Juri Lotman saadeti viimsele teekonnale

Lotmani enda testamendis esitatud palvel matusel kõnesid ei peetud, ent peielauas ütles Lennart Meri siiski südamliku järelehüüde:

Ei ole vajadust anda täna hinnangut sellele, mille eest eesti teadus, kultuur, kogu maailm ja Eesti on nii tänulikud Juri Lotmanile. […] Juri Lotman suutis luua siin oma koolkonna, mille kõige olulisemaks väärtuseks osutus vaba mõtlemine. Vaba mõtlemine on marksistliku diktatuuri ohtlikem vaenlane. Mulle näib, et kunagi tulevikus võiksime rääkida Lotmani rollist eesti vaimsuse säilitamisel, Eesti sõltumatuse taastamisel.

– Boriss Jegorov 1999. Жизнь и творчество Ю. М. Лотмана, lk 226. 

Vladimir Uspenski on kirjutanud:

Lotmani matused toimusid 1993. aasta 3. novembril Eesti linnas Tartus – samas ülikoolilinnas, kus ta elas ja töötas viimastel aastakümnetel (alates 1950. aastast) ning kus ta suri haiglas 28. oktoobril. Pealtnägijate tunnistusel (mind ei olnud nende seas) olid matused ebatavaliselt pühalikud, pikad ja – ning kui see sõna antud kontekstis sobimatu ei tundu – ilusad. Nendest sai üldrahvalik sündmus. Kui kirst kanti Tartu ülikooli peahoonest välja, oli väljak rahvast, ja kaugeltki mitte ainult tudengeist, tulvil. Inimestega – ja need polnud üksnes ümbritsevate majade elanikud – olid täidetud rõdud ja avali aknad. Kogu päeva – algul kirstu kõrval, seejärel aga mõnesaja inimesega peiedel – veetis leinatseremoonial Eesti Vabariigi president Lennart Meri. […]

Venemaalt sõitis matustele umbes 50 inimest, ligikaudu pooled neist Moskvast. Kõikidele saabujatele võimaldati söök ja peavari – selle eest hoolitsesid Eesti Kultuuriministeerium ja Tartu Ülikool.

– Vladimir Uspenski 2010. Jalutuskäigud Lotmaniga ja sekundaarne modelleerimine. Jalutuskäigus Lotmaniga, lk 392.

Vaata lisaks:

Boriss Jegorov – Juri Lotmani elu ja töö (1999)

Lotmani kolleeg ja sõber Boriss Jegorov kirjutab Lotmani elust ja analüüsib tema teaduspärandit. Новое литературное обозрение, 1999. ➦

Jalutuskäigud Lotmaniga (2010)

Kogumik on pühendatud Juri Lotmani elu vähemakadeemilisele tahule. Professorit kujutatakse sellisena nagu teda tundsid kolleegid ja sõbrad. Raamat koosneb kolmest osast. Esimese moodustavad Lotmani mälestused, nii tema enda elust kui ka väljapaistvatest filoloogidest. Teises osas on mõningad Lotmani sõnavõtud ja eestikeelsed intervjuud, mis on Eesti perioodikas juba ilmunud, kuid pole praegu hästi kättesaadavad. Kolmandas osas on mälestusi Lotmanist, mis on kirjutanud tema õde, samuti tuntud kirjandusteadlane Lidia Lotman, ning kolleegid, sõbrad ja õpilased.   ➦