1954. aastal läks Lotman täiskohaga tööle Tartu Ülikooli vene kirjanduse osakonda dotsendi ametikohale. Lotmani tööleasumisest teavitatakse ka Tartu Riikliku Ülikooli ajalehe 3. septembri numbrist samal aastal.
Lotman on hiljem märkinud:
… kui ma olen teaduses midagi saavutanud, siis on see suurel määral seotud selle juhuslikkuste ja mittejuhuslikkuste kompleksiga, mis kujunes välja minu isiklikus elus ning Tartu Ülikooli ja selle linna enda ajaloolises saatuses. […] kogu saatus – nii teaduslik kui ka isiklik elu – on seotud selle linnaga […] ei suuda ma end Tartust lahus iseendana ette kujutada.
– Juri Lotmani kõnelusest Peeter Toropiga, Jalutuskäigud Lotmaniga, lk 232.
Lisaks kirjandusajaloo, vene ajakirjanduse ja kriitika ajaloo kursustele, kirjandusteooria ja kirjanduskriitika kursustele andis Lotman ka sissejuhatavaid loenguid lingvistikast, semiootikast ja kunstitekstide analüüsist, kirjanduse õpetamise meetoditest koolis ning erikursuseid Karamsinist, Puškinist, Lermontovist, Gogolist jt, igapäevakäitumise probleemidest, Vene ja Euroopa salongide ajaloost, filmiteooriast, strukturaalpoeetikast ja proosateooriast.
Lotmani teadustöö põhisuunaks oli 18. ja 19. sajandi Vene kirjanduse ja kultuuri ajaloo uurimisega.
Vaata lisaks:
Kogumik on pühendatud Juri Lotmani elu vähemakadeemilisele tahule. Professorit kujutatakse sellisena nagu teda tundsid kolleegid ja sõbrad. Raamat koosneb kolmest osast. Esimese moodustavad Lotmani mälestused, nii tema enda elust kui ka väljapaistvatest filoloogidest. Teises osas on mõningad Lotmani sõnavõtud ja eestikeelsed intervjuud, mis on Eesti perioodikas juba ilmunud, kuid pole praegu hästi kättesaadavad. Kolmandas osas on mälestusi Lotmanist, mis on kirjutanud tema õde, samuti tuntud kirjandusteadlane Lidia Lotman, ning kolleegid, sõbrad ja õpilased. ➦