Kooli lõpetasin endalegi ootamatult punase küpsustunnistusega. Kahtlustan, et Jefim Grigorjevitš kohendas pisut mu kirjandit. Kirjutasin Bloki poeemist Kaksteist terve vihiku täis, mida ma mitte ainult et ümber kirjutada, vaid isegi üle lugeda ei jõudnud — arvan, et vigu oli seal oluliselt rohkem, kui avalikult teada antud “0 ort./1 sünt.”, — ja seda mustandis! Usun, et siin väljendus Jefim Grigorjevitši headus, kes õhutas minu huvi kirjanduse vastu ja vaatas läbi sõrmede mõnesugustele puudujääkidele õigekirjas. Ja hinne oli “väga hea”. See võimaldas saada punaste kaantega küpsustunnistuse, mis andis õiguse astuda ülikooli eksamiteta. Oli see nüüd Jefim Grigorjevitši heategu või mind äkki valgustanud ortograafiageenius, aga sellel oli oluline tähtsus: ma läksin lõpuõhtule ilma pintsakuta, pärast hulkusime kogu öö mööda Leningradi, ma jäin ränka kopsupõletikku ja lamasin voodis kuni septembri alguseni. Kui ma oleksin pidanud eksameid tegema, poleks ma sel aastal saanud ülikooli astuda ja kogu mu saatus oleks kulgenud teisiti. Septembriks sain terveks. (“Mitte-memuaarid”)
Vaata lisaks:
