Ilmus “Poeetilise teksti analüüs. Värsi struktuur“

See poleemika jõudis ka kultuurilehe Sirp ja Vasar veergudele, kus avaldati ajakirjas “Literaturnaja Gazeta” ilmunud kaks arvamust Juri Lotmani raamatu “Poeetilise teksti analüüs” kohta (Harmoonia saavutamine … või analüüsi skematism, Sirp ja Vasar, nr. 42, 19. oktoober 1973).

Vaidluse lähtekoha võttis filoloogiakandidaat B. Gontšarov kokku nii:

Teadusliku ja tehnilise revolutsiooni sajand, mida iseloomustab matemaatiliste teaduste tormiline areng, avaldab nii või teisiti mõju kõigile teadmisaladele ka humanitaartsüklile. Üleskutsed uuritavate nähtuste kirjeldamise «rangusele», «täpsusele» ei jäta kedagi ükskõikseks.

Kuid mis on «täpsus»? Küsimusele vastatakse kahtviisi. Ühed uurijad ütlevad, et kirjandusteadus (ja laiemalt kunstiteadus ) peab kasutusele võtma loodus- ja füüsika-matemaatikateaduse metoodika, mis andvatki otsitava täpsuse. Teised arvavad (usutavasti mitte põhjuseta), et täpsus saavutatakse üksnes siis, kui teaduslikku metodoloogiat ei tooda sisse väljastpoolt, vaid see töötatakse välja antud objektist lähtudes ja adekvaatsena.

J. Lotman kuulub esimeste hulka. Juba oma «Strukturaalpoeetika loengutes» kutsus autor üles «looma ühtset, kõigi teaduste jaoks universaalset metodoloogiat», laskma matemaatilistel meetoditel kirjandusteadusse tungida ja samastas teaduslikku mõtlemist matemaatilisega. […] kuivõrd structuralism on poeetilise analüüsi metodoloogiana tulemusrikas?

J. Etkind aga kirjutab oma arvamuses:

J. Lotman on kirjanduse uurimise strukturaalsemiootiliste meetodite pooldaja. Mitte ainult pooldaja, vaid meie filoloogia selle suuna üks liidreid. Tema raamatutest on kirjutatud palju, kuid alati üksnes metoodika vaatevinklist: kas strukturalist olla tähendab head või halba? Ühtedele näib, et Lotmani kasutatav meetod on teaduse usaldusväärsuse ainus tagatis, teistele et strukturalism on ebardlik modernisrmsünnitis. Viimane seisukoht tuli groteskselt esile Vadim Nazarenko artiklis: «Modernism laskis käibele idee «märgilisest» väljendatusest kunstis.» Ja autor saab terve mõistuse abil käigult hakkama igasuguste strukturalismidega.

«Poeetilise teksti analüüsis» alustabki J. Lotman oma metoodika esitamist sellest, et seab tervele mõistusele vastu teaduse. «… Lugejaelamus ja uurimuslik analüüs,» kirjutab ta, «need on kaks printsipiaalselt erinevat tegevusliiki. Need ei ühti rohkemal määral kui olustikulise kogemuse varal kujunenud «terve mõistus» ja tänapäeva füüsika printsiibid.» Tervele mõistusele on see solvav: lähemas minevikus on ta harjunud võidukas olema. Mõneski teaduses on ta nüüd ohjeldatud: hakkas ta ju Lobatševski geomeetrialegi vastu, püüdis vägisi geneetikaavastusi kinni matta, tõrjus tagasi relatiivsusteooriat ja küberneetikat, nähes neis idealismi. Väites olustikukogemuse ja tänapäeva füüsikaprintsiipide sobimatust, pole J. Lotman niivõrd strukturalist kui teadlane. Range uurijana esitab ta oma teadusele, meetodile ja iseendale mitu nõuet: püstitada probleemid õigesti; mitte võtta lahendamiseks olemuselt ebateaduslikke või valesti seatud probleeme; mitte otsida lahendust antud teaduse kompetentsi ületavatele probleemidele; tõotada mitte midagi muud peale teadusliku tõe; otsida niisuguseid analüüsimeetodeid, mis võimaldaksid korduvaid tulemusi.

J. Lotman uurib poeesiat. Metoodika on lõppude lõpuks ainult tee, mida mööda teadlane jõuab teadusliku tõeni. Milleks vaielda hääl kähedaks teede pärast, kui uurija on meile juba esitanud töötulemused, teisiti öeldes, kui ta sedasama enda valitud teed mööda on juba mingi eesmärgini jõudnud?

Kas ei peaks vaatama, mida teadlane on leidnud? Kas ta on ehk näinud teistest märkamatut? J. Lotmani eelkäijad ei olnud sugugi kohtlased inimesed, nende nimede hulgas hiilgavad B. Tomaševski, J. Tõnjanov, G. Gukovski, B. Eihhenbaum, V. Zirmunski. Pärast neid pole kerge uut leida.

Vaata lisaks:

Poeetilise teksti analüüs. Värsi struktuur (1972)

Juri Lotmani kirjandussemiootika tugines paljuski luuleanalüüsile ning “Kunstilise teksti struktuuri” kõrval käsitles ka “Poeetilise teksti analüüs” luule semiootilise analüüsi võimalusi. Lotman eristab kolme vaatepunkti poeetilise teksti uurimiseks: uurida teksti suhtes teatava ajaloolise tegelikkusega, uurida teksti suhtes teiste kirjandustekstidega või uurida kunstilise teksti kui terviku sisemist struktuuri. Viimast peab Lotman kunstiteksti mõju ja tähenduse mõistmisel primaarseks. ➦

Harmoonia saavutamine … või analüüsi skematism (Poeetilise teksti analüüsist)

J. Etkind ja B. Gontšarov – Sirp ja Vasar, nr. 42, 19. oktoober 1973. ➦