Jaak Põldmäe kirjutab suvekooli järelkajas:
Sekundaarsete modelleerimissüsteemide III suvekool, keskseks teemaks «Arvu ja sõna semiootika kultuuritüpoloogias», osavõtjaiks poolsada keele- ja kirjandusteadlast, küberneetikut, ajaloolast, sotsioloogi ja orientalisti peamiselt Tartust, Moskvast ja Leningradist, istus koos 10.—18. maini Käärikul. Ettekannete teesid ilmusid soliidse 250-leheküljelise raamatuna. Kokku kuulati 42 ettekannet, lisaks veel kaks programmivälist loengut. […] Erialasektsioone asendasid vestlused jalutuskäikudel Otepää ümbruse kaunis looduses, plenaaristungiks kujunes kaminaõhtu, kus kõneldi semiootika arenguperspektiividest ja otsustati moodustada uurimisgrupp 1900.–1917. a. vene luule sõnavara labitöötamiseks. Iga istungi juhataja sai õiguse improviseerida semiootika arengu kõige üldisematel teemadel.
– Jaak Põldmäe 1968. Sekundaarsete modelleerimissüsteemide III suvekool. Keel ja Kirjandus 11: 701–703.
Peamiste teemadena toob Põldmäe välja: arv ja kultuur, sõna ja kultuur, märk ja süsteem, teksti uurimine, poeetika ja rahvaluule.
Vaata lisaks:
Tartu-Moskva semiootikakoolkond: algus, tegevus ja põhiideed
Koolkonna kujunemine ja tegevus Boriss Uspenski on kirjeldanud Tartu-Moskva koolkonda kui kahe linna teadlaste vastastikku viljastavat koostööd. Kui Moskva uurijad olid valdavalt linvistid, kes tegelesid teatud määral kirjanduse uurimisega, ent nägid asju siiski lingvisti pilguga, siis Tartus oli vastupidi – nemad olid kirjandusteadlased, kes tegelesid teatud määral keeleteadusega, tegeledes samade probleemidega, ent vaadates neid teise poole pealt. Pealegi tuli Lotman Leningradi ülikoolist ning ka Peterburi ja Moskva teaduskoolide erinevate suunitlustel on pikk ajalugu. Nii oli ühel pool taustaks OPOJAZ ja teisel pool Moskva Lingvistilise Ring. Sellele lisaks veel Tartu enda unikaalne teaduslik taustsüsteem. Need koolkonna erinevad traditsioonid rikastasid üksteist, olles vastastikku erakordselt viljastavad. (vt Töid märgisüsteemide alalt 20/1987, lk 18–21) ➦
