1946. aasta detsembris, 6 aastat peale õpingute katkemist sõjaväeteenistuse tõttu, naases Lotman Leningradi ja jätkas oma ülikoolis õppimist.
Lotman meenutas hiljem kojunaasmist (“Mitte-memuaarid”):
Me jõudsime Leningradi hilja öösel, vagun peatus mingil tagavarateel, keegi ei olnud meile vastu tulnud. Koju ma täpset päeva ei teatanud, sest tagasipöördumise aega oli võimatu kindlalt teada ja ei tahtnud ilmaasjata ärevust tekitada. Me pidasime kinni esimese auto — selleks osutus kiirabi. Raha meil oli ja juht oli valmis meid väikese tasu eest kohale viima pärast seda, kui on haige ära viinud. Nii saabusin koju keskööl. Kodus kõik magasid — mind ei oodatud. Järgmisel päeval sõitsin ülikooli. Taastasin end ülikoolis ja asusin tööle mingi alkoholisõltlase ahnusega.
Ülikooli neljandal kursusel tutvus Lotman oma tulevase abikaasa Zara Mintsiga:
Kord tuli pärast loengut minu juurde Zara Grigorjevna koos Vika Kamenskajaga ja tegi ettepaneku kujundada saal läheneva Majakovski-konverentsi jaoks, joonistades muu hulgas ka tema portree. Ma püüdsin kogu aeg säästa aega teadustöö jaoks, millele ma pühendusin lausa pudelit ihaldava alkohooliku kirega. Osavõtt sellistest üritustest ei mahtunud kuidagi minu plaanidesse. Tugevasti kokutades (kahurväelasena telefoniga töötades olin ma välja töötanud õige hingamise ja peaegu ei kokutanud, kuid pärast demobiliseerimist “tsiviili” sattudes avastasin äkki, et rääkides tütarlaste või võõraste inimestega kogelen nii tugevasti nagu ei kunagi varem; ükskord tuli mul teadusringi koosolekul katkestada ettekanne ja lavalt lahkuda) selgitasin Zara Grigorjevnale, et ma joonistan ainult raha eest. Selline künism vapustas tema komsomolientusiasmi ja ta lahkus minu juurest, pisarad silmis, valjuhäälse hinnanguga: “Vuntsidega lurjus!” See oli meie esimene armastusavaldus.
Vaata lisaks:
