Lotmani tuntus NSVLis kasvas ning sellega kaasnesid mitmed uued ja ootamatud koostööettepanekud. 1971. aastal kutsus Leningradi Avioaparatuuri Instituudi Küberneetika ja tehnoloogia osakonna juhataja Mihhail Ignatjev Boriss Jegorovi ja Lotmani tehisintellekti arendamise projekti.
Peeter Torop annab projektist ülevaate Lotmani raamatu “Kultuuritüpoloogiatest” eessõnas:
Ignatjevi kateedri ülesandeks oli välja töötada Kuu hõlvamiseks mõeldud robotite konstruktsioon. Kuna Nõukogude Liit soovis Kuule saata terve hulga roboteid, osutus tähtsaks probleemiks robotite omavaheline suhtlemine. Ja selle „robotikeele” otsingutel pöörduti ka kirjandusteadlaste poole. Samas leidis Instituudi teadusala prorektor, et küberneetikute suhted filoloogidega on kahtlased ning 1975 jäi lepingulise projekti viimaseks aastaks.
Lotmani huvi selle teema vastu jätkus ning veel hiljem avaldas ta artikleid, mis käsitlesid tehismõistuse, kunsti ja tehnika suheteid ning “kunstiteksti küberneetika” ehk artoonika temaatikat. Lotmani vaates oli kunstiteos mõtleva seadena ühelt poolt tulevikumasina ideaalne näide, teisalt oma semiootilises keerukuses miski, mida ei ole tehniliste lahendustega asendatav.
Tänapäeva kunstisemiootika ja kultuurisemiootika võimaldavad ühelt poolt näha kunstiteoses inimese loodud mõtlevat seadet, vaadata aga teiselt poolt kultuurile kui loomulikult ja ajalooliselt kujunenud kollektiivse mõistuse mehhanismile, mis omab kollektiivset mälu ja on võimeline sooritama intellektuaalseid operatsioone. See viib inimintellekti välja ainulisuse seisundist, mis on oluline teaduslik samm.
– Juri Lotman
Jegorov avaldas oma Lotmani biograafias projekti „Robot ja semiootiline modelleerimine (käitumise semiootika ja kultuuri tüpoloogia aruanded)” 1974. ja 1975 aastast.
1974. aastal aruande sissejuhatus koosneb neljast punktist:
1975. aasta aruandes:
– Peeter Torop 2010. Eessõna. Rmt: J. Lotman, Kultuuritüpoloogiatest.
Vaata lisaks: