Kultuurimälu
Kultuurimälu on üheks Lotmani kultuurisemiootika olulisemaks mõisteks.
Kultuurimälu on üheks Lotmani kultuurisemiootika olulisemaks mõisteks.
Kultuuri võib pidada üheks kõige keerulisemaks uurimisobjektiks, mida teadlased oma töös mõista püüavad. Õigupoolest ei ole isegi selle täpses määratluses veel üheselt kokku lepitud. Juri Lotmani töödestki leiame mitmeid, kuid neist kõige enam on tsiteeritud ideed, et kultuuri võiks vaadelda kui
„kollektiivi mittepärilikku mälu“ (Lotman, Uspenski 2013[1971]:212).
Eesti keelde tõlgituna leiame selle Boriss Uspenskiga kahasse kirjutatud artiklist „Kultuuri semiootilisest mehhanismist“ (Lotman ja Uspenski 2013).
Niisiis on just minevikust pärinev informatsioon ja selle säilitamise võtted ja vahendid kultuuri kõige olulisemaks tunnuseks ning „kultuurimälu“ ühtlasi üks Lotmani semiootika võtmemõisteid. Mälu on see, mis laseb püsida identiteedil ehk arusaamal sellest, kes me oleme, ka siis kui me ise muutume ja muutub ka maailm meie ümber. Samas ei ole kellelgi minevikule otsest ligipääsu, mis tähendab, et kultuurimälu elab ja toimib tekstide, ja kultuurikeelte vahendusel.
Proovides millestki keerulisest täpsemalt aru saada, võtame sageli appi kujundid ja metafoorid. Mälu puhul kipuvad nendeks olema sahtlid, kapid, kartoteegid ja muud mahutid. See on aga üksjagu eksitav, sest tegelikkuses avaldub mälu pigem protsessina – mitte millegi paigale pandu, vaid liikuva ja muunduvana. Võtame näite kirjandusest. Võiksime väita, et Tammsaare epopöa „Tõde ja õigus“, eriti selle 1. osa, on eestlaste kultuurilise identiteedi nurgakivi. Kui see oleks olemas ainult aastatel 1926–1933 ilmunud romaanisarjana, oleks tänastel eestlastel sellega üksjagu keeruline suhestuda. Me ei ammuta sellistest allikatest tähendusi ja teadmisi iseenese kohta mitte mingil püsival ehk ajaloost sõltumatul kujul, vaid astudes allikates leiduvate ideedega dialoogi oma kaasaja kontekstis. Nii on „Tõde ja õigust“ läbi erinevate kümnendite tõlgendatud näiteks teatrilavastuste ja ekraniseeringute kaudu, mis avavad algteksti tegelastes ja maailmas alati uusi, oma kaasaja inimesi puudutavaid tahke. Režissöör Tanel Toom on öelnud, et teda kõnetas kõige enam Vargamäe Andrese jäägitu, lausa fanaatiline pühendumine tööle. Teatrimees Andres Särev, olulisemaid Tammsaare dramatiseerijaid ja lavastajaid Eesti teatriloos, tõi oma 1951. aasta „Vargamäe“ (Draamateater) lavastajamärkmetes Andrese keskse iseloomujoonena välja aga omandikire, „mis teeb jõhkraks ja julmaks“ (vt Saarepera 1981).
Kui võtame vaatluse alla veelgi vanemad allikad, näiteks Piiblis sisalduvad lood, siis osutub küllalt selgelt, et need on tänapäevani tuntud justnimelt tänu pidevale tõlgendavale kordamisele erinevates meediumides ja kontekstides. Midagi sarnast toimub kultuuris ka sümbolitega, mis läbi muundumise kultuurilist sidusust tagavad. Ülaltoodu kokkuvõtteks võime järeldada, et:
„[t]ähendused kultuurimälus mitte ei „säili“ vaid kasvavad“. (Lotman 2013 [1985]: 1734)
Lisaks algse loo katketele sisaldab meieni jõudev teos tänu kultuurimälule ka oma varasemaid variatsioone ning jätkab kasvamist järgnevates tõlgendustes, mis sellele uutes kontekstides täna veel ennustamatuid seoseid ja kihte lisavad.
Siit järeldub, et kultuurimälu ei toimi vaid talletajana, vaid on ühtaegu loovuse alus. Mäletamine ja innovatsioon võivad näida otsekui vastassuunalised protsessid: üks pööratud mineviku, teine tuleviku poole. Lotmani kultuurisemiootika aga näitab, kuidas need ometi vältimatult seotud on. Muuhulgas on siin oluline asjaolu, et kultuuri vaatepunktist ei ole tähtis üksnes mäletamise tulemus, liiatigi mitte selle täpsus, mis peaks avalduma ainuõiges versioonis. Kõige tähtsam on justnimelt mäletamise otsinguline ja valikuline protsess ise ning mitmete erinevate versioonide kooseksisteerimine. Seda seaduspära
„ei saa kitsendada valemini „kõige uuem – kõige väärtuslikum““(2013 [1985]: 1732)
Kultuuris lubatud või heaks kiidetud mäletamisviiside range piiritlemine võib viia pigem teksti unustamise ja kultuurilise paigalseisuni. Samas on osaline unustamine mäletamise oluline tahk. Nimelt ei mäleta me ei isiklikult ega kultuurina tekste kui tervikuid, vaid alati ainult neid teksti katkeid ja tunnuseid, mis meid kõige enam kõnetasid. Tervik rekonstrueeritakse ehk taastatakse mälus alati valitud katkete põhjal. On aga selge, et erinevad fragmendid viivad erinevate tervikute taastamiseni, joonides seega veelkord alla kultuurimälu loomingulisuse. Ühtlasi on kultuurimälu puhul oluline, et unustamine ei pruugi olla midagi lõplikku ning konteksti muutudes võidakse ühel hetkel ebaoluliseks peetud tekste või tekstide tähenduskihte taas esile tõsta (Lotman 2013[1986]:1737).
Kultuurimälu ei kujuta endast niisiis mingisugust ladustamise asukohta, vaid loomingulist vahendamise mehhanismi. Minevikku vahendavad tekstid paiknevad alati justkui piiril, mis ühtaegu ühendab ja eraldab meid minevikust. Ühendab, sest vaid tekstide kaudu saame selle kohta teadmisi, ning eraldab, sest see vahendus on alati valikuline ja kontekstist sõltuv. Uute kontekstide ennustamatus ei tähenda aga suvalisust – varieerumine toimub alati teatud mõttelises ruumis ja eeldab mingisuguse tuuma ehk invariandi säilumist ning mäluga sümbolite vahendust. See tagabki, et mäletamine ei vii tähenduste täieliku vahetumise, vaid nende kasvamiseni kultuurimälus.
Viited:
Lotman, Juri ja Boriss Uspenski 2013[1971]. Kultuuri semiootilisest mehhanismist. Uspenski, Boriss Vene kultuuri jõujooni: Valik artikleid, 207-239.
Saarepera, Merike 1981. Teatrireed. Valdeko Ratassepp. Tallinn: Eesti Raamat.
