaalses kontekstis muutudes säilitada homöostaatilisuse, s.o. jääda iseendaks. Pole aga raske märgata, et samad antinoomiad on omased ka luulekeelele. Kokkusattumus pole ilmselt juhuslik. Primaarsele kommunikatsioonifunktsioonile orienteerunud keeled võivad toimida stabiliseeritud olekus, oma ühiskondlikku rolli täidavad nad ka spetsiaalsete muutumismehhanismideta. Teisiti on keeltega, mis orienteeruvad keerukamatele kommunikatsioonitüüpidele. Siin jätaks pideva struktuurse uuenemise mehhanismi puudumine keele ilma tollest automaatsusvabast suhtest informatsiooni saatja ja saaja vahel, mis on olulisim ühte teatesse aina kasvava arvu «võõraste» seisukohtade kontsentreerimise moodus. Mida intensiivsemalt keel orienteerub teatamisele «teisest» ja «teistest» ning «minul» juba olemasoleva informatsiooni iselaadsele transformeerimisele «teiste» poolt (s.o. maailma ruumilisele tajumisele), seda kiirem peab olema keele struktuurne uuenemine. Maksimaalselt realiseerivad seda tendentsi kunstikeeled.

7.1. Öeldust võib järeldada, et enamik reaalseid semiootilisi süsteeme paikneb struktuurispektris keele dünaamilise ja staatilise ideaalmudeli vahel, lähenedes kord ühele, kord teisele poolusele. Üks tendents kehastub kõige täielikumalt lihtsaimat tüüpi tehiskeeltes, teist realiseerivad maksimaalselt kunstikeeled. Ilukirjanduslike väljendusvahendite, eriti luulekeele uurimine pole seetõttu enam kitsalt funktsionaallingvistika aines, vaid keele dünaamiliste protsesside kui niisuguste modelleerimise alus üldse.

Mõni aasta tagasi tõestas akadeemik A. Kolmogorov, et tehiskeel, milles puuduvad sünonüümid, on luuleks kõlbmatu. Vastavalt võiks oletada, et ei eksisteeri loomuliku keele laadset ja keerulisemat semiootilist süsteemi, nii et poleks sellekeelset luulet.

8.0. Seega võib eristada kaht semiootiliste süsteemide tüüpi: orienteeritud kas primaarse või sekundaarse informatsiooni edastamisele. Esimesed funktsioneerivad staatilistenagi, teiste puhul on dünaamika, s. o. ajaloo olemasolu toimimise vankumatu tingimus. Vastavalt pole esimestel mingit tarvidust süsteemivälise järele, teistele on see aga hädavajalik kui dünaamikareserv.

Nagu juba öeldud, kujutab luule endast teist tüüpi süsteemide lausa klassikalist juhtu ning on seetõttu vaadeldav sekundaarse informatsiooni edastamisele orienteerunud keelte omalaadse mudelina. Reaalses ajaloolises kontekstis võivad aga üksikud luulekoolkonnad orienteeruda nii informatsiooni primaarsusele kui ka vastupidi. Kui näiteks XVIII-XIXsajandi vene luules on täheldatav tekstiväliste seoste osatähtsuse suurenemine (luuletuse retseptsioon ja mõtestamine eeldab väljumist luuleteksti piiridest — suhestamist autori isiksuse, luule ajaloo jt. ses mõttes süsteemiväliste nähtustega), siis on see protsess interpreteeritav luuletekstide ümberorienteerumisena primaarsetelt semiootilistelt süsteemidelt sekundaarsetele.

8.1. Semiootiliste süsteemide nimetatud kahe tüübi vastandust ei tohiks absolutiseerida — primaarsele või sekundaarsele informatsioonile orienteeruvaid süsteeme tuleks mõista pigem kui kaht keerukas vastastoimes ideaalpoolust. Struktuuripinges nende pooluste vahel areneb komplitseeritult ühtne semiootiline tervik — kultuur.

[1] Tsit. teosest: Studia Ecclesiastica Orientalia (EELK Usuteaduse Instituudi Toimetised, 11/2). Tallinn, 1986, Ik. 78.

[2] Р. Якобсон. Итоги девятого конгресса лингвистов. — Новое в лингвистике, вып. . IV. M., 1965, c. 579.

[3] R. Jakobson. Prinzipien der historischen Phonologie. TCLP, IV, 1931, S. 264‑265. [TCLP=Travaux du Cercle Linguistique de Prague.]

[4] R. Jakobson. Remarques sur l´évolution phonologique du russe comparée à celle des autres langues slaves. TCLP, II, 1929, p. 15.

[5] Dünaamilise kultuurimudeli konstrueerimise kohta vt.: St. Zolkiewski. O badaniu dynamiki kultury literackiej. — Konteksty nauki o literaturze (Z dziejów form artystycznych w literaturze polskiej, t. XXXIV). Wroclaw – Warszawa – Kraków – Gdańsk, 1973.

[6] Struktuuri mõiste analüüsi vt.: Э. Бенвенист. Общая лингвистика. M., 1974, e. 60‑66.

[7] Ф. де Соссюр. Курс общей лингвистики. M., 1933, c. 104.

[8] A. C. Грибоедов. Сочинения. M., 1956, c. 340. (Minu kursiiv. — J. L .)

[9] Б. Ф. Шишмарев. К истории любовных теорий романского средневековья. — В кн.: Избранные статьи. Фрпанцузская литература. М. – Л., 1965, с. 217; vt. ka: M- Lazar. Amour courtois et fin’arnors dans la littérature du XII-e siècle, Paris, 1964, p. 268‑278; sealsamas, lk. 288 jj. bibliograafia Andreas Capellanuse kohta.

[10] L. N. Tolstoi. Kogutud teosed, IV kd. Tallinn, 1956, lk. 228.

[11] Полное собрание русских летописей, т. I. М., 1962, сдт. 235 . [«Jugralased on keeletu rahvas.»]

[12] Ю. Крижанич. Политика. М ., 1965, с . 467.

[13] [Ma joon, kuid pole veel otsustanud, kumba valin — kas lõbusa Asti Spumante või paavstilossi veini.]

[14] Vrd. I peatüki 60. stroof:

Пересмотрел все это строго;
Противоречий очень много
Но их исправить не хочу……

[Siin käsikirjas — karmilt võttes —
näen vastuoksust mitmes mõttes,
kuid parandusi ma ei tee.]

[15] С. Бонди. Новые страницы Пушкина. М., 1931, с. 19.

[16] Sealsamas, lk. 23.

Vaata lisaks: