1970. aastal ilmunud raamatus "Kunstilise teksti struktuur" käsitleb Lotman laia ringi kunstilise teksti struktuuri küsimusi puudutavaid teemasid: kunst kui keel, kunstilise informatsiooni spetsiifika, tekstiliste ja mittetekstiliste struktuuride vastasmõju, teksti konstruktsioonilised printsiibid.
Eriline koht on raamatus tähenduse probleemil kunstilises tekstis. Rohkete, peamiselt kirjanduslike näidete varal püüab autor avada kunstilise struktuuri funktsionaalsust, vormi tähtsust kunstis. Ka väikseim, näiliselt puhtalt väline kunstilise struktuuri element on oluline, omab mõttekaalu.
Loomulikult, nagu autor rõhutab, ei ammenda semiootiline lähenemine kunstilisele teosele kaugeltki selle analüüsivõimalusi, kuid pakub siiski ühe võimaliku raamistiku kunstiteosele lähenemiseks.
Kahtlemata, «Kunstilise teksti struktuuris» esitatud tekstivaatluse alused viivad «vene vormikoolkonna», R. Jakobsoni ideede, strukturaalse lingvistika analüüsimeetodite juurde. See kontekst on ka põhjalikult kirjeldatud Peeter Toropi järelsõnas.
Kommunikatiivsuse, traditsiooniga seonduv lubab omakorda näha Lotmani kunstianalüüsi teatud lähedust hermeneutilise kirjandusvaatlusega (vt kas või «Kunstilise teksti analüüsis» sisalduv arutlus kunstist kui mängust teema, mille üle reflekteerivad ka nt W. Dilthey ja G. Gadamer) ja just 70. aastatel esile kerkinud «retseptiivse esteetikaga».
Kummastaval kombel mõjubki tänane Lotmani tõlkeraamat omamoodi kokkuvõtva ja sünteesivana, äärmusi vältivana nii nende ideede suhtes, mis kirjutamise aega valitsesid, kui nende suhtes, mis strukturalismi revideeriva kriitika poolt kilbile tõsteti.
Lotmani käsitlus peidab seoseid, mis ei ole alati kergesti nähtavad ja mis võib-olla selginevadki paremini lugejale meie ajas kui raamatu ilmumise kaasaegsete jaoks. Nii võib suure hilinemisega ilmunud tõlge markeerida täna ka võimaliku uue paradigma piirjooni. Oleneb, kuidas raamatut lugeda. […]
Lotmanit juhib arusaamine kunstist kui ainukesest võimalusest edasi anda elutunnetust selle mitmekihilisuses. Kunstil ainukesena on selleks vahendid. «Kuna uus tähendus ei väära vana, vaid korreleerub sellega, siis kunstiline mudel taasloob tegelikkuse ammendamatust».
– Ülle Pärli “«Kunstilise teksti struktuur» 36 aastat hiljem”, Postimees, 12. mai 2006.
Pealkiri originaalis: Структура художественного текста.
Ilmumisandmed: ilmus sarjas Семиотические исследования по теории искусства, Москва: Искусство, 1970.
Maht: orig. 384 lk.
Tõlked:
› eesti keeles ilmus 2006. aastal sarjas “Avatud Eesti”, kirjastus Tänapäev. Tõlkinud Pärt Lias, järelsõna: Peeter Torop.
› inglise keeles ilmus 1977. aastal sarjas Michigan Slavic Contributions No. 7, University of Michigan. Tõlkijad Gail Lenhoff ja Ronald Vroon.
› Die Struktur literarischer Texte. München : Fink, 1981.
› Struktura tekstu artystycznego. Warszawa : Panstwowy Instytut wydawniczy, 1984.
Kättesaadav: venekeelsena Lotmaniana Tartuensia lehel
Vaata lisaks:
