Lotman võeti Leningradi Ülikooli Filoloogiateaduskonda vastu ilma sisseastumiseksameid tegemata. Kooli ajal oli Lotman plaaninud õppida entomoloogiat, kuid oma keskkooliaegse kirjandusõpetaja ning õe Lidia kursusekaaslaste mõjul otsustas vene keele ja kirjanduse kasuks.
Juri Lotman 1939 (perekonna fotoalbumist).
“Mitte-memuaarides” ta kirjutab:
Mõistatuslik, hirmutav ja ligitõmbav putukate maailm äratab minus tänini kummalisi tundeid: ma arvan, et just putukad oma erakordselt aeglase evolutsiooniga ja hämmastava ellujäämisvõimega on ükskord meie planeedi viimsed asukad. Kahtlemata on neil olemas intellektuaalsed võimed, kuid see maailm jääb meile igavesti suletuks. Niisiis, putukate juurest ma “kolisin ümber” vene kirjandusse.
Leningradi Ülikoolis õpetasid toona mitmed silmapaistvad kirjandusteadlased nagu Vladimir Propp (1895–1970), Boris Tomaševski (1890–1957), Grigori Gukovski (1902–1950), Mark Azadovski (1888–1954). Lotman on meenutas hiljem:
Esimesel kursusel tundsin ma huvi folkloori vastu, käisin Mark Konstantinovitš Azadovski lisaloengutel ja tegin väga õnnestunud ettekande Vladimir Jakovlevitš Proppi seminaris. (Propp juhatas ainult seminare, loenguid pidas Azadovski — mõlemad olid kohutavalt huvitavad.) Ettekanne oli pühendatud teemale “Isa ja poja võitlus vene folklooris” (paralleelidega saksa rahvaluulest). Proppile tundus see väga meeldivat. Igatahes, kui ma pärast sõda tulin ülikooli sõdurisinelis ja saksa säärsaabastes, kohtasin dekanaadi ees koridoris Vladimir Proppi ja tervitasin teda. Heitnud mulle pilgu (oma pikas sinelis ei näinud ma, Peeter I väljendit kasutades, sugugi marsiaalne välja), teretas ta vastu ja ütles: “Pidage-pidage. Te olete Lida Lotmani vend. Ei, te olete ise Lotman.”
Juri Lotman õega (perekonna fotoalbumist).
Oma esimesi ülikooliaastaid on Lotman meenutanud kui õnnelikumaid oma elus, millesse tõi pöörde algav ilmasõda:
Ajajärk ülikooliõpingute algusest kuni minu sõjaväkke kutsumiseni oli ilma liialdamata kõige õnnelikum periood. […] Ülikoolis oli kõik minu jaoks muinasjutuliselt tore. Mul tekkisid oma rühmaga väga head suhted. Meie rühm oli suurepärane, tõsi, varsti võeti kõik noormehed sõjaväkke — mina ei sobinud vanuse poolest, ja mind võeti aasta hiljem, teise kursuse alul. Kursusele jäi kolm poissi — kaht ülejäänut ei võetud sõjaväkke tervislikel põhjustel ja nad mõlemad surid blokaadi ajal.
Vaata lisaks:
Mitte-memuaarid (1995)
“Mitte-memuaarides” jutustab Lotman oma elust: kooliajast, sõja-aastatest, sündmustest sõjajärgses Leningradis, mis tõid ta Tartu, elust Tartus ja tööst Tartu Ülikoolis. ➦
