‘Tekst’ on üks Lotmani põhimõisteid. Lotman andis olulise panuse teksti semiootilise mõiste kujunemisesse ja teksti kui semiootika uurimisobjekti mõistmisesse. Ühelt poolt on tekst kultuuri baasühik, teisalt on uurija jaoks teksti mõiste avaram.
Lotmani vaates on tekst ajas ja ruumis piiritletud tervik, tervikliku tähenduse ja tervikliku funktsiooni kandja. Sellest tulenevalt ei ole tekstiks kultuurisemiootilises mõistes üksnes loomulikus keeles loodud teated, vaid mistahes väljendusvahenditega loodud, ajas ja ruumis piiritletud tervikliku tähenduse kandjad, nt ka kujutava või helikunsti teosed, tseremooniad ja rituaalid jne. Ent tekstina funktsioneerimiseks ei piisa üksnes sellest, et teade on väljendatud mingis keeles: tekst on vähemalt kahekordselt kodeeritud. Lotmani seletuses:
Kui teksti varasemates määratlustes rõhutati teksti ühtset märgilist loomust, ta funktsioonide lahutamatut ühtsust mingis kultuurikontekstis või teksti teisi omadusi, siis mõeldi selle all kas eksplitsiitselt või implitsiitselt, et tekst on väljendumine mingis ühes keeles. Esimene mõra sellesse pealtnäha enesestmõistetavasse kujutlusse löödigi teksti mõiste käsitlemisel kultuurisemiootika aspektist. Nimelt avastati, et mingi antud teade, selleks et teda määratleda “tekstina”, peab olema vähemalt kahekordselt kodeeritud. Nii näiteks “seadusena” defineeritav teade erineb kriminaalse juhtumi kirjeldusest sellega, et ta kuulub samaaegselt loomulikku ja juriidilisse keelde, moodustades esimeses erinevate tähendustega märkide ahela, teises aga ühtse tähendusega keerulise märgi. (Lotman 1990a: 273)
Teoses Kunstilise teksti struktuur (2006 [1970]) toob Lotman välja teksti kolm peamist tunnust:
Eelmainitutele võib lisada olulise tunnusena ka teksti tähendusliku ja funktsionaalse terviklikkuse, mis tekib selle piiritletuse ja struktureerituse koostoimel. Teksti mõiste oluliseks osaks on arusaam, et tekst kui tervik on seda moodustavate märkide suhtes esmane. Teksti tähendust ei moodustu üksikute märkide tähenduste summana – elementide tähenduslikkus ja tähendus sõltub nende positsioonist teksti struktuuris.
Samas rõhutab Lotman, et teksti ei saa samastada individuaalse teosega. Teksti mõiste on uurija vaatepunktist funktsionaalne. Mingi teade võib funktsioneerida nii teksti, teksti osa kui ka tekstide kogumina. Näiteks saab luulekogu uurida tervikliku teksina, nagu ka iga üksikut luuletust selles. Samal ajal on luulekogu osa autori loometervikust või mingi perioodi, žanri jne luulest. Samuti võib tekstina mõista ka üksikisikut või kultuuri tervikuna.
Peeter Torop (1985: 17) on välja toonud Lotmani teksti mõiste ja selle kujunemise põhilised aspektid. Kokkuvõtlikult saab välja tuua teksti mõiste kesksed tahud:
1. Tekst kui keel(t)e manifestatsioon. Iga tekst aktualiseerib (kasutab ära) mingi osa loomulikust keelest (funktsionaalne stiil, sõnavara jms) ja kirjanduslikest või muudest konventsioonidest (žanr, vool, meetod). Sama loogika kehtib ka teistes kultuurikeeltes loodud tekstide puhul. Sellel tasandil on tekst dešifreeritav, tõlgendatav läbi keelte ja konventsioonide ehk koodide, mida selle loomisel on kasutatud. Seega võti teksti mõistmiseks on sellisel juhul väljaspool teksti.
2. Tekst kui sekundaarne modelleeriv süsteem, keelt loov süsteem. Iseseisva, piiritletud ja struktureeritud tervikuna on tekstis tuvastatav uus, sellele iseomane süsteem, keelte ja konventsioonide rohkem või vähem ainulaadne kasutusviis, teatav “konstruktiivne printsiip”. Sellisel juhul ei ole võti teksti mõistmiseks enam väljaspool teksti, vaid avastatav tekstis eneses.
3. Tekst kui paljukeelne süsteem ja uute tähenduste generaator. Ehkki teksti määratlus eeldab minimaalselt kahe koodi koostoimet, on tekstid mitmetasandilised ja sisaldavad erinevaid koode. Teksti mõistmine omakorda eeldab erinevate keelte ja konventsioonide kohalolu teadvustamist. Veelgi enam, erinevate koodide lõikumispunktina on tekst võimeline genereerima uusi tähenudusi, st lakkab olemast suletud ja staatiline tähenduste konteiner, toimides muutuva, uusi tõlgendusvõimalusi pakkuva avatud süsteemina.
Lotman võtab selle kokku järgnevalt:
Öeldu valguses ei paista tekst meile mitte kui teate realisatsioon mingis ühes keeles, vaid kui keeruline, mitmesuguseid koode sisaldav konstruktsioon, mis on võimeline transformeerima laekuvaid teateid ja tekitama uusi. Teksti võib pidada niisiis informatsiooni generaatoriks, millel on palju sarnast intellektuaalse isiksusega. Seoses sellega muutub kujutlus tarbija ja teksti vahekorrast. Vormelit “tarbija dešifreerib teksti” on võimalik väljendada täpsemalt: “tarbija suhtleb tekstiga”. Tarbija astub tekstiga kontakti. Teksti dešifreerimisprotsess komplitseerub ülimalt, minetab oma ainukordsuse ja lõpetatuse, lähenedes niimoodi meile tuttavatele semiootilise suhtlemise aktidele inimese ja teise autonoomse isiksuse vahel. (Lotman 1990a: 78–79)
Tekstid teostavad kultuuri kolme põhifunktsiooni:
Mnemoonilise funktsiooni vaatepunktist toimib tekst kultuurimälu kandjana. Ent ajalooliste faktide tõlkimine tekstiks ei ole automaatne protsess, vaid valik, mille käigus mõned faktid talletatakse “mäletamisväärsena”, teised “unustatakse” tahtlikult või ebaolulisena:
kuivõrd mäletamisväärsete faktide valik teostatakse alati antud kultuuri mingitele semiootilistele normidele vastavalt, ei tohi samastada elusündmuseid tekstidega, kuitahes “tõepärased” kui “mittekunstilised” või vahetud need tekstid ka ei paistaks. Tekst ei ole tegelikkus, vaid selle rekonstrueerimise materjal. Seetõttu peaks dokumendi semiootiline analüüs alati eelnema sellele ajaloolisele analüüsile. (Lotman ja Uspensky 1979: 216)
Lotman eristab lisaks kultuuri reaalsete kommunikatsiooniaktide ja tekstide puhul kahte peamist tüüpi (Lotman 1990c: 395-6):
(1) Kommunikatsiooniaktid, mille eesmärgiks on konstantse informatsiooni edastamine. Selliste tekstide väärtus sõltub sellest, kui puhtalt (kadudeta) nad suudavad informatsiooni saatjalt vastuvõtjale edasi anda. Sellise teksti tähendus on dešifreeritav teatud keelesüsteemi normide kaudu.
Tekst on antud juhul temasse kätketud tähenduse passiivne kandja — omamoodi pakend, mille ülesandeks on kadude ja muudatusteta (sest iga muudatust tõlgitsetakse puudusena) edasi toimetada teatav sisu, mis abstraktsioonis eeldatakse eksisteerivat tekstieelselt. Struktuurilt kujutab säärane tekst keele materialisatsiooni: kõik keele seisukohalt mitterelevantne on tekstis juhuslik ega toimi tähenduskandjana. (Lotman 1990c: 395)
(2) Kommunikatsiooniaktid, mille eesmärgiks on informatsiooni töötlemine ja uue teabe loomine. Sellisel juhul omandab väärtuse kommunikatsiooniprotsessis tekkiv ettemääramatu tähendusnihe. Selline nihe võib tekkida juhuslikult, ent selle allikaks on ka teksti ja üldisemalt kultuuri sisemine semiootiline heterogeensus, paljukeelsus: erinevad keeled ei ole üksteisega täiuslikus vastavuses ning nende vastastikune tõlkimatus loob tingimused uue informatsiooni ja ka uute tekstide tekkeks. See on iseloomulik just kunstilistele tekstidele.
Nii tekib tekstis tähenduste mäng, eri liiki struktuurselt korrastatud üksuste omavaheline libisemine annab tekstile sootuks suuremad tähenduslikud võimalused, kui seda suudab mis tahes keel eraldi võetuna. Järelikult ei ole tekst oma teises funktsioonis passiivne mahuti, temasse väljastpoolt pandud sisu kandja, vaid hoopis generaator. Võimendamisprotsessi olemus ei seisne aga ainult struktuuride laialilaotamises, vaid suurel määral ka nende vastastikuses toimes. See teksti suletud maailmas aset leidev struktuuride vastastikune toime muutub kultuuri kui töötava semiootilise süsteemi aktiivseks faktoriks. Seda tüüpi tekst on alati rikkam mis tahes eraldiolevast keelest ning teda ei saa keelest automaatselt tuletada. Tekst on semiootiline ruum, milles keeled vastastikku toimivad, interfereeruvad ja hierarhiliselt iseorganiseeruvad. (Lotman 1990b: 286)
Sellisena omandab tekst “mõtleva konstruktsiooni” omadusi või “intellektuaalseid” võimeid: ta omandab mälu – on võimeline talletama oma varasemaid tõlgendusi – ja kommunikatsiooniprotsessi haaratuna ei edasta ta üksnes temasse väljaspoolt pandud täendusi, vaid on võimeline informatsiooni ümber töötlema ja uusi teadmisi looma. (Lotman 1990a: 276). Just selles avaldub ka teksti (ja ennekõike kunstilise teksti) analoogsus teiste intellektuaalsete objektidega – inimintellekti ja kultuuri kui kollektiivse intellektiga.
Nii on kultuuris jälgitav teatav areng, mille käigus lihtsad loomulikus keeles lausungid muutuvad vormeliteks, omandavad täiendava korrastuse – muutuvad tekstiks kultuurisemiootilises mõistes. Ning edasise arengu käigus toimub teksti ülesehituse keerukustamine, mis jõuab kvalitatiivselt uuele tasandile kunstilise teksti loomisega. Selliste omadustega tekst on võimeline kultuuris täitma märgatavalt keerulisemaid sotsiaalkommunikatiivseid funktsioone kui üksnes teabe edastamine saatjalt vastuvõtjale.
Lotman, Juri 1990a. Kultuurisemiootika ja teksti mõiste. Rmt: Kultuurisemiootika. Tekst–kirjandus–kultuur. Tallinn: Olion, lk 272–279.
Lotman, Juri 1990b. Tekst tekstis. Rmt: Kultuurisemiootika. Tekst–kirjandus–kultuur. Tallinn: Olion, lk 280–279.
Lotman, Juri 1990a. Aju – tekst – kultuur – tehisintellekt. Rmt: Kultuurisemiootika. Tekst–kirjandus–kultuur. Tallinn: Olion, lk 394–410.
Lotman, Juri 2006. Kunstilise tekstiise teksti struktuur. Tallinn: Tänapäev.
Lotman, Juri; Uspensky, Boris 1979. Semiotic mechanisms of culture. New Literary History, 9(2): 211–232.
