Kultuurisemiootika ja teksti mõiste (1981)

Viimasel viieteistkümnel aastal võib semiootika arengus täheldada kahte tendentsi. Üheks tendentsiks on lähtemõistete täpsustamine ning nende loomisprotseduuride määratlemine. Püüd täpselt modelleerida viib metasemiootika kujunemisele: uurimisobjektiks ei ole enam tekstid kui niisugused, vaid tekstide mudelid, mudelite mudelid jne. Teiseks arengutendentsiks on tähelepanu keskendamine reaalse teksti semiootilisele funktsioneerimisele. Kui esimesel juhul on vastuolulisus ja teksti struktuuriline järjekindlusetus, erineva ehitusega tekstide ühtimine mingi kindla tekstikogumi piires ning mõistelise tähenduse määramatus juhuslikud ja “mittetöötavad” tunnused, mis jäävad kõrvale teksti modelleerimise metatasandil, siis teisel juhul osutuvad nad erilise tähelepanu objektiks. Saussure’i terminoloogias väljendudes võiks siis öelda, et esimesel juhul huvitab uurijat kõne kui keele struktuuriseaduste materialiseerumine, teisel juhul aga võetakse vaatluse alla ainult kõne need semiootilised aspektid, mis lähevad lahku keelestruktuurist. 

Nii nagu esimene tendents realiseerub metasemiootikas, on teise tendentsi tulemuseks seaduspäraselt kultuurisemiootika. 

Kultuurisemiootika on valdkond, mis uurib erineva ehitusega semiootiliste süsteemide vastastikust toimet, semiootilise ruumi sisemist ebaühtlust, kultuurilise ja semiootilise polüglotismi paratamatust. Selle distsipliini kujunemine muutis oluliselt traditsioonilisi kujutelmi semiootikast. Põhjalikult muutus ka arusaam teksti enda mõistest. Kui teksti varasemates määratlustes rõhutati teksti ühtset märgilist loomust, ta funktsioonide lahutamatut ühtsust mingis kultuurikontekstis või teksti teisi omadusi, siis mõeldi selle all kas eksplitsiitselt või implitsiitselt, et tekst on väljendumine mingis ühes keeles. Esimene mõra sellesse pealtnäha enesestmõistetavasse kujutlusse löödigi teksti mõiste käsitlemisel kultuurisemiootika aspektist. Nimelt avastati, et mingi antud teade, selleks et teda määratleda «tekstina», peab olema vähemalt kahekordselt kodeeritud. Nii näiteks «seadusena» defineeritav teade erineb kriminaalse juhtumi kirjeldusest sellega, et ta kuulub samaaegselt loomulikku ja juriidilisse keelde, moodustades esimeses erinevate tähendustega märkide ahela, teises aga ühtse tähendusega keerulise märgi. Sedasama võib öelda ka «palve» tüüpi tekstide kohta.1

Teadusliku mõtte arengukäik on korranud antud juhul, nagu ka paljudel muudel juhtudel, objekti enda ajaloolise arengu loogikat. Ootuspäraselt oli loomulikus keeles väljendumine (lausung) esmane, seejärel muutus ta ritualiseeritud vormeliks, mis omakorda oli kodeeritud mingi sekundaarse keele abil, ühesõnaga — lausung, väljendumine muutus tekstiks. Järgmine etapp seisneb mingite vormelite ühinemises sekundaarseks tekstiks. Erilise struktuurse tähenduse omandasid juhtumid, kus ühinesid printsipiaalselt erinevais keeltes tekstid, näiteks sõnaline vormel ja rituaalne žest. Selle tulemusena tekkinud sekundaarne tekst lülitas endasse ühel hierarhilisel tasandil asetsevad, kuid keelelt erinevad ning üksteisest sõltumatud alatekstid. “Rituaali” ja “kombetalituse” tüüpi tekstide tekkimine viis semioosise täiesti erinevate tüüpide ühtimisele, mille tulemuseks omakorda oli kogu ümberkodeerimise, ekvivalentsuse, vaatepunktide muutuste, ühtses tekstitervikus erinevate «häälte» sobimise keeruline probleemistik. 

Järgmiseks heuristiliseks sammuks oli kunstiliste tekstide ilmumine. Paljuhäälne aines omandab lisaühtsuse, väljendudes nüüd antud kunsti keeles. Nii näiteks rituaali muutumisega balletiks kaasneb kõigi eri struktuuriga alatekstide tõlkimine tantsu keelde. Tantsu keele abil antakse edasi žestid, toimingud, sõnad ja karjed, ja ka tantsud ise, mis seejuures semiootiliselt “kahekordistuvad”. Säilib paljustruktuursus, ent see on otsekui peidetud antud kunsti keeles vormistatud teate monostruktuursesse pakendisse. Eriti võib märgata seda romaani žanrispetsiifikas, mille pakend — loomulikus keeles teade — kätkeb erinevate semiootiliste maailmade erakordselt keerulist ja vastuolulist kontroversi. 

Kunstiliste tekstide edaspidine dünaamika väljendub ühelt poolt selles, et kasvab nende terviklikkus ja immanentne suletus, teose teksti piiride rõhutamine, teiselt poolt aga suureneb teose sisemine semiootiline heterogeensus, vastuolulisus, ilmnevad struktuurilt kontrastsed ja iseseisvumiskalduvusega alatekstid. Kõikumine diapasoonis “semiootiline homogeensus ↔ semiootiline heterogeensus” on üks kirjandusloolist evolutsiooni kujundav tegur. Teise tähtsa tegurina tuleb esile tõsta pinget integreerumise (konteksti muutumine tekstiks; moodustuvad niisugused tekstid nagu “lüüriline tsükkel”, “kõik eluajal loodu kui üks teos” jms.) ja desintegreerurnise (teksti muutumine kontekstiks; romaan “laguneb” novellideks, selle osad muutuvad iseseisvaiks esteetilisteks üksusteks) vahel. Selles protsessis ei pruugi lugeja ja autori positsioonid kattuda: see, mis autorile on ühtne terviklik tekst, võib lugejale paista novellide või romaanide kogumikuna (vrd. Faulkneri looming), aga võib juhtuda ka vastupidi (nii tõlgendas Nadeždin Puškini “Krahv Nulinit” ultraromantilise teosena põhjusel, et see poeem ilmus Baratõnski “Balliga” ühtede kaante vahel koos ja kriitik võttis mõlemat poeemi ühe tekstina). Kirjandusloost on teada juhtumeid, kus ühe või teise teose retseptsiooni määras ära raamatu väljaandnud kirjastuse reputatsioon, aga ka juhtumeid, kus kõnesoleval seigal polnud mingit tähtsust raamatu lugejale. 

Keerulised ajaloolis-kultuurilised kollisioonid aktiviseerivad seda või teist tendentsi. Ent potentsiaalselt on nad mõlemad olemas igas kunstilises tekstis nende keerukas vastastikuses pinges. 

Kunstiteose loomine tähistab kvalitatiivselt uut etappi teksti struktuuri komplitseerumises. Paljukihiline ja semiootiliselt heterogeenne tekst, mis on võimeline keeruliselt suhestuma nii teda ümbritseva kultuurikonteksti kui ka lugeja-auditooriumiga, lakkab olemast adressandilt adressaadile suunatud elementaarne teade. Ilmutades võimet kondenseerida informatsiooni, omandab tekst mälu. Samal ajal toob ta nähtavale omaduse, mida Herakleitos on määratlenud kui “isekasvav logos”2. Struktuuri komplitseerumise selles staadiumis ilmnevad tekstil intellektuaalse konstruktsiooni omadused: ta mitte ainult ei anna edasi temasse väljastpoolt pandud informatsiooni, vaid ka transformeerib teateid ning töötab välja uusi. 

Neis tingimustes muutub teksti sotsiaal-kommunikatiivne funktsioon märgatavalt keerulisemaks. Seda on võimalik taandada järgmistele protsessidele: 

1. Adressandi ja adressaadi vaheline suhtlemine. Tekst täidab informatsiooni kandjalt auditooriurnile suunatud teate funktsiooni. 

2. Auditooriumi ja kultuuritraditsiooni vaheline suhtlemine. Tekst täidab kollektiivse kultuurimälu funktsiooni. Selles rollis ilmutab tekst ühelt poolt võimet pidevaks täiendamiseks, teiselt poolt aga temasse salvestatud informatsiooni ühtede aspektide aktualiseerimiseks ja teiste aspektide ajutiseks või täielikuks unustamiseks. 

3. Lugeja suhtlemine iseendaga. Tekst — ja see on eriti iseloomulik traditsioonilistele, vanadele tekstidele, mis paistavad silma kõrge kanoniseeritusega — aktualiseerib adressaadi enda isiksuse teatud külgi. Sellisel informatsiooni saaja suhtlemisel iseendaga esineb tekst meediumi rollis, aidates ümber kujundada lugeja isiksust, muuta tema struktuurilist eneseorientatsiooni ja sidemeid metakultuuriliste konstruktsioonidega. 

4. Lugeja suhtlemine tekstiga. Ilmutades intellektuaalseid omadusi, lakkab hästi organiseeritud tekst olemast lihtsalt vahendaja kommunikatsiooniaktis. Ta muutub võrdväärseks ja kõrge autonoomsusastmega vestluskaaslaseks. Nii autori (adressandi) kui ka lugeja (adressaadi) suhtes võib ta esineda iseseisva intellektuaalse moodustisena, millel on aktiivne ja sõltumatu roll dialoogis. Sellelt seisukohalt kätkeb vana kujund “raamatuga kõnelema” väga sügavat mõtet. 

5. Teksti ja kultuurikonteksti vaheline suhtlemine. Antud juhul ei esine tekst mitte kui kommunikatsiooniakti agent, vaid kui selle täieõiguslik osaline, kui informatsiooni allikas või saaja. Teksti suhted kultuurikontekstiga võivad ollakas metafoorilised (teksti tajutakse kogu konteksti asendajana, sest tekst on mingis suhtes ekvivalentne kontekstiga) või siis metonüümilised (tekst esindab konteksti nagu teatud osa tervikust)3. Et seejuures kultuurikontekst ise on keeruline ja heterogeenne ilming, siis võib üks ja sama tekst erinevalt suhestuda konteksti eri tasandite struktuuridega. Lõpuks on tekstidel kui enam‑vähem stabiilsetel ja piiritletud moodustistel kalduvus siirduda ühest kontekstist teise, nii nagu seda tavaliselt juhtub suhteliselt pikaealiste kunstiteostega: ümber asudes teise kultuurikonteksti, käituvad nad kui uude kommunikatiivsesse situatsiooni asetatud informant ja aktualiseerivad niimoodi oma kodeeriva süsteemi varem varjatud aspektid. Seesugune olukorrale vastav “iseenda ümberkodeerimine” paljastab analoogia isiksuse märgilise käitumise ja teksti vahel. Nõnda siis sarnastudes ühelt poolt kultuuri makrokosmosega, muutub tekst iseendastki tähenduslikumaks ja omandab kultuurimudeli jooni, teiselt poolt aga kaldub tekst käituma iseseisvalt, sarnastudes autonoomse isiksusega. 

Erijuhtum on teksti ja metateksti vaheline suhtlemine. Ühelt poolt võib see või teine üksik tekst täita kultuurikonteksti suhtes kirjeldava mehhanismi rolli, teiselt poolt aga võib ta omakorda astuda dešifreerivaisse ja struktureerivasse suhetesse mõne metakeelse moodustisega. Lõpuks võib see või teine tekst lülitada endasse üksikute allstruktuuridena nii teksti kui ka metateksti elemente, nagu see iseloomustab näiteks Sterne’i loomingut, “Jevgeni Oneginit”, romantilise irooniaga märgistatud tekste ning paljusid XX sajandi teoseid. Sel juhul kulgevad kommunikatiivsed pinged vertikaalselt. 

Öeldu valguses ei paista tekst meile mitte kui teate realisatsioon mingis ühes keeles, vaid kui keeruline, mitmesuguseid koode sisaldav konstruktsioon, mis on võimeline transformeerima laekuvaid teateid ja tekitama uusi. Teksti võib pidada niisiis informatsiooni generaatoriks, millel on palju sarnast intellektuaalse isiksusega. Seoses sellega muutub kujutlus tarbija ja teksti vahekorrast. Vormelit “tarbija dešifreerib teksti” on võimalik väljendada täpsemalt: “tarbija suhtleb tekstiga”. Tarbija astub tekstiga kontakti. Teksti dešifreerimisprotsess komplitseerub ülimalt, minetab oma ainukordsuse ja lõpetatuse, lähenedes niimoodi meile tuttavatele semiootilise suhtlemise aktidele inimese ja teise autonoomse isiksuse vahel. 

Märkused:

1 Eksisteerib võimalus esimese rea (loomuliku keele) tähenduste reduktsiooniks: palve, manamine, rituaalne vormel võivad esineda unustatud keeles või siis kalduda glossolaaliasse. See ei välista, vaid pigem rõhutab vajadust tajuda teksti kui teadet mingis tundmatus või salapärases algses keeles, Teksti mõiste kultuurisemiootiline määratlemine vastandub üksnes pealispinnal “teksti” lingvistilisele määratlemisele, sest ka lingvistikas on tekst kodeeritud tegelikult kaks korda: loomulikus keeles ja antud loomuliku keele grammatilise kirjelduse metakeeles. Esimest nõuet rahuldavat teadet ei käsitletud tekstina. Näiteks enne seda, kui suuline kõne muutus iseseisva lingvistilise käsitluse objektiks ja kui teda hakati tõlgendama kirjakeele “mittetäieliku” või “väära” vormina, kui loomuliku keele vaieldamatut fakti, ei vaadeldud teda tekstina. Paradoksaalne küll, kuid Hjelmslevi tuntud teksti definitsiooni — “tekst on kõik see, mida saab öelda taani keeles” — mõisteti tegelikult nii, et tekst on “kõik see, mida saab kirjutada õiges taani keeles”. Suulise kõne lülitamine lingvistiliste tekstide ringi tähendas aga talle adekvaatse metakeele loomist. Selles suhtes on teksti mõiste lingvosemiootilises kontekstis kõrvutatav fakti üldteadusliku mõistega. 

2 Tsit. teosest: Античные философы . Свидетельства , фрагменты , тексты . Киев, 1955, c.27. 

3 Analoogilised suhted tekivad näiteks kunstilise teksti ja selle pealkirja vahel. Ühelt poolt võidakse neid vaadelda kui kahte iseseisvat teksti, mis asuvad eri tasandeil hierarhias “tekst — metatekst“. Teiselt poolt on nad võetavad kui ühtse teksti kaks alateksti. Pealkiri võib suhestuda tekstiga, mida ta tähistab, kas metafoorselt või metonüümiliselt. Ta võib olla realiseeritud kas metateksti tasandile üle viidud primaarse keele sõnade abil või metakeelde kuuluvate sõnade abil. Kõige selle tulemusena tekitavad pealkirja ning temaga tähistatava teksti vahel keerulised tähenduslikud pinged, mis põhjustavad uue teate.

Algselt ilmus:

Ю. М. Лотман 1981. Семиотика культуры и понятие текста . – Труды по знаковым системам 12: 3–7.