J. Lotmani uurimis objektiks kujuneb kirjandus kui kunstinähtus. Kuid teda ei rahulda teooriad, mis taandavad kunsti spetsiifilisuse vormiprobleemidele. Kirjandusteoste tähendusega tegeleva teadlasena vajab ta selle tä henduse spetsiifilisust seletavat teooriat. Selle teooria loob ta meil 1950. aastate keskpaiku levima hakanud semiootika ja lingvistilise strukturalismi ideid rakendades ise. Vastavalt sellele teooriale kujutab kunst endast semiootilist nähtust, märgisüsteemi, mille olulisimaks iseärasuseks on, et seda süsteemi realiseerivad tekstid kujutavad endast keerukalt kujundatud mõtet. Seda mõtet väljendab kogu teksti struktuur ning seega on iga tekstitasand (häälik, rütm, grammatika jne.) sisutähenduslik. Tervikuna on tekstid lülitatud keerukasse tekstiväliste seoste süsteemi — olgu selleks kultuurilis-ajalooline kontekst või teksti tajuva lugeja esteetilised normid. Niisugused on J. Lotmani tuntuima raamatu «Loengud strukturaalsest poeetikast».
– Andrei Beloussov 1982. Ajaloo inimene. Sirp ja Vasar, nr. 9, 26. veebruar 1982.
“Töid märgisüsteemide alalt” oli esimene perioodiliselt ilmuv semiootikaväljaanne maailmas ning sellest sai peagi Tartu-Moskva semiootikakoolkonna keskne koostööplatvorm. Lotmani eluajal ilmus sarjas 25 numbrit.
Lotman on “Mitte-memuaarides” meenutanud:
Mõne aja pärast aga saime loa veel ühe iseseisva seeria asutamiseks. See oli semiootikaalaste tööde seeria, millest sai üks meie — Jegorovi, Zara Grigorjevna ja minu — peamisi elutöid.
Sõna “semiootika” miskipärast ärritas meie Moskva-oponente. Rünnakuid selle suuna vastu tuli kahelt poolt: ühelt poolt süüdistati meid teaduse depolitiseerimises, teiselt poolt aga selle dehumaniseerimises, kusjuures sageli kohtusid oponendid rindejoonel ning ühe ja sama autori artiklites võis lugeda, et “Tartu koolkond dehumaniseerib kirjandusteadust ja muudab selle ideelagedaks”. “Humanismi” keskusteks olid Maailmakirjanduse Instituut ja Puškini Maja nõukogude kirjanduse osakond.
Meie toimisime Krõlovi printsiibil “las hauguvad, küll vaiki jäävad”. Kogu oma teadusliku tegevuse jooksul, olles kirjutanud ja avaldanud sadu uurimusi, ei ole ma kunagi vastanud ühelegi poleemilisele rünnakule. See ei tulenenud “suurelisusest”, milles oponendid mind tihtipeale süüdistasid, vaid hoopis sellest, et alati tuli kokku hoida aega ning paberit. Zara Grigorjevna, Boriss Fjodorovitš ja mina leppisime kokku, et iga köidet tuleb käsitada kui viimast. Tõepoolest, me arvestasime alati väljaande täieliku likvideerimise võimalust. Sellest tulenes ühest küljest pingeliselt intensiivne töötamine, teiselt poolt kompositsiooni teatud ebaühtlus: artiklisse tuli sisse suruda ka see, millest rahulikumal ajal oleks võinud saada eraldi publikatsioon.
“Töid märgisüsteemide alat” avaldas siinsele intellektuaalsele maastikule suurt mõju. Mihkel Mutt on Lotmani ja tema toimetatud semiootika-alasest kirjanduse kohta kirjutanud:
Ma lähen juba päris luuleliseks, kui toon selle tunnuse alaliigina välja üldinnustava mõju. Teen seda seoses Juri Lotmaniga, kes polnud küll kirjanik, vaid kirjandusteadlane. Sündinud oli ta Leningradis, kuid tema elu oli seotud Tartuga. Eesti vaimne kliima oli talle nõukogude ajal ilmselt soodsam kui Venemaa oma ja kaudselt võis see ka tema mõtteloomingut stimuleerida. /—/
Ometi oli tema üldisemat mõju Eesti vaimuringkondades raske ülehinnata, ta oli seal üksvahe kõige mainitumaid ja autoriteetsemaid nimesid. (Tänastel noorematel, kelle riiulitel ridamisi maailma mõttevaramut eesotsas „Avatud Eesti Raamatuga”, on ehk raske kujutleda, millise innuga loeti 1960.–1970. aastail ülikooli toimetisi semiootikast. Need tundusid otsekui vaba ja erapooletu mõtte päikesekiired läbi nõukogude ideoloogiataeva madalate pilvede.) Ja – mis samuti oluline – Lotmani armastati Eestis.
– Mihkel Mutt 2017. Õhtumaa Eestis II.
Vaata lisaks:
