Tartu-Moskva semiootikakoolkond on Juri Lotmani ja peamiselt tema Moskvas töötanud mõttekaaslasi (Vjatšeslav Vsevolodovitš Ivanov, Mihhail Gasparov, Boriss Jegorov, Aleksandr Pjatigorski, Vladimir Toporov, Boriss Uspenski jt) koondav koolkond, mis tegutses 1960.–1980ndatel.
Vaade Kääriku spordibaasile 1980ndatel. (Eesti Arhitektuurimuuseum EAM Fk 8396)
Boriss Uspenski on kirjeldanud Tartu-Moskva koolkonda kui kahe linna teadlaste vastastikku viljastavat koostööd. Kui Moskva uurijad olid valdavalt linvistid, kes tegelesid teatud määral kirjanduse uurimisega, ent nägid asju siiski lingvisti pilguga, siis Tartus oli vastupidi – nemad olid kirjandusteadlased, kes tegelesid teatud määral keeleteadusega, tegeledes samade probleemidega, ent vaadates neid teise poole pealt. Pealegi tuli Lotman Leningradi ülikoolist ning ka Peterburi ja Moskva teaduskoolide erinevate suunitlustel on pikk ajalugu. Nii oli ühel pool taustaks OPOJAZ ja teisel pool Moskva Lingvistilise Ring. Sellele lisaks veel Tartu enda unikaalne teaduslik taustsüsteem. Need koolkonna erinevad traditsioonid rikastasid üksteist, olles vastastikku erakordselt viljastavad. (vt Töid märgisüsteemide alalt 20/1987, lk 18–21)
Koolkonna tekke üheks algimpulsiks olid uute humanitaarteaduslike meetodite ja lähenemisviiside otsingud. Uue lähenemisviisi leidmisel oli oluliseks kontekstiks “Hruštšovi sula”, mis järgnes Stalini surmale. Akadeemilisel maastikul tähendas see mitmete varem põlu all olnud uurimissuundade ümberhindamist. Nende seas olid ka küberneetika, informatsiooniteooria ja strukturaallingvistika – valdkonnad, mis olid kesksed nii Tartus kui ka Moskvas tärkavale semiootikale. Semiootikat mõisteti esmalt interdistsiplinaarse teooriana, mis uurib kõiki inimühiskonnas kasutusel olevaid märgisüsteeme loomulikust keelest tehiskeelte, argiste märgisüsteemide ja kunstideni.
1950ndate lõpus hakkas Juri Lotman Tartu Ülikoolis kolleegidega korraldama metodoloogilisi seminare, kus arutati uuemaid teadusideid. Moskva teadlased, nende seas Vjašeslav Ivanov ja Vladimir Uspenski, olid uute suundade uurimisega alustanud 1950ndatel ning 1962. aastal korraldasid nad sümpoosioni “Märgisüsteemide strukturaalsest uurimisest”. Just sellest üritusest saab alguse Tartu-Moskva koolkonna lugu.
Lotman ise sümpoosionil ei osalenud, ent kuuldes selle ürituse temaatikast, otsustas ta Moskva kolleegidega ühendust võtta. Samal aastal saatis ta sümpoosioni korraldajatega kohtuma oma üliõpilase Igor Černovi, kes tõi kohtumiselt kaasa teeside raamatu. 1963. aastal sõitis Lotman Moskva, et arutada võimalust korraldada Tartu Ülikoolis üritusi ja teadustöö avaldamist. Tartu muutis atraktiivseks see, et Liidu äärealal asuvas ülikoolilinnas oli tsensuuri haare nõrgem ning väga oluliseks oli ka Tartu Ülikooli toonase rektor Feodor Klementi (30.05.1903–28.06.1973) tugev toetus.
Lotman on hiljem “Mitte-memuaarides” meenutanud:
Teaduslooming arenes neil aastail erakordselt kiiresti, eriti Moskvas ja Leningradis. Moskvas kogunes Vjatšeslav Ivanovi ümber rühm noori ja väga andekaid õpetlasi. See oli mingi plahvatus, võrreldav vaid selliste kultuurisähvatustega nagu renessanss või 18. sajand. Sealjuures polnud plahvatuse epitsentriks mitte vene kultuur, vaid indoloogia, laiemalt orientalistika, keskaegne kultuur. Teaduslik liitumine oli hädavajalik, kuid see oli keeruline. Tartu ja Moskva keskuste lähtekohad olid erinevad ja nad käisid olulisel määral eri teid pidi. Moskvalased tuginesid põhiliselt lingvistiliste uuringute ja kultuuri arhailiste vormide uurimise kogemusele. Veel enam, kui semiootika loomulikuks polügooniks peeti rahvaluulet ja selliseid ilukirjanduse liike nagu detektiivkirjandus, seega žanre, mis on orienteeritud traditsioonile, suletud keeltele, siis semiootikameetodite kasutamise võimalikkus keerukate avatud süsteemide puhul, nagu kaasaegne kunst, seati üldse kahtluse alla.
Tartu-Moskva koolkonna koostöö keskseks platvormiks said nn Kääriku suvekoolid, 1964., 1966., 1968., 1970. aastal Tartu Ülikooli Kääriku spordibaasis, hiljem ka Tartus toimunud akadeemilised kohtumised. 1970ndatel, peale seda, kui Klement rektori ametist lahkus, muutus suvekoolide korraldamine keeruliseks. 1974. aastal õnnestus veel korraldada “talvekool”, ent seejärel suvekoolide traditsioon katkes. Viimane katse traditsiooni elustada oli 1986. aastal.
Suvekoolide kõrval oli teiseks oluliseks koostööplatvormiks Tartu Ülikoolis ilmuma hakanud sari Töid märgisüsteemide alalt (Труды по знаковым системам, Sign Systems Studies), mis sai koolkonna liikmete üheks olulisemaks semiootikaalaste ideede publitseerimise kohaks. Seda on nimetatud ka koolkonna programmiliseks väljaandeks, milles avaldatud publikatsioonid peegeldavad ka koolkonna rõhuasetustes ja lähenemises toimunud muudatusi. Selles avalduvad ka Vladimir Toporovi poolt välja toodud kaks peamist joont, mis koolkonda iseloomustasid: „teoreetilise mõtte lennukus“ ja „peaaegu maniakaalne kirg järgida valitud meetodit äärmise täpsuse ja teadusliku rangusega“.
Lotman alustas Tartu ja Moskva semiootikute ühisürituse korraldamist 1964. aasta alguses. Ideeks oli korraldada vabamas vormis sümpoosion, mis …
ei oleks üle koormatud “plaaniliste” töödega, et ei oleks tavaliste konverentside hullumeelset sagimist, vaid oleks aega vestlusteks vabal teemal ja koguni jalutuskäikude ajal. Selleks on ka koht välja valitud – mitte Tartu, vaid metsas, järve ääres. Ja kõige tähtsam, et ei oleks kõrvalisi isikuid ja saaks rääkida “Hamburgi skoori” järgi.) (Lotman 1997 [1964]: 646–7)
“Hamburgi skoor” oli viide Viktor Šklovski samanimelisele teosele, mille alguses selgitas Šklovski selle mõiste tagamaid: ametlikel matšidel maadlejad petavad, kaotavad tahtlikult, sest korraldajad on võitjad eelnevalt kokku leppinud, kuid kord aastas kohtusid maadlejad Hamburgis, et omavahel ja ausalt võisteldes oma tegelik tase välja selgitada. Šklovski arvas, et “Hamburgi skoor” oleks vajalik ka kirjanduses ning Lotman pidas sellist ausat ja õiglast mõttevahetust vajalikuks ka teaduses.
Hiljem nimetas Vladimir Uspenski suvekooli eripäradeks (V. Uspenski 2010. Jalutuskäigud Lotmaniga ja sekundaarne modelleerimine. Rmt: Lotman, Mihhail (koost.), Jalutuskäigud Lotmaniga. 391–436):
Lotman pakkus esialgseks nimetuseks “semiootika suvekool (ekstralingvistilised märgisüsteemid)”. Ent kuna ‘semiootika’ oli toona probleemne sõna ja võis võimulolijaid ärritada, pakkus Vladimir Uspenski välja alternatiivse nimetuse – “sekundaarsete modelleerivate süsteemide suvekool“. Sellisel nimetus kõlas Uspaneki arvates teaduslikult, ent oli samas arusaamatu – kuid vajadusel lahtiseletatav.
Esimene suvekool toimus 19.–29. augustil 1964 Käärikul. Enne suvekooli ilmus teesikogumik, mis sisaldas 30 ettekannet, ent teesikogumiku sisu ei kattunud täielikult kohapeal peetud ettekannete hulgaga. Kümnepäevasel üritusel osales umbes 30 teadlast Tartust, Moskvast ja Leningradist. Suvekooli ettekannete ühendavaks lüliks oli strukturalistlik-semiootiline lähenemisviis, ent teemadering oli erakordselt mitmepalgeline. Arutluse all olid müüdid, rituaalid, armuloitsud, etikett, mängud, huumor, kaartidega ennustamine, muusika, maalikunst, kirjandus, luule, filmikunst, budism, keele ja mõtlemise suhted, objekt- ja metakeelte vahelised suhted eri valdkondades, haridus, personoloogia jne. (vt Jaan Kaplinski 1964)
Suvekooli ettekannete põhjal avaldati kogumik Töid märgisüsteemide alalt II (1965) 35 artikliga.
Teine “sekundaarsete modelleerivate süsteemide suvekool” korraldati Käärikul 16.–26. augustil 1966, seekord juba umbes 50 osavõtjaga Tartust, Moskvast ja Leningradist. Ehkki korraldajate soov oli hoida osalejate arv esimese suvekooliga samaväärne, oli üritus saanud juba legendaarseks ning sellel osalemine muutunud omajagu prestiižeks. Teises suvekoolis peeti 33 ettekannet, põhiteemadena tuuakse välja kultuuride tüpoloogia, tekstide tüpoloogia, mütoloogia, folkloori semiootika, poeetika, kirjanduse semiootika, personoloogia ning ruumi ja aja semiootika modelleerivates süsteemides. Suvekoolis osales külalisena ka Roman Jakobson, kes toona töötas Harvardi Ülikoolis. (vt: Mart Remmel 1967).
Ettekanded avaldati kogumikus Töid märgisüsteemide alalt III (1967).
Kolmas suvekool 1968. aastal nihutati kevadesse ja see oli ka varasematest natuke lühem – 10.–18. maini. Ettekandeid oli 255-leheküljelises teesiraamatus 43. Keskseks teemaks «Arvu ja sõna semiootika kultuuritüpoloogias», peeti 42 ettekannet, osavõtjaiks poolsada keele- ja kirjandusteadlast, küberneetikut, ajaloolast, sotsioloogi ja orientalisti peamiselt Tartust, Moskvast ja Leningradist. (vt: Jaak Põldmäe 1968)
Järgmisel aastal, 1969. a., ilmus Töid märgisüsteemide alat IV, mis oli pühendatud vene kirjandusteadlase ja kirjaniku Juri Tõnjanovi (1894–1943) mälestusele. Neljandast numbrist alates püüeldi uurimisvälja korrastamise suunas, jaotades artikleid uurimisteemade järgi (müüt, rahvaluule ja usk kui modelleerivad süsteemid, kunsti semiootika, poeetika, mittekeelelised kommunikatsioonisüsteemid, semiootilise kirjeldamise üldprobleemidest).
Neljas suvekool, mille teemaks oli “Semiootika ja kultuur”, toimus 17.–24. august 1970. a. Tartus. Seda suvekooli on peetud sündmuseks, mille käigus jõudis Tartu-Moskva koolkond uuele arengutasemele. Kui esmalt liiguti loomuliku keele kui primaarse modelleeriva süsteemi uurimiselt sekundaarsete modelleerivate süsteemide (mütoloogia, folkloor, religioon, verbaalsed ja mitteverbaalsed kunstid jne) juurde, tegeleti viimaste uurimiseks lingvistiliste ja semiootiliste meetodite otsimisega, siis neljandast suvekoolist peale hakati tegelema modelleerivate süsteemide omavaheliste suhete ja kultuuri kui modelleerivate süsteemide süsteemi uurimisega. (Revzina 1971: 222-223). Suvekooli lähtekohaks oli idee, et kõrvuti üksikute modelleerivate süsteemide uurimisele suhteliselt autonoomselt on võimalik ka lähenemine, mis vaatleb neid kultuurisemiootika erinevate aspektidena, uurides kultuuri kui semiootilise terviku ülesehitust ja arengut.
