Julius Schreider on sündmust meenutanud:
Konverentsi avas Juri Mihhailovitš hiilgava ettekandega ülikooli raamatukogu konverentsisaalis. Ettekandes analüüsiti kultuurimehhanismi, mille tulemusel tekivad nõiaprotsessid. Ettekandja ei püüdnud sugugi mängida teema aktuaalsusega, poliitiliste alltekstidega jne. See oli üdini akadeemiline, väga selge ja sügav analuüüs hirmuafektist, mis sünnitas massilised laäbiotsimised ja nõidade tagakiusamise. Ettekandja rõhutas, et hoolimata üldlevinud arvamusest ei ole nõidade tagakiusamine sugugi ainult keskaegne nähtus. See tekkis peaaegu samaaegselt Ameerika avastamisega Kolumbuse poolt. Keskaegse maailma stabiilsus ja muutumatus oli rikutud, uskumatult kiiresti hakkas muutuma eluviis – siit hirmud, vaenlaste otsimine lähimast ümbrusest. Huvitav oli tähelepanek, et kahtlustatavate sekka sattusid kõige vanemad ja kõige nooremad, kõige ilusamad ja haruldaselt inetud, kõige targemad ning lootusetud lollpead. Ühesõnaga, hirmu ja kahtlusi äratasid kõik isikud, kes kaldusid märgatavalt kõrvale keskmisest normist, millegagi äramärgitud – positiivselt või negatiivselt.
Mäletan, et mulle avaldas muljet ettekandja mõte sellest, et ka nõidumises kahtlustatavad ise arvasid siiralt, et on suhelnud allilmast pärit ebapuhta jõuga, üldine ebausu atmosfäär tekitas püüu varjuda “normaalse ühiskonna” surve eest ja anda end sellele vastanduvate jõudude kaitse alla, oma madalatele tungidele voli anda. Selleks lasti käiku hallutsinogeensed vahendid, käitumuslikud hälbed. Tegelik keskaeg (kuni 14. sajandini) nõiaprotsesse ei tundnud, veelgi enam, ka usk nende eksisteerimisse kuulutati korduvalt ebausuks. Seoses sellega jutustas ettekandja kurikuulsa raamatu “Nõiahaamer” saamisloo, mille esialgseks ülesandeks oli tõestada nõidumise kui nähtuse olemasolu ning põhjendada sellega ka tagakiusamiste ja kohtuprotsesside vältimatust. See oli üks parimaid Lotmani ettekandeid, mida ma kuulnud olen, sest siin liitusid harmooniliselt mõlemad tema tugevad küljed – erudeeritusel põhinev peen ajalooliste detailide valik ning oskus üles ehitada nende konkreetsete detailidega kooskõlas olevad selged kontseptsioonid. Päevakajalisus ei survestanud Lotmanit kunagi; analoogiad kaasajaga võisid loomulikul viisil tekkida, kuid ei olnud kuidagi autori peamine eesmärk.
Mulle tundub, et Lotmani ideid on keeruline väljendada artikuleeritud diskursiivsetes formuleeringutes: nad nõuavad lõputut detailide registreerimist ning avalduvad tema intuitiivse kultuurinägemusena, mis hargneb lahti pigem maali kui range geomeetrilise joonestusena.
– Julius Schreider 2010. Kultuur kui vabaduse faktor. Jalutuskäigud Lotmaniga, lk 443–444.
Vaata lisaks:
