Vestlusi vene kultuurist I ja II (1994)

1994. aastal ilmunud "Vestlusi vene kultuurist " on Juri Lotmani elu lõpuaastate üks suurteoseid.

Raamatu algtõukeks sai Venemaa telekanalis peetud ülipopulaarne loengutsükkel “Vestlusi vene kultuuriloost” (1986–1991). Saadete põhjal koostas käsikirja autor ise.

Teos viib lugeja 18. ja 19. sajandi Venemaale – Peetri, Katariina ja Puškini ajastu aadlikultuuri argipäeva.

Ülle Pärli on teose kohta kirjutanud:

Juri Lotmani “Vestlusi vene kultuuriloost” pakub lugejale haruldase võimaluse näha Vene ajalugu aadli argielu peeglis ja samas heita valgust väikestele, kildudena tunduvatele detailidele suurte ajaloosündmuste ja ajastu käitumismallide kaudu. Ehk nagu ütleb autor oma raamatu lõpetuseks: “Ajalugu, nii nagu see peegeldub ühes inimeses, tema elus, argipäevas, žestis, on isomorfne inimkonna ajalooga. Nad peegeldavad teineteist ja tulevad ilmsiks teineteise kaudu” (II, lk 251). Lotmani meetod meenutab mõneti poeetilist maailmatunnetust: võimet näha midagi, mis on väga ligidal, väike ja siis kohe – väga kauget, avarat. Selline suure ja panoraamse plaani vaheldumine loob mulje, et autor on tuttav kõigiga ajastust, millest kõneleb, teab igaühe eelistusi, tutvuskonda ja ümbritsevaid asju, ja näeb ühtlasi ajastut kui tervikut võrdlevalt möödunud ja tulevaste ajastutega. Lotmani uurimustega kursis lugeja saab lisada “Vestlustele” omakorda laiema teoreetilise lisamõõtme: tema arusaamad kultuuri üldistest toimemehhanismidest, ajaloosemiootilised vaated; raamatus kõlavad kaasa kirjandusloolised uurimused, artiklid biograafiast kultuuris, “lepingust” ja “eneseloovutamisest” kui käitumismudelitest jm. […]

Olgu kuidas on, “Vestluste…” ajaloopajatustel on meile täna väga olulisi asju öelda. Ja mitte ainult metodoloogilise õppetunnina tänastele ajaloo-uurijatele. Juba ainuüksi kõige üldisema kultuurist arusaamise osas. Lotman kirjutab eelkõige kultuuri kommunikatiivsusest ja sümboolsusest. Üks nõuab suhtluse reaalsust ühises ajas, teine aga ajalisi seoseid. Kultuuri valdkond on alati sümboolsuse valdkond. Vastupidiselt tänapäeval levinud kontseptsioonidele ei ole selles asjaolus aga midagi ahistavat või kultuurilisse nihilismi tõukavat või tegelikult siis topelt-tinglikku “loomulikkust” taga igatsema sundivat. Jossif Brodski on ühes intervjuus öelnud, et inimese eksistents on olemuslikult kohutav ja traagiline. Me peame õppima niimoodi koos elama, et igaühel oleks seda kergem taluda. Kultuuri mängulisus ongi selleks üks paremaid võimalusi. Siit ka tabude ja sündsusreeglite vajadus. Paradoksaalsel moel pakuvad just kultuurireeglid, rituaalid ja sümboolika võimaluse olla paratamatusest üle. Puhtpraktiline, puhtfüsioloogiline on alternatiivitud, kui kultuur neid märgiliseks ei muuda.

– Ülle Pärli 2006. Teoreetiline ja detailne: Vene ajalugu aadli argielu peeglis. Sirp 14. aprill.

Pealkiri originaalis: Беседы о русской культуре: Быт и традиции русского дворянства (XVIII – начало XIX века).

Ilmumisandmed: СПб., 1994.

Maht: 399 lk.

Tõlked:

› eestikeelne tõlge 2003, Tallinn: Tänapäev. Tõlkinud Kajar Pruul.

Vaata lisaks: