Töid märgisüsteemide alalt 10: Kultuurisemiootika (1978)

"Töid märgisüsteemide alalt" 10. köide oli Tartu kultuurisemiootika oluliseks teetähiseks.

Köide sisaldab üksnes kuut artiklit, neist kolm Juri Lotmanilt.

Sisukord:

J. Lоtmаn. Kultuuri fenomen
J. Lоtmаn. Semiootilise süsteemi dünaamiline mudel
В. Gasparov. Keelereaalide süsteem ja selle tähtsus kultuuritüpoloogiale
T. Tsivjan. Kodu folkloori maailmamudelis (balkani rahvaste mõistatuste ainetel)
B. Uspenski. Kultuurilooline ülevaade Nikola kultusest Venemaal (retseptsiooni eripära ja algkuju transformatsioon )
J. Lotman. Multifilmide keelest

Peeter Torop kirjutab köite ülevaates (Akadeemia 12: 2660–2662, 2002):

Avaartiklina kontseptualiseeris seda köidet uurimus “Kultuuri fenomen”. Sellele järgneb “Semiootilise süsteemi dünaamiline mudel” ning köite lõpetab lühem artikkel “Multifilmide keelest”. Viimase artikli viimases lõigus on read: “Teooria ei pea ette määrama tulevase kunstiloomingu piire — teooria võib üksnes osutada selle võimalikele arengusuundadele.”

“Semiootilise süsteemi dünaamilises mudelis” viitab autor kultuurisemiootika eelkäijatele, väites, et püüab edasi arendada Roman Jakobsoni, Juri Tõnjanovi ja Mihhail Bahtini ideid. Lotmani eesmärgiks oli luua selgem ettekujutus staatika ja dünaamika vahekorrast semiootilistes süsteemides. Ta vältis staatika ja dünaamika samastamist sünkroonia ja diakrooniaga ning võttis aluseks hoopis kirjeldatava objekti lihtsuse ja keerukuse. Probleemiks on keerulise ja dünaamilise uurimisobjekti muutumine kirjeldamise käigus staatiliseks. Dünaamilisuse kirjeldamiseks pakub Lotman välja mõned binaarsused: süsteemisisene—süsteemiväline; ühetähenduslik—ambivalentne; tuum—perifeeria; kirjeldatu—kirjeldamata jäetu; vajalik—liigne. Tulemusena eristab autor kaht tüüpi semiootilisi süsteeme. Ühed on orienteeritud esmase informatsiooni edastamisele ja need on staatilised. Teised on orienteeritud teisesele informatsioonile ja nende tööprintsiip on dünaamiline. Nende kahe süsteemitüübi kui kahe pooluse vahel kujunebki semiootiline tervik, mille nimi on kultuur.

Kultuuri vaatleb Juri Lotman omakorda kollektiivse intellektina ja kõrvutab seda nii individuaalse intellekti kui ka tehisintellektiga. Intellekti mõõdupuuks saab kaks põhitunnust — võime luua heterogeensest kooslusest tervik ja võime luua uut. Mõlemad mõõdupuud on lahutamatud isiksuse mõistest: “Mõtlev struktuur peab moodustama isiksuse, s.t integreerima vastandlikud semiootilised struktuurid üheks tervikuks”. 1980. aastatel kirjeldas Juri Lotman loovust Ilya Prigogine’ile toetudes. Ka eesti keeles on olemas tema artikkel “Kultuur kui subjekt ja iseenese objekt”, milles leiduvad read: “Kultuurisemiootika põhiküsimus on tähenduse tekke probleem. Tähenduse tekkeks me nimetame niihästi kultuuri kui terviku kui ka tema üksikosade võimet väljastada “väljundist” mittetriviaalseid uusi tekste. Uuteks tekstideks nimetame tekste, mis tekivad pöördumatute protsesside (IlyaPrigogine’i mõistes) tagajärjel, s.o. tekste, mis on teatud määral ennustamatud”.

“Kultuuri fenomen” on artikkel, milles Juri Lotman loobki vundamendi järgmiste aastate teoreetiliste konstruktsioonide jaoks. Tulles tagasi kolme viidatud eelkäija juurde, võiks iga nimega seostada mõnd teoreetilist dominanti. Juri Tõnjanovi pärandist on antud kontekstis oluline kultuuri vaatlemine paljukihilise nähtusena, igal kihil oma arengudünaamika. Mihhail Bahtin on siin tähtis kirjeldamisviiside eritlejana. Tema on kirjutanud potentsiaalsest keelest ehk rahvuskeelele toetuvast autori, žanri, ajastu jms keelte eristamise võimalusest. Sellele potentsiaalsele keelele vastandab ta aga kordumatu teksti kui sündmuse, mille pelgalt keelepõhine kirjeldamine vaesestavaks jääb. Roman Jakobson omakorda on esimesi, kes kirjeldas kommunikatsiooni multimodaalsena, kõiki meeli kaasavana ja eristas sellest lähtuvalt homogeenseid ehk ühel märgisüsteemil põhinevaid sõnumeid ning sünkreetseid ehk erinevaid märgisüsteeme kombineerivaid sõnumeid, võttes kasutusele pertseptiivse semiootilise kommunikatsiooni mõiste, mis arvestas ka võimalusega, et saatja ja vastuvõtja on sama inimene ning kommunikatsioon toimub sisekõnes.

Siit lähtubki Juri Lotmani veel tänini korralikult mõtestamata tüpoloogia, mille üheks parimaks väljendajaks ongi artikkel “Kultuuri fenomen”. Tüpoloogia aluseks on kultuurikeelte staatilise ja dünaamilise aspekti eristamine. Staatikas jagunevad kultuurikeeled diskreetseteks ja kontinuaalseteks (ikoonilisruumilisteks) ja see moodustab Juri Lotmani jaoks semiootilise algdualismi. Diskreetsetes keeltes on esmane märk ja tähendusi luuakse märkide tähenduste kaudu. Kontinuaalsete keelte puhul aga on esmane tekst ja tähendus tekib tervikteksti kaudu, mis integreerib ka kõige heterogeensemad elemendid. Need on kaks keelt, mille vahel on raske tekitada tõlgitavust. Tõlkimisraskused ja tagasitõlkimise võimatus teevad igasuguse vahendustegevuse nende keelte vahel loominguliseks ja on seega loovuse aluseks.

Vaata lisaks: