Sõjajärgse väeteenistuse ajast on ta kirjutanud järgmist (“Mitte-memuaarid”):
Kogu sõja jooksul sain kord kergelt haavata, kord põrutada. Sellest polnud suurt häda. Raskem lugu oli jääauku kukkumisest saadud pleuriidiga. Pärast sõja lõppemist lebasin kopsudega pool aastat haiglas ja «elukogenud» velsker saatis mind sealt teele selge «diagnoosiga»: «Noh, vennas, sinuga on nüüd kõik. Elulooma sinust enam ei saa . . .» 1945. ja 1946. aastal asus meie väeosa Potsdamis, Wildpargis, kunagistes Göringi kasarmutes. Berliinini jäi vaid 32 km ja väeosa juhtkond lubas meil õige sageli käia linnas teatris. Lausa üllatav oli, kui kiiresti hakati taastama veel varemetes linnas demokraatlikku kultuurielu. 1945. a. nägin Unter den Lindenil äsja surnud proletaarse kunsti esindaja Käthe Kollwitzi näitust, esimest tema näitust Saksamaal 15-aastase vaheaja järel. See oli mulle tõeline avastus. Korduvalt olime ooperietendustel Staatsoperis. Nii et kultuurist osasaamine oli küllaltki intensiivne.
Oma “kultuurikolle veidi ebatavalises olukorras” loodi ka Lotmani väeosas – asutati rindeteater:
Rindel teenis tark, vapper ja väljapaistva kunstiandega Tolja kiiresti välja leitnandipagunid ning rea ordeneid, aga sõja lõppedes otsustas organiseerida rindeteatri. Kasutades mitme kindrali toetust, sai ta vastava loa ja kogus enda ümber poolsada väga andekat poissi. Sõjavägi on ju nagu Noa laev, kus paarikaupa leidub kõiki elajaid. Saadi suurepärane viiuldaja, mitu kutselist akordionisti, silmapaistev žonglöör. [..] Selles kodukootud teatris täitsin ma kunstniku rolli — maalisin dekoratsioone.
Seejuures tänu armeeklubis dekoraatorina õpitud oskusele kohtus Lotman hiljem, ülikooli neljandal kursusel, mil ta dekoratiivportreesid joonistades lisaraha teenis, Zara Mintsiga, kellel oli Majakovski konverentsi jaoks vaja kirjanikust portreed.
Lotman demobiliseeriti alles 1946. aasta lõpus.
Vaata lisaks:
