Abielu Zara Mintsiga

Lotman on “Mitte-memuaarides” nende pulmapäeva meenutanud:

Meie suhete vormistamine toimus täielikult Zara Grigorjevna komsomolimaksimalismi vaimus. Me suundusime perekonnaseisuaktide büroosse “oma suhete vormistamiseks”. Ei mina ega Zara Grigorjevna ei arvestanud, et seal tuleb mantel ära võtta. Aga mul oli siiski seljas “loenguülikond” (kodukeeles nimetati seda “suits ja pimedus” — selle vasakul varrukal olid steariiniplekid, sest õhtuti lülitati valgus välja ja tuli töötada küünlavalgel). Zara Grigorjevnal ei olnud üldse pidulikku kleiti (väikekodanlikkus!). Oli mingi “kohustetäitja”, mis oli ümber tehtud tüdi Manja kleidist — ta oli Zara Grigorjevnast kaks korda pikem ja täidlasem naine. 

[…] “Perbüroos” ootas meid eriti armastusväärne eesti härrasmees, kes oli pidanud seda ametit kõigi vahetunud režiimide ajal, ja nagu enamik selles vanuses ning selle ajastu intelligente, rääkis väga hästi vene keelt. Esialgu jahmatas ta meid ettepanekuga üleriided ära võtta. Zara Grigorjevnat tabas ootamatu naeruhoog (sugugi mitte hüsteeriline, talle tundus see “väikekodanlik” protseduur tõepoolest naljakana). Juhataja vaatas meid nukral pilgul ja lausus sügava arusaamisega: “Jaa, esimesel korral on see tõesti naljakas.” Pärast seda korraldasime pulmapeo. […] Pidu seisnes kahes klaasitäies kohvis igaühele ja vaagnatäies vastlakuklites.

1952. aastal sündis neil poeg Mihhail, seejärel pojad Grigori ja Aleksei.

Vaata lisaks:

Mitte-memuaarid  (1995)

“Mitte-memuaarides” jutustab Lotman oma elust: kooliajast, sõja-aastatest, sündmustest sõjajärgses Leningradis, mis tõid ta Tartu, elust Tartus ja tööst Tartu Ülikoolis. ➦