Õppematerjal kutsub avastama, kuidas toimivad internetimeemid tähenduse loomise vahenditena Juri Lotmani kultuurisemiootika vaatepunktist. Uurime kunstimeeme ja seda, kuidas neis avaldub kultuurisemiootiline vorm „tekst tekstis“.
(Pilt: Geenius.ee)
Õppematerjal on mõeldud kasutamiseks põhikooli III astme ja gümnaasiumi kunstiõppes või laiemalt kunstialases huvihariduses.
Juri Lotman on rõhutanud kahte rolli, mida tekstid kultuuris täidavad: tähenduste täpne edasiandmine ning uute tähenduste loomine. Internetimeeme ja nende seas ka kunstimeeme saab määratleda väikevormidena, mis täidavad just viimast eesmärki. Õppematerjal tutvustab Lotmani käsitluse kaudu neid viise, mis võimaldavad meemidel uute tähenduste loojatena toimida ning tähelepanu keskmes on „tekst tekstis“ vorm, mille puhul on teksti sisestatud teine tekst ning nende vastastiktoime loob võimaluse uuteks tõlgendusteks või isegi „kultuuriplahvatusteks“.
Kultuuri toimimiseks on mõlemad teksti rollid olulised, ent Lotman pööras suuremat tähelepanu küsimusele, kuidas on tekstid võimelised uusi tähendusi looma. Nimelt toimivad tekstid mõnes olukorras justkui „mõtlevad konstruktsioonid“, millesse ei ole tähendused autori poolt n-ö sisse pandud, vaid tekivad teksti eripärase ülesehituse toimel dialoogis lugejaga. Sellist võimet pidas ta omaseks just kunstilistele tekstidele. Uute tähenduste loomine annab tekstidele võime paindlikult suhestuda nii oma vastuvõtjaga kui ka kultuurikontekstiga – ning neid mõlemaid muuta.
Kunstimeemid on üks kunstiga suhestumise ja eneseväljenduse viisidest ning õppematerjal kutsub meemide kaudu avastama ja arutlema, millised on meie arusaamad kunstist, selle tõlgendamisest ja kunstist kui ümbritseva maailma tõlgendamise vahendist.
Õppetmaterjali ülesehitus:
Ülevaade meemi mõiste taustast ning internetimeemide määratlemisest ja kasutusviisidest.
Tekstide rollist kultuuris tähenduse edasiandjana ja uute loojana.
Tekstide mitmekeelsus ja “tekst tekstis” vorm kui uute tähendusete loomise vahendid.
Sõnal ’meem’ on nüüdseks välja kujunenud mitu tähendust.
Selle sõna autoriks on inglise evolutsioonibioloog Richard Dawkins, kes võttis selle kasutusele oma 1976. aasta raamatus „Isekas geen“, kus ta geneetika kõrval peatus ka inimkultuuri küsimusel. ’Meem’ on tuletatud kreekakeelsest sõnast mimeme, ’jäljendatud asi’, olles selle lühendatud vorm, mis sarnaneb sõnaga ’geen’. ’Meem’ tähistab Dawkinsi jaoks kultuuri ülekandmise, jäljendamise ühikut, st ideed, käitumist või laadi, mis kandub kultuuris inimeselt inimesele. Seega analoogselt sellele, kuidas geenid kannavad edasi pärilikku infot, kannavad meemid Dawkinsi arvates edasi mittepärilikku, kultuurilist infot. Näidetena tõi ta meloodiad, kõnekäänud, rõivamoed, oskused jmt kultuuri elemendid, mis üksteise matkimise teel inimeselt inimesele edasi kanduvad. (Dawkins 2014) Dawkinsi eesmärgiks oli seletada meemide abil kultuuri edasikandumist darwinistliku evolutsioonibioloogia vaatenurgast.
Esmapilgul sarnaneb Dawkinsi meemi idee Juri Lotmani arusaamaga kultuurist kui mittepärilikust mälust, ent nad mõistavad kultuuri olemust ja edasikandumise mehhanisme siiski küllaltki erinevalt ning üldiselt on kultuuriuurijad Dawkinsi darvinistliku kultuurikäsitluse suhtes kriitilised.
Internetiajastul võeti sõna ’meem’ kasutusele teatud tüüpi internetis levivate, kasutajate loodud ja jagatud sõnumite nimetusena. Ehkki nimetus laenati Dawkinsilt, on selle tähendus nüüdseks muutunud ja selleks, et eristada neid Dawkinsi meemi mõistest, nimetatakse neid täpsustavalt internetimeemideks.
Internetimeemid on eripalgelised, aga enamasti on need humoorikad (sh ka iroonilised, parodeerivad jne) pilti (liikumatuid või liikuvaid) ja sõnu uueks terviklikuks sõnumiks kombineerivad väikevormid, mis matkivad, muudavad või remiksivad varasemaid sõnumeid, sh teisi meeme (nt kasutades meemišabloone). Mõne meemiuurija arvates on meemide määratlevaks tunnuseks nende jagamine, matkimine ja teisendamine paljude internetikasutajate poolt, mistõttu üksikud populaarsed pildimakrod vmt meemikeelt kasutavad väikevormid on pigem viraalsed sõnumid kui meemid (Shifman 2014: 56). Teised leiavad, et meem on see, mida internetikasutajad meemiks nimetavad.
Internetimeemid on internetikultuuri nähtused, mis levivad peamiselt sotsiaal- ja osalusmeediaplatvormidel. Nad said alguse ennekõike meelelahutusliku nähtusena ja ehkki humoorikus on jäänud meemidele tunnuslikuks, on nende kasutusviisid aja jooksul laienenud ja sellega koos on kasvanud ka nende olulisus. Nad on vahendiks, mille kaudu luua ja hoida sotsiaalseid kontakte, väljendada ja jagada oma tundeid, kogemusi ja arvamusi ning kommenteerida kultuuris toimuvaid sündmuseid. Samuti on nad muutunud sotsiaalse aktivismi, poliitilistes debattides osalemise ning ühiskondlike suundumuste ja suhtumise kujundamise vahendiks, ent ka turunduse ja poliitkommunikatsiooni tööriistadeks. Rohkem on hakatud tähelepanu pöörama ka meemidele kui teadmiste jagamise vormile ja õppevahendile.
Meelelahutuslikkuse ja info viraalse leviku kõrval ongi esile tõusnud meemid osaluse ja osavõtlikkuse suurendamise vahendina, aga ka reflektsiooni, iseenda tunnete, arvamuste ja tegevuse ning ümbritseva kultuuriruumi mõtestamise vahendina.
Lotman mõistab teksti kultuuri põhiühikuna. Tekstideks võivad olla mistahes kultuurikeeltes väljendatud sõnumid, mille loomisel ja kasutamisel on välja kujunenud teatud tavad või reeglistik. Internetimeemid on tekstid, mille on oma keel ja väljendusvormid, ent samal ajal põhjustab meemide matkimisel ja muutmisel põhinev toimimisloogika ka meemikeele pideva uuenemise ja teisenemise.
Tekstide oluliseks tunnuseks on piiritletus – tekstidel on algus ja lõpp, raam, ramp vmt, mis loob piiri tekstisisese ja tekstivälise maailma, teksti ja konteksti vahel. (Lotman 1990b: 282; 2006 ptk. 8) Piir loob tekst tervikliku tähenduse kandjana, mistõttu piiritlemine on üheks keskseks tähendusloomeliseks mehhanismiks. Teisalt on teksti piirid alati tinglikud, kuivõrd tekstid laenavad elemente teistelt kultuuritekstidelt ning nende tõlgendamine sõltub alati kontekstist, kuhu nad paigutuvad.
Tekstid on ümbritseva maailma kohta informatsiooni andmise vahendid, ent nagu Lotman rõhutab, ei ole tekstid maailma neutraalsed peegeldajad, vaid informatsioon, mida me tekstide kaudu saame, sõltub tekstide märgilisest ülesehitusest (Lotman 1990a: 10). Nii on ka meemidel võime mõjutada seda, kuidas me ümbritsevat maailma tunnetame ja tähendustame. Näiteks on meemidele omane humoorikas, parodeeriv või ironiseeriv käsitlusviis.
Lotman toob välja tekstide kaks keskset funktsiooni kultuuris: tähenduste adekvaatne edasiandmine ja uute tähenduste loomine (Lotman 1990b: 283). Esimese ülesande täitmiseks kalduvad väljendusvahendid standardiseerumisele, saatja ja vastuvõtja vahelise arusaadavuse suurendamisele. Samuti on loodud tekstid võimalikult ühetähenduslikud, tähenduse varieerumist püütakse piirata. Teisel juhul muutub uus tekst „mõtlevaks konstruktsiooniks“, mis pakub varasemale informatsioonile uusi tõlgendusi ja loob uut informatsiooni. Sellistel tekstidel on sageli suunitlus mitmetähenduslikkusele, mitmetimõistetavusele, nad on avatud erinevatele tõlgendustele. Kui esimesel juhul võetakse teksti tähenduste stabiilse konteinerina, siis teisel juhu võetakse seda tähenduste aktiivse generaatorina.
Lotman toob välja kaks peamist viisi, kuidas selline mitmetähenduslikkus tekstides tekib (Lotman 1990b): tekstide mitmekeelsus ja „tekst tekstis“ vorm.
Uute tähenduste loomist võimaldab tekstide mitmekeelsus, erinevate kultuurikeelte paralleelne kasutamine ühes tekstis (nt ka pildi ja sõna ühendamine), mis avardab teksti tähendusloomelisi võimalusi: erinevates keeltes on võimalik infot edastada variatsioonidega või isegi vastuoludega ning teksti terviktähendus tekib nende koostoimes.
Uue informatsiooni loomise vahendiks on ka varem loodud teksti või selle fragmentide kasutamine uue teksti materjalina ehk “tekst tekstis” vormi loomine. Uues kontekstis – nn raamivas tekstis – hakkavad sisestatud tekstid – nn pistetekstid – looma uusi tähendusi: nad saavad ise ümber tõlgendatud ning pakuvad ka pinnase neid hõlmava või raamiva teksti ümbertõlgendamiseks. Lotman toonitab seejuures, et „tekst tekstis“ situatsioonis tekkivad uued tõlgendusvõimalused ei ole täielikult ennustatavad või ettearvatavad (Lotman 1990b: 290).
Ehkki internetimeemide puhul võib täheldada ka mõningast tendentsi standardiseerumisele, domineerib nende ülesehituses ja teisendamises uute tähenduste loomise funktsioon. Seda võimaldab nii erinevate väljendusvahendite kui ka „tekst tekstis“ vormi kasutamine meemide loomisel.
Internetimeeme saab vaadelda ühelt poolt väikevormina, mille puhul ühes tekstis kasutatakse erinevate keelte elemente (nt loomulikku keelt, fotograafiat, graafikat jne). Loodud koosluses võib sõnaline osa pildilise tähendust täpsustada, täiendada, üldistada, teisendada või tühistada – või vastupidi. Vastastiktoimes korrastub ümber tähenduslike ja tähtsuseta elementide repertuaar tekstis. Moel või teisel tekib nende koosmõjul uus kvaliteet ning meemi tähendus ei ole taandatav ühes või teises keeles väljendatud sõnumile.
Ent kuivõrd tüüpiliselt internetimeemid taaskasutavad visuaalse materjalina (ja puhuti ka sõnalises osas) varasemaid kultuuritekste või nende fragmente (nt filmikaadreid, koomiksite väljalõikeid, maale), on nad käsitletavad just „tekst tekstis“ vormina. Mingi olemasolev tekst või selle osa on lülitatud meemi struktuuri ning saab selles ümber tõlgendatud, andes samas ka võimaluse meemi ümbertõlgendamiseks.
“Tekst tekstis” vorm on seega olukord, kus varem loodud teksti või selle fragmente kasutatakse uue teksti materjalina. Lotman toob näitena pilt pildis (nt Jan van Eycki “Pankur Arnolfini portree naisega”), teater teatris (nt Shakespeare’i “Hamlet”), film filmis (nt kroonikakaardite kasutamine Tarkovski “Peeglis”) või foto filmis (nt Antonioni “Blow up”) jmt olukorrad.
Lotman määratleb selle eripärase võttena, mille puhul muudetakse teksti üksikosade erinev kodeeritus teksti loomise ja vastuvõtmise oluliseks faktoriks. (Lotman 1990b: 294) Koodi ja kodeerituse all peetakse siin silmas reegleid, tavasid ja norme, millest lähtuvalt ühes või teises kultuurikeeles ja -kontekstis tekste luuakse ja tõlgendatakse.
„Tekst tekstis“ vorm jaotab tekstimaailma kaheks erinevalt kodeeritud osaks, mis moel või teisel hakkavad mõjutama seda, mida ühe või teise osa juures märgatakse ja tähenduslikuks peetakse. Mida raskemini on sisestatud tekst raamiva teksti koodide kaudu dešifreeritav – või vastupidi –, seda dünaamilisemaks, potentsiaalselt mitmetähenduslikumaks muutub tervik.
Niisugune konstruktsioon teravdab eeskätt tekstis sisalduvat mängumomenti: teistsuguse kodeerimise seisukohalt suureneb teksti tinglikkus, rõhutatakse ta mängulist loomust, ta iroonilist, parodeerivat, teatraliseeritud jms. tähendust. Ühtaegu rõhutatakse teksti piire, nii väliseid, mis eristavad teksti mittetekstist, kui ka seesmisi, mis lahutavad erineva kodeeritusega sektoreid üksteisest. Piiride aktuaalsus muutub rõhutatuks nende liikuvuse kaudu, seeläbi, et ühele või teisele koodile võetud orientatsiooni vahetamisel muutub ka piiride struktuur. (Lotman 1990b: 295)
Nii saab just „tekst tekstis“ vormi kasutamist pidada üheks võtteks, mille abil internetimeemides luuakse žanrile omast mängulisust, humoorikat, iroonilist või parodeerivat käsitlusviisi.
Meemi tõgendamisel on võimalik lähtuda sellest, et neile on tavapärane visuaalse materjali taaskasutamine, mille käigus pistetekst dekontekstualiseeritakse, rebitakse algsest kontekstist välja, ja sellele antakse meemis kui raamivas tekstis uus tähendus. Dekontekstualiseerimist võimendab nii see, et reeglina puuduvad kunstimeemil pisteteksti päritolu määratlev info (teose nimi, autor, loomisaasta), kui seegi, et meemis kasutatud teos hakkab toimima meemišabloonina, mille põhjal uusi meeme luua. Dekontekstualiseeriva orientatsiooni puhul ei oma taaskasutatud teksti eriomased koodid, käsitletud teemad jne näiliselt meemi kontekstis tähendust – tähendused tulenevad meemikeele tavadest ning märgisuhetest meemis.
Teisalt võib tähenduslikuks saada see, milliseid teemasid ja kuidas pistetekstis käsitletakse, samuti pisteteksti väljendusvahendid – just see kas meem kasutab filmikaadreid, koomiksit, pressifotot, maali vmt. Igal neist on eriomased koodid, mis reguleerivad nende tõlgendamist ja toimimist maailma kohta info andjana ning mis võivad neid raamiva meemi tähendusi ümber kujundada. Nii võib näiteks pressifotot kasutav meem saada lülitatud visuaalse ajakirjanduse diskursusesse või tõmmata tähelepanu just sellele, mille poolest selline meem visuaalsest ajakirjandusest erineb.
Seega tekib „tekst tekstis“ vormi puhul valik juba tõlgendamise orientatsioonis – millise väljendusvormi koodide vaatepunktist meemi või selle osasid tõlgendada. Valikuvõimalus loob mitmetähenduslikkuse.
Lisaks uute tõlgendusvõimaluste loomisele tähendab selline tekstide üleviimine uue (raamiva) teksti struktuuri ka nende lülitumist kultuurimällu. Siin saame rääkida näiteks erinevate kultuuritekstide lülitumistest n-ö meemikultuuri mällu, aga sellised siirded võivad olla laiahaardelisemad – meemide kaudu võivad võõrad tekstid lülituda ka kohalikku kultuurimällu üldisemalt. Iga uus element kultuuris loob pinnase uute tähendusloomeliste ja tõlgenduslike protsesside käivitumiseks, stimuleerides sel moel kultuuri arengut.
Üheks „tekst tekstis“ vormi näiteks on ka kunstimeemid – meemide žanr, mille puhul pildimaterjaliks, mida meemid loomisel taaskasutatakse, on maalikunsti või teiste kunstide teosed (täpsemalt digifotod nendest teostest), vahel ka ümbertöödelduna (ümber monteerituna või animeerina), ning millele lisatakse meemidele omaselt mingi sõnaline kommentaar. Teisisõnu luuakse uus tekst, mis hõlmab varemloodud teksti.
Raamivat teksti ja pisteteksti on meemide puhul iseenesest võimalik määratleda kaheti. Ühel juhul saab lähtekohaks võtta meemi proportsioonid: kuivõrd meemis on valdavaks taaskasutatud kunstiteos, millele on lisatud sõnalised või visuaalsed elemendid, võiks pidada maali raamivaks tekstiks ning sellele lisatud (sõnalisi või pildilisi) elemente pistetekstiks. Ent käesoleval juhul vaatleme meemi raamiva tekstina, millesse on pistetekstina lisatud kunstiteos, kuivõrd loodava terviku žanriks, mille koodide järgi elemente valitaks ja kombineeritakse, on meem ning üht või teist kunstiteost on kasutatud selle osana.
Kuivõrd kunstimeemide puhul on raamiva teksti (meemi) ja pisteteksti (kunstiteose või selle fragmendi) koodid üksteisele küllaltki võõrad, ilmnevad siin mitmed „tekst tekstis“ vormile iseloomulikud aspektid. Seetõttu annavad kunstimeemid suurepärase võimaluse uurida neid koode ja mõtteviise, mis nende kultuurinähtustega seostuvad, vahel ka vaikimisi.
Kunstimeemide puhul muutub meemi osade erinev kodeeritus rõhutatuks, kuivõrd meeme ja kunsti ei peeta harjumuslikult samasse kultuuridomeeni kuuluvaks. Seda nähtamatut „kultuuripiiri“ meemide ja kunsti vahel näitlikustab ehk seegi, et muidu eripalgelist visuaalset materjali taaskasutavad meemid hakkasid kauneid kunste oma materjalina kasutama küllaltki hilja. Ning teisalt seegi, et kunstimeemide vastuvõtt sai puhuti kriitikat just seetõttu, et neid tajuti kui kokkusobimatuid kultuurivorme – näis, et kunsti ei saa tõlgendada meemidele omaste koodide järgi ja vastupidi.
Ent just siin tuleb ka esile, kuidas võõra teksti viimine raamivasse teksti (antud juhul näiteks maali viimine meemi) juhib tähelepanu sõnumilt keeltele, tekstis sisalduvatele erinevatele koodidele (Lotman 1990b: 290-1). Nii ei olegi imestada, et selline ebaharilik kombinatsioon ei sütitanud arutelusid niivõrd ühe või teise kunstimeemi tähenduse üle, vaid kunstimeemi, meemi ja kunsti kui kultuurikeelte ja -nähtuste omavaheliste suhete üle üldisemalt. Just selliste arutelude käigus teadvustatakse, kinnistatakse või nihutatakse kultuuris eksisteerivaid nähtavaid ja nähtamatuid piire.
Ühelt poolt stimuleeris maalikunsti sisenemine meemidesse kultuuris muutuseid juba seetõttu, et tegemist ei olnud üksnes vana ja uue meedia põimumisega, vaid ka harjumusliku vaate järgi „elitaarse“ ja „populaarse“, „ajatu“ ja „argise“ või isegi „püha“ ja „maise“ kokkutoomisega. Kunstimeemid sütitas arutelusid „kõrge“ ja „madala“ kultuuri ja/või kunsti kategooriate tähenduse ja kultuurihierarhiate kehtivuse üle tänapäeval. Tõstatusid küsimused, kas kõrgkunsti teoste meemides kasutamine vähendab kunsti väärtust ja väärikust või, vastupidiselt, muudab nad uutele auditooriumitele ligipääsetavamaks ja seeläbi hoopis tõstab nende väärtust. Või muudab see hoopis meemide väärtust, avardab nende auditooriumi ja kasutamisvõimalusi.
Lotman nimetab selliseid momente, kus võõra koodiga tekstide sisenemise tõttu tekib kultuuris situatsioon, mida ei ole enam võimalik tõlgendada ja mõista seniste koodide abil, „kultuuriplahvatuseks“ (Lotman 1990b: 291). See on situatsioon, kus kultuur on harjumuspärasest tasakaalust välja viidud ning tegutsemiseks ja tõlgendamiseks avanevad võimalused viisidel, mis seniste, harjumuslike koodide järgi ei olnud võimalikud. Kultuur on omamoodi teelahkmel. Ehkki nivelleerumise kartuses võib kultuuris avalduda soov vanu koode ja hierarhiaid alal hoida, kuulutada tekkinud olukord „eksituseks“, osutab Lotman, et ajaloos toimunud „kultuuriplahvatuste“ käigus pole täheldatav kultuuri nivelleerumine, vaid pigem vastupidi – selle semiootiline mitmekesisus on kasvanud (samas).
Kultuuriplahvatuse olukorras saab määravaks see, kuidas võetakse uut tüüpi meem vastu ühelt poolt meemide kasutajaskonnas, teisalt kunstimaastikul – kas ja kelle jaoks nad muutuvad üheks võimalikuks väljendusvahendiks teiste seas ning millisel viisil seda võimalust kasutama hakatakse. Sellest vaatepunktist on tähenduslik nii see, et tekkisid keskkonnad kunstimeemide jagamiseks, teisendamiseks ja kommenteerimiseks (nt Classical Art Memes Facebookis), kui seegi, et kunsti- või mäluasutused (muuseumid, galeriid jt) hakkasid kasutama kunstimeeme oma kommunikatsioonis (nt Taani Rahvusraamatukogu loodud keskaegsete meemide loomise leht). Seejärel võis täheldada sedagi, kuidas meemid muutusid vahendiks, mille kaudu kunstnikud jt väljendasid oma kogemusi ja arvamusi kunstimaastiku toimimise kohta, kuni aruteludeni meemide võimalikust staatusest nüüdisaegse kunstivormina (vt nt Kivirähk 2021).
„Kultuuriplahvatusi“ on kunstimaastikul toimunud varemgi ning sellest vaatepunktist ei ole kunstimeeme saatnud arutelud kultuuris uued. Üheks näiteks on Walter Benjamini kuulus artikkel „Kunstiteos oma mehhaanilise reprodutseeritavuse ajastul” (orig. 1935). See pärineb agast, mil tehnoloogiliste kunstide nagu fotograafia ja filmikunst pealetulek panid küsima kunsti olemuse ja mittereprodutseeritava “aura” järele.
Arutlege selle üle, kas ja millised kunstiteosed sobivad või ei sobi meemidesse. Kas tänapäeval kehtivad kultuuris hierarhiad, mis kaunite kunstide kasutamise meemides sobimatuks või vastuoluliseks teevad? Millel need hierarhiad põhinevad? Proovige arutelu käigus välja selgitada, millised meemidega või kunstiga seostatud väärtused või omadused muudavad selle kombinatsiooni kummastavaks või kokkusobimatuks ja milliste väärtuste või omaduste järgi ei ole selles kombinatsioonis midagi ebaharilikku või kokkusobimatut.
1919. aastal valmis prantsuse kunstniku Marcel Duchampi teos “L.H.O.O.Q.” –kuulus dadaistlik readymade teos (nagu Duchamp sellele žanrile nimeks andis), mille loomisel ta kasutas postkaarti Leonardo da Vinci maalist “Mona Lisa” (orig. 1503–1507), joonistades Mona Lisale vuntsid ning lisades oma teosele nime “L.H.O.O.Q.” Uurige dadaismi, readymade kunsti ja Duchampi “L.H.O.O.Q.” tausta ja idee kohta ning arutlege, mille poolest sarnaneb või erineb Marcel Duchamp’i teos tänastest kunstimeemidest. Kas meemid võivad olla kunstiteosed?
Kunstimeemide uurija Oskari Raivio uurimusest (2016) ilmnes, et üldiselt ei kattu kunstimeemide teema neis taaskasutatud kunstiteoste teemaga. Meem pakub teose tõlgendamiseks viisi, mis ei lähtu teosel kujutatud teemadest või teose tõlgendamise tavadest. Meemi kui raamiva teksti ja maali kui pisteteksti vahel on vastuolu. Klassikalise maalikunsti koodide vaatepunktist on meemid “veidrad” või arusaamatud, tõlgendavad teoseid justkui valesti. Teisalt meemikeele vaatepunktist on nad korrektsed, “grammatilised”, kuivõrd sõnalise ja pildilise osa esmane kokkusobimatus on just meemile omane koomilisuse ja mängulisuse loomise võte. Teisalt avaldub selles mängulisuses ka meemi ja kunsti üks ühisosa.
Lotmani jaoks on kunstitekst üks keerulisemaid “mõtleva konstruktsiooni” vorme. Kunst ei ole kunagi ühetähenduslik, vaid avatud erinevatele tõlgendustele. Sel moel “peegeldab” kunst ka maailma juhuslikkust ja ennustamatust: kunstitekst, nagu ka elu, ei ole allutatav ühesele seaduspärale – koodile –, vaid on tõlgendatav eri tasanditel ja erinevatest vaatepunktidest. Erinevatest vaatepunktidest võime avastada teoses teatud korrapärasusi või tähendusi, kuid üks või teine neist ei ammenda selle tähenduslikku potentsiaali. Veelgi enam, Lotmani jaoks on kunsti mõistmise oluliseks osaks see, et teose tõlgendaja teadvustab teiste tõlgenduste võimalikkust. Selles avaldub kunstile olemuslik mängulisus – erinevad tõlgendused ei tühista üksteist, vaid eksisteerivad võimalikkustena, millest osad ei ole seejuures veel realiseeritudki. (Lotman 1990a)
Lotman vaatleb omamoodi “tekst tekstis” vormina ka vastuvõtja suhestumist tekstiga – vastuvõtja on kui “teine tekst”, mis avab kunstiteoses peituva potentsiaali luua uusi tähendusi. (Loman 1990b: 288) Lotman lisab, et kunstiteosed on informatsiooni säilitajana erilised just selle poolest, et nad:
[a]nnavad tarbijale nimelt selle informatsiooni, mida ta vajab ja mille omandamiseks ta on ette valmistatud. Kohandudes tarbijaga, kohandab kunstiteos samal ajal ka tarbijat iseendaga, valmistades teda ette uue informatsiooniannuse vastuvõtuks. (Lotman 1990a: 30)
Seega avalduvad kunstimeemides viisid, kuidas tänane vastuvõtja teosega suhestub ning seda oma kaasajaga suhestab: milliste tähenduste pakkujana teos ennast temale avab. Meem paneb meid teost vaatama uuest vaatepunktist, laseb maalis märgata elemente, mis ei pruukinud eelnevalt tähenduslikuna tunduda, ehkki olid selles varjatud potentsiaalina olemas. Teisalt paneb kunstimeem teost tõlgendama, selles tähendusi otsima. Meemi ja maali vaheline vastuolu toob aga esiplaanile selle, et teos on tõlgendatav ka teistel viisidel. Juba seeläbi valmistatakse vastuvõtja ette uue info vastuvõtuks – uuteks, “õigeteks” või teistsugusteks tõlgendusteks.
Alljärgnevalt vaatame mõnda kunstimeemi tüüpi:
Lotman on osutanud, et mistahes tekst ei toimi üksnes autori ja vastuvõtja vahelise kommunikatsiooni vahendina või osakesena kultuurimälust. Kultuuritekstid võimaldavad ka vastuvõtjal iseendaga suhelda (Lotman 1990c: 276). Kunstimeeme, mille sõnalise osa kaudu esitatud teemaks on kellegi isiklik kogemus, võib vaadata sellise autokommunikatsiooni ühe väljendusena. Pistetekstiks olev kunstiteos ei ole üksnes emotsiooni või kogemuse illustratsioon, vaid toimib vahendajana, mis võimaldas meemi loojal või vastuvõtjal seda emotsiooni, reaktsiooni või kogemust iseendas märgata, ära tunda. Kunstimeemi võib vaadelda selle emotsiooni, reaktsiooni või kogemuse üle reflekteerimise vormina, mille puhul pistetekstist teos aitab meemi loojal või vastuvõtjal oma sisemisi seisundeid mõtestada. Seejuures on siin rõhk just sellel, kuidas teos võimaldab vastuvõtjal iseendaga suhelda, mitte sellel, kuidas see reflektsioon suhestub informatsiooniga, mida teose autor võis soovida edasi anda või milline on selle tõlgendamise traditsioon.
Selle tüübi alla võib liigitada sellised kunstimeemid, milles sõnaline osa esitab mina- või sina-vormis kommentaari emotsiooni, kogemuse vmt kohta, mida esitatakse justkui maalil kujutatud isiku(te) tegevuse või väljenduse tõlgendusena. Selline tõlgendus eeldab või loob äratundmise vastuvõtja isiklike elukogemuste või tunnete tasandil. Maali ja sõnalise kommentaari kombineerimisel saab omakorda luua kummastava, humoorika või kriitilise paralleeli isikliku ja kollektiivse, argise ja ajaloolise, olmelise ja aristokraatliku, profaanse ja sakraalse, tänapäeva ja mineviku tunnete, reaktsioonide, sündmuste või kogemuste vahel. Sellised meemid on ühtaegu nii maali subjektiivseks tõlgenduseks kui ka viisiks oma tunnete, kogemuste või elusituatsioonide humoorikaks või ironiseerivaks peegeldamiseks kunsti kaudu.
Ühena kultuuriteksti kommunikatiivsetest rollidest määratleb Lotmani ka teksti ja kultuurikonteksti vahelise suhtlemise. Tekstid on kultuurikonteksti kirjeldamise vahendid. Ent Lotman märgib, et tekstidel, seejuures just pikaealistel kunstiteostel, on kalduvus siirduda ühest kontekstist teise ning uude kultuurikonteksti ümber asudes käituvad nad selles nagu uude kommunikatsioonisituatsiooni sattunud informandid, kes on võimelised n-ö iseennast ümber kodeerima ja pakkuma informatsiooni, mis oli neis varem varjul. Uuele kontekstile kohandudes muutuvad nad iseendast tähenduslikumaks, avaramaks. (Lotman 1990c: 277)
Sellises rollis võib vaadelda näiteks selliseid kunstimeeme, mis loovad paralleeli tänapäeva ja teoses kujutatud ajastu vahel. Internetimeemide uurijad on osutanud, et ajaloolisi kujutisi ja tänapäeva kõrvutavate või kombineerivate meemide sõnumiks võib olla varasemate ajalooliste perioodide kui “teadmatuses mineviku” üle nalja heitmine, kõrvutades seda nüüdisaegse tehnoloogilise maailmaga kui “teadva olevikuga”. Sel viisil võib tõlgendada näiteks meeme, mis monteerivad maalidesse nüüdisaegseid esemeid. Ent Raivio märgib, et sellised meemid ei pruugi olla mineviku suhtes kriitilised või pilkavad. (vt Raivio 2016) Puhuti osutavad sellised kõrvutused inimeste ja kultuuri muutumatusele – minevikus ja tänapäeval korduksid justkui erinevas võtmes samad motiivid, mõtte- või teguviisid. Seejuures võib kunstiteos toimida tänase konteksti metafoorse, kujundliku asendajana (nt maalid taevavõlvi kandvast Atlasest koos sõnalise osaga, mis loob puhuti ka nüüdisaega pilkava või kritiseeriva paralleeli tänapäevastest kultuurinähtuste või probleemidega).
Lotmani vaateid vastuvõtja rollist saab siduda ka Prantsuse semiootik Roland Barthes’i ideega, et tekstide tähendus sõltub nendest tekstidest, mille vastuvõtja teksti lugemise ja tõlgendamise protsessi kaasa haarab: lugeja kaudu astub tekst dialoogi teiste kultuuritekstidega. (Barthes 2002) Meemides võib seda intertekstuaalset dialoogi kohata küllaltki radikaalsetes vormides, kui meemi loojad lülitavad oma täiendustega meemi otsesemalt (sõnas ja/või pildis) või vihjavamalt viited kolmandatele kultuuritekstidele, millega pistetekstil kujutatu nende jaoks seostub. Kunstiteos, mis on sageli juba intertekstuaalne (nt maalid Atlase müüdist) muudetakse „justkui“ mõne nüüdisaegse teose paroodiaks – või vastupidi.
Nii siseneb tõlgendamise naudingusse intertekstuaalne lisamõõde – sõnalise ja pildilise osa seoste tõlgendamisel tuleb mängu meemilooja ja vastuvõtja varasem tekstikogemus, nende võime märgata ja ära tunda sarnasusi või paralleele pistetekstist maali ja nüüdisaegsete kultuuritekstide vahel. Kunstimeemid pakuvad võimaluse oma kultuuripagasiga mängimiseks ja selle üle reflekteerimiseks maali toel või vahendusel.
Kunstimeemides avalduvad mitmepalgelised viisid, kuidas kunstiteostega suhestutakse ja neid tõlgendatakse ning selle käigus tuleb nähtavale ka kunstiteoste mitmetähenduslikkus ja võime teiste tekstidega, olgu selleks siis vastuvõtja, meem või mõni teine kultuuritekst, dialoogi astudes uusi tähendusi luua.
Kunstimeemid on osa laiemast internetijärgse kunsti teemadeväljast. Kõige üldisemalt puudutab see küsimust, kuidas on internet muutnud kunsti kogemise, tõlgendamise ja loomise viise või isegi seda, mida me kunstina määratleme. Selle üheks osaks oli pildistamise ja jagamise mõju kunstile – „pildistamis- ja jagamisväärse“ kunsti loomine ja/või kunsti muutmine või muutumine „pildistamis- ja jagamisväärseks“ läbi internetipraktikate muutumise. Nii on ka kunstimeemid üheks selliseks internetipraktikaks, mis mõjutab kunstiteostega suhestumist nii veebiavarustes kui ka muuseumites või galeriides – võrreldes näiteks teosega selfie tegemisest ja jagamisest.
Leidke näiteid kunstimeemidest ning analüüsige, millist rolli maal meemid täidab, milline on sõnalise osa ja maali vastastikmõju – mida sõnaline osa suunab maalis märkama, kuidas seda tõlgendama, ja vastupidi – milliseid tähendusi annab või lisab maal sõnaliselt väljendatud sõnumile. Kas valitud meemid esindavad mõnda ülaltoodud kunstimeemi tüüpi või on võimalik tuvastada täiendavaid kunstimeemide tüüpe?
Valige mõni kunstiteos ja looge sellest meem, mis (a) peegeldab teie isiklikke tundeid või kogemusi; (b) kommenteerib mõnda kaasaegset sündmust või nähtust; (c) seob maali mõne teise kultuuritekstiga (filmi, muusikateose, koomiksi jne). Mida üht või teist tüüpi meem paneb meid maalis märkama ja maali tõlgendama?
Vali kunstiteos, uuri selle tausta ja tähendusi, mida sellele harjumuspäraselt omistatakse. Loo teosest kunstimeem, mis kommenteerib või viitab kunstiteose varasematele tähendustele või selle loomise asjaoludele.
Barthes, Roland 2002. Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid. Tallinn: Varrak.
Benjamin, Walter 2010 [1935]. Kunstiteos oma mehhaanilise reprodutseeritavuse ajastul. Kunstiteaduslikke uurimusi 19(1/2): 235–255.
Dawkins, Richard 2014 [1976]. Isekas geen. Tallinn: Varrak.
Hofstadter, Douglas 1983. Metamagical themas: virus-like sentences and self-replicating structures. Scientific American 248 (1): 14-22.
Kivirähk, Kaarin 2021. Raamist väljas. Kas internetimeemid on kaasaegne kunst? Postimees, 19. jaanuar.
Lotman, Juri 1990a. Kunst modelleerivate süsteemide reas. Rmt: Kultuurisemiootika. Tekst–kirjandus–kultuur. Tallinn: Olion, lk 8–31.
Lotman, Juri 1990b. Tekst tekstis. Rmt: Kultuurisemiootika. Tekst–kirjandus–kultuur. Tallinn: Olion, lk 280–279.
Lotman, Juri 1990c. Kultuurisemiootika ja teksti mõiste. Rmt: Kultuurisemiootika. Tekst–kirjandus–kultuur. Tallinn: Olion, lk 272–279.
Lotman, Juri 2006. Kunstilise tekstiise teksti struktuur. Tallinn: Tänapäev.
Raivio, Oskari 2016. Classical Art Memes as an Affinity Space. A Faceted Classification of an Online Entertainment Page. Pro Gradu Thesis. University of Helsinki.
Shifman, Limor 2012. Memes in Digitaal Culture. MIT Press.