Neljandas suvekoolis osales 18. augustil külalisena ka ameerika semiootik Thomas Sebeok, kes pidas seal ettekande märgitüüpidest. Hiljem on ta meenutanud, et suvekoolis peetud arutelud ja vaidlused olid sütitavad, jätkusid lõunapausil ning kõige produktiivsemad ja meeldejäävamad vestlused peeti vabadel hetkedel metsas jalutades (Sebeok 1998).
Ilmus Töid märgisüsteemidele V (1971) – pühendatud Vladimir Proppi (1895–1970) mälestusele. Varasematele jaotustele lisandus nüüd eraldi temaatilise jaotusena ‘kultuurisemiootika’.
1970. aastal lahkus koolkonna tegevust toetanud Klement rektoriametist ning uue rektoriga ei laabunud koostöö enam sama hästi. Väljaannete avaldamisel tekkis raskuseid: ehkki Töid õnnestus avaldada enam-vähem regulaarselt, vähendati nende mahtu, artikleid tsenseeriti, ilmumine venis. Keerulisemaks muutus ka suvekoolide korraldamine. 1972. aastal toimuma pidanud semiootika suvekool jäi ära. Algselt lükati selle korraldamine 1973. aastasse, ent lõpuks ei antud siiski suvekooli läbiviimiseks luba.
Välja anti Töid märgisüsteemide alalt VI (1973) – pühendatud Mihhail Bahtini (1895–1975) 65-ks sünnipäevaks
Ehkki 1970ndad muutusid koolkonna jaoks keerulisemaks, pärineb just 1973. aastast üks koolkonna võtmeteos – kollektiivne manifest “Kultuurisemiootika teesid (slaavi tekstidest lähtuvalt)”, mida peetakse kultuurisemiootika kui iseseisva uurimisvaldkonna sünni tähiseks. Lotman oli sätestanud kultuurisemiootika ülesanded juba 1970. aasta sügiskooli ettekandes ning 1973. aastal tegi ta kolleegidele – Vjatšeslav Ivanovile, Vladimir Toporovile, Aleksandr Pjatigorskile ja Boris Uspenskile ettepaneku sõnastada kollektiivselt kultuurisemiootika kui valdkonna printsiibid. Lotmani algseks plaaniks oli teeside kirjutamisse kaasata ka Roman Jakobsoni, ent teadmata põhjustel see ei õnnestunud. Nii kirjutati teesid kuuekesi Rahvusvahelise Slavistika kongressi ajaks (Varssavis 1973) ning avaldati venekeelsena kongressi kogumikus ning samal aastal ka inglisekeelsena kogumikus Structure of Texts and Semiotics of Culture.
Seniste suvekoolide asemel õnnestus 1974. aasta talvel Tartus korraldada üritus, mis kandis nime “Esimene üleliiduline humanitaarsemiootika sümpoosiom”. Nimele vaatamata oli osalejaskond ja teemadering suuresti sama kui suvekoolides, ehkki talvises Tartus ei õnnestunud suvekooli atmosfääri varasemale võrdsel määral tekitada. Sümpoosiumis osalesid Moskva, Leningradi, Tartu, Kiievi, Jerevani tuntud teadlased. Kuulati ära ja arutati läbi enam kui 40 ettekannet. (vt: Juri Lotman 1974; Jaak Põldmäe 1974)
Ilmusid Töid märgisüsteemide alalt VII (1975) – pühendatud Pjotr Bogatõrjovi (1893–1971) mälestusele – ning Töid märgisüsteemide alalt 8 (1977) ja 9 (1977).
Üleliidulise sümpoosoni järel katkes semiootika suvekoolide traditsioon kaheteistkümneks aastaks, korraldada lubati üksnes väiksemaid seminare. Korraldada õnnestus veel üks konverents Moskvas, elektrotehnika instituudi Informelektro egiidi all, mida käsitleti Kääriku ürituste jätkuna ja mille teesid avaldati kogumikus „Sekundaarsed modelleerivad süsteemid“ (Tartu 1979). Suvekoolide ja kogumike kuulsus meelitas konverentsile ligi 500 inimest.
Ehkki koolkonna kokkusaamised lakkasid, jätkati koostööd Töid märgisüsteemide alalt veergudel. Väljaande numbrid olid nüüd küll mahult väiksemad, ent neid avaldati peaaegi iga-aastaselt (mõnel aastal kaks numbrit, mõni aasta jäi vahele). Alates 1979. aastast olid numbrid temaatilised, pühendatud sellistele teemadele, nagu näiteks tekstisemiootika (1979), kunstilise teksti struktuur ja semiootika (1981), kultuurisemiootika (1981), kultuuritüpoloogias (1982), linnasemiootika (1984), ruumisemiootika (1986), peegel ja peegeldamise semiootika (1988), semiootika ja ajalugu (1992) jne. (Vaata: Töid märgisüsteemide alalt).
Järgmine ning samas ka viimane suvekool korraldati alles 1986. aasta 24.–26. juulil, ent Kääriku suvekoolide traditsiooni enam ellu äratada ei õnnestunud.
Silvi Salupere on osutanud, et koolkonna hääbumisel olid nii välised kui ka sisemised põhjused:
Välised – semiootika põlu alla sattumine, tsensuuri tugevnemine, liikmete sunnitud emigreerumine. Järjest raskem oli Tartus kogumikke välja anda, piirati nii mahtu kui ka tiraaže. Sisemistest põhjustest on oluline üldine strukturalismivaimustuse raugemine, metodoloogia kriis, mis sai alguse juba 1970ndatel. Koolkonna liikmed pettusid võimaluses luua mingi globaalne ühtne metakeel, kultuuri terminoloogiline sõnastik. Tajuti selle ülesande utoopilisust ning sisuliselt vaid Juri Lotman püüdis luua mingit ühtsust, minnes üle uuele, organismilisele kultuurikäsitlusele. Samas teised koolkonna liikmed […] hakkasid süvendama eripärasid. (Salupere 2018: 88)
1987. aastal avaldatakse koolkonna lätete 25. aastapäeva puhul Töid märgisüsteemide alalt 20. numbris koolkonna liikmete vastused küsimustikule, kus uuriti, milliseid semiootika tulemusi peetakse tähelepanuväärsemaks, millised on kõige paljutõotavamad tulevikuperspektiivid ning millised 1960ndatel semiootikale seatud ootused ei õigustanud ennast. Numbris avaldati Ivanovi, Gasparovi, Levini, Lotmani ja Gurevitši vastused ning lisaks B. Uspenski artikkel “Tartu–Moskva semiootikakoolkonna kujunemise probleemist”.
Ehkki koolkonna algimpulsiks oli uue ja täpse humanitaarteadusliku meetodi ja metakeele otsingud, siis ühe üldise metodoloogiani ja metakeeleni ei jõutud. Koolkond koondas erineva tausta, huvide ja lähenemisviisidega uurijaid, kes innustusid võimalusest kasutada uut, strukturaal–semiootilist lähenemisviisi uuel uurimismaterjalil, samas püüdmata allutada eripalgelisi kultuurinähtuseid ühele kindlale, dogmaatiliselt järgitavale meetodile või metakeelele. Ent ka see strukturaal–semiootiline lähenemine oli strukturaallingvistika kõrval dialoogis uuemate küberneetiliste ja informatsiooniteooriliste ideedega, varasemate, vormikoolkonna jt kirjanduse ja kunsti teooriatega, luues mitmepalgelise interdistsiplinaarse terviku. Püüti leida viise kõikvõimalike semiootiliste süsteemide kirjeldamiseks, nende ülesehituse ja tähendusmehhanismide selgitamiseks.
Lotman on “Mitte-memuaarides” hiljem meenutanud:
Vahetu kokkupõrge erinevate koolkondade ja veel enam erinevate teadlaste vahel, keda iseloomustasid individuaalsed teaduslikud iseärasused ja teaduskogemuse valdkonnad, suurem või väiksem orienteeritus traditsioonile või isikuloomingule osutus erakordselt viljakaks; semiootikauuringute edaspidine areng on palju tänu võlgu sellele õnnelikule kooslusele.
Ehkki lootus, et inimkultuuri ja selle märgisüsteeme oleks võimalik uurida täpisteaduslikult, kirjeldada formaalselt matemaatika ja loogika abil, kustus, jõuti nende otsingute kaudu uute arusaamadeni märgisüsteemide toimimisest ja koosmõjust. Erinevustele vaatamata tulid selles mitmepalgelises koosluses ometi esile ja sündisid teatud põhiideed, mis koolkonna mõtlemist iseloomustasid.
Huvi mudelite ja modelleerimise vastu, arusaam, et semiootilised süsteemid on maailma modelleerimise vahendid, oli üheks koolkonna jagatud lähtekohaks. Eesmärgiks ei olnud lihtsalt semiootiliste süsteemide ehituse ja toimimise uurimine. Mõistes, kuidas toimivad need märgisüsteemid ehk modelleerivad süsteemid, mida inimesed kasutavad maailma ja oma tegevuse mõtestamisel ja kujundamisel, milline on nende modelleeriv võimekus ja tähendusloomeline potentsiaal, on võimalik mõista inimmaailma ning inimmõtlemist.
Mõistet ‘modelleerivad semiootilised süsteemid’ tutvustati juba Moskva sümpoosioni kogumikus 1962. aastal. Koolkonna algupärandiks sai eristus primaarsete ja sekundaarsete modelleerivate süsteemide vahel, ennekõike aga sekundaarsete modelleerivate süsteemide mõiste.
Primaarse ehk esmase modelleeriva süsteemina mõisteti loomulikku keelt kui märgisüsteemi, mis eristab inimest teistest loomadest, on tema maailmatunnetuse ja teiste märgisüsteemide – ning selle kaudu ka kultuuri – aluseks.
Sekundaarsete ehk teiseste semiootiliste süsteemidena mõisteti kõiki märgisüsteeme, mis ehituvad loomulikule keelele, kasutades seda oma materjalina ja lisades sellele uusi struktuure, olles üles ehitatud loomuliku keele struktuurianaloogiat kasutades või toetudes sellele tähendusloomes.
Koolkonna liikmed uurisid kõikvõimalikke sekundaarseid modelleerivaid süsteeme, näiteks müüdid ja mütoloogia, rahvajutud ja folkloor, rituaalid, armuloitsud, etikett, mängud, kaardimängud ja kaartidega ennustamine, religioon, muusika, maalikunst, kirjandus, luule, filmikunst, teater jne.
Neljanda suvekooli eel püstitab Lotman küsimuse, kas loomulik keel on ainus esmane semiootiline süsteem. Artiklis “Tekst ja kultuuri polüglotism” arvab Lotman, et kultuur ehitub kahele primaarsele modelleerivale süsteemile: lisaks loomulikule keelele ka ruumi strukturaalsele mudelile, kuivõrd ruumilised suhted ja jaotused on inimmaailma korrastuse aluseks.
Ehkki teksti mõiste ei ole koolkonna algupärand, jõuti selle originaalse üldsemiootilise ümbermõtestamiseni. Kui koolkonna üheks lähteprobleemiks oli märgisüsteemide ehk keelte ning nende ülesehituse ja grammatika uurimine, siis peagi nihkus tähelepanu tekstidele kui kultuurisemiootika peamistele uurimisobjektidele ning märgisüsteemi ja teksti vahelistele suhetele. Eripalgelisele materjalile kohandatuna muutus ja abstrahheerus ka teksti mõiste ise ning “Kultuurisemiootika teesides” võetakse kokku ‘teksti’ peamised tunnused:
Metodoloogilisest vaatepunktist oli teksti mõiste paindlik – üks ja ama teade võib erinevatel tasanditel esineda teksti, teksti osa või tekstide kogumina.
Ka Lotman tõigi oma 1987. aasta tagasivaates (vt Töid mäsgisüsteemide alalt 20, lk 13) koolkonna ühe olulisema arenguna nihet üldiste struktuuride (keeled, koodid) kirjeldamiselt teksti probleemi juurde ning uue teksti mõiste väljaarendamist, mis võimaldas liikuda edasi toonases semiootikas valdavaks olnud Saussure’i–Jakobsoni lingvistilisest raamistikust ning lähenemisviisist, mille järgi keel on esmane, tekstide tõlgendamise ja mõistmise alus. Uues vaates on tekst rikkam kui keelesüsteem – see on ise paljukeelne süsteem, mis on samal ajal võimeline looma uusi keeli. Samavõrra murranguliseks oli Lotmani arvates teksti ajaloolise analüüsi olulisuse äratundmine, mis viis semiootilise mälu, tekstide loodud mälu mehhanismide uurimiseni.
Lotman on “Mitte memuaarides” märkinud, et üheks suureks erinevuseks Tartu ja Moskva semiootikute vahel oli ka see, et lingvistika taustaga Moskva uurijad tegelesid ennekõike lihtsamate objektega (kaardid, male jne), millest oleks võimalik täpseid mudeleid ja kirjeldusi luua. Tartu uurijaid aga huvitasid aga kõige keerukamad objektid kultuuris, mille uurimiseks on vajalikud kompleksed mudelid. Esimesed püüdsid lihtsatelt objektidelt keerulisemale liikuda, teine alustas keerukast tervikust ning arusaamast, et nii nagu lihatükkidest ei saa kokku panna vasikat, ei ole võimalik ka lihtsatest tekstidest kokku panna kultuuri – “inimkonna kollektiivse intellekti keerukat mehhanismi”:
Nende kahe printsiibi kokkupõrge sõbralikus, kuid pingeliste aruteludega atmosfääris oli vastastikuselt viljakas. Nende tendentside koostoime oli see, mis viis Tartu-Moskva semiootikale iseloomuliku viisini uurida kultuuristervikut kui ühtsest semiootilist objekti.
Läbimurdeni, mis viis kultuurisemiootika kui uurimisvaldkonna tekkeni ja kultuuri kui universaalse objekti juurde jõudmiseni, jõuti neljandas suvekoolis, mil primaarsetelt sekundaarsete, lihtsamatelt keerukamate modelleerivate süsteemide juurde liikumise asemel tõsteti esiplaanile kultuuri ühtsuse probleem. Suvekooli eelprogrammis (Lotman 1970 – vt Silvi Salupere jt 2013. Beginnings of Semiotics of Culture, lk 47–49) pakuti lähtekohaks järgmised ideed, mis saavad korratud ka “Kultuurisemiootika teesides”:
Eraldi teemadena tõstatusid kultuuritüpoloogiate, kultuuri ja mittekultuuri jaotuse, kultuuri kui kollektiivse mälu, kultuuri ajaloo ning evolutsiooni probleemid.
Need ideed said hiljem pinnaseks ka Lotmani semiosfääri kontseptsioonile.
Ent nende põhiideede ümber oli rikkalik ja avarduv teemadeväli, rääkimata nende ideede ja teemade erinevatest edasiarendustest väljapool koolkonda. Oluline on seegi, et erinevate nähtuste vaatlemisel semiootiliste süsteemidena, nende uurimiseks ühise metakeele otsimisel ning ka kultuuri kui katuskontseptsioonini jõudmisel oli oma roll ka humanitaarteaduste ühtsuse teadvustamisel.
Keel ja Kirjandus 1/1967: 59–61 ➦
Keel ja Kirjandus, 11: 701–703, 1968. ➦
Ревзина О. Г. 1970. IV Летняя школа по вторичным моделирующим системам (Тарту, 17–24 августа 1970 г.). Труды по знаковым системам (Sign Systems Studies) 6: 553–566. ––– translated: Semiotica 4/3: 222–243, 1972. ➦
TRÜ: Tartu Riikliku Ülikooli häälekandja, nr. 5, 22. veebruar 1974. ➦
Keel ja Kirjandus 5: 317–318, 1974 ➦
Silvi Salupere, Peeter Torop, Kalevi Kull 2013. Beginnings of the semiotics of culture. (Tartu Semiotics Library 13). Tartu: University of Tartu Press. ➦
Kogumik on pühendatud Juri Lotmani elu vähemakadeemilisele tahule. Professorit kujutatakse sellisena nagu teda tundsid kolleegid ja sõbrad. Raamat koosneb kolmest osast. Esimese moodustavad Lotmani mälestused, nii tema enda elust kui ka väljapaistvatest filoloogidest. Teises osas on mõningad Lotmani sõnavõtud ja eestikeelsed intervjuud, mis on Eesti perioodikas juba ilmunud, kuid pole praegu hästi kättesaadavad. Kolmandas osas on mälestusi Lotmanist, mis on kirjutanud tema õde, samuti tuntud kirjandusteadlane Lidia Lotman, ning kolleegid, sõbrad ja õpilased. ➦
Acta Semiotica Estica VIII / 2011: 210–217. ➦
