Sümbol

Semiootikas on sümbol tavapäraselt üks kolmest põhilisest märgitüübist indeksi ja ikooni kõrval. Juri Lotmani jaoks on sümboli mõiste keerukama taustaga, sest semiootika teooria kõrval on tema jaoks oluline ka kultuurilooline sümbolikäsitlus. Ühelt poolt viitab Lotman tihti Victor Turneri raamatule Sümbol ja rituaal, teiselt poolt tundis ta väga hästi sümboli kunstilist kasutamist vene sümbolismis, mille juured ulatuvad saksa romantismi. Lotmani abikaasa Zara Mints oli juhtiv vene sümbolismi uurija. Vene sümbolismi manifestis (1893) on aluseks võetud Goethe põhimõte, et sümboliks võib kultuuris muutuda iga ese, nähtus või nimi, millele sümboolne tähendus aja jooksul omistatakse. Sümbol on vene sümbolismis (1) tunnetamatu maailma (intuitsioonis või ekstaasis) tunnetamise vahend, (2) esteetilise utoopia väljendus kunsti muutmisel uueks vaimsuseks folkloori või religioonina, (3) iidsete müütide taaselustamine kokkusurutuna sümboliteks ja (4) kunstilise väljenduslikkuse rikastamine eritasandiliste sümbolite loomisel hääliku-, sõna-, heli- ja pildisümboolikast autorimüütideni.

Lotmani ja Tartu-Moskva koolkonna semiootika on tihedalt Roman Jakobsoni vaadetega semiootikale, keeleteadusele ja kommunikatsioonile. Lotman jagas Jakobsoni vaadet puhaste märgitüüpide eristamatusele. Kolm märgitüüpi on lahutamatult seotud ja moodustavad iga konkreetse märgi tähistaja ja tähistatava seostes hierarhia, mis võimaldab näiteks rääkida sümboolsetest ikoonidest või ikoonilistest sümbolitest:

Küsimus ei ole kolme kategooriliselt erinevat märkide tüüpi, vaid üksnes erinevad hierarhiad, mida omistatakse konkreetse märgi tähistaja (signans) ja tähistatava (signatum) vaheliste suhte vastastiktoimes tüüpidele ning tegelikult me täheldame selliseid traditsioonilisi variatsioone nagu sümbolilised ikoonnid, ikoonilised sümbolid jne. (Jakobson 1971: 700)

Seetõttu ei käsitle Lotman sümbolit Ch. S. Peirce’i vaimus, vaid deklareerib:

Tähenduse omistamises mõistele „sümbol“ me järgime Saussure’i, mitte Peirce’i, kes vastandas selle „ikoonile“. Sümboli mittekonventsionaalne olemus siiski ei välista selle erinevusi ikoonilistest märkidest. Kuigi mõlemad lähtuvad sarnasuse põhimõttest, on nende vahel tähtis erinevus: sümbolis on sarnasusel retooriline olemus (nähtamatu antakse edasi nähtava kaudu, lõputu lõpliku kaudu, mittediskreetne diskreetse kaudu jne: samastav ja samastatav asuvad erineva mõõdete hulgaga mõttelistes ruumides), ikoonilistes märkides on sarnasusel ratsionaalsem iseloom. Siin võib kujutise põhjal kujutatava ühemõtteliselt rekonstrueerida, mis on sümbolite süsteemis põhimõtteliselt välistatud (Lotman 1993: 377).

Seega on sümbol Lotmani jaoks semiootikas üheks kõige mitmetähenduslikumaks mõisteks. Üldisemas mõttes peab ta sümboolset tähendust märgilisuse sünonüümiks. Kuid sümbolit võib määratleda ka kui märki, mis vahendab mõnd teise süsteemi või keele märki. Sellele vastandub sümboli tõlgitsemine kõrgema ja absoluutselt mittemärgilise olemuse märgilise väljendusena:

Esimesel juhul on sümboolne tähendus rõhutatult ratsionaalset laadi ja teda käsitatakse vahendina väljendustasandi adekvaatseks tõlkimiseks sisutasandile. Teisel juhul vilgub sisu irratsionaalselt läbi väljenduse ja on otsekui sillaks ratsionaalsest maailmast müstilisse. (Lotman 2009: 221)

See meenutab Dmitri Merežkovki vene sümbolismi manifestis pakutud sümboli kirjeldust alabasteramforana, mille sees põleb tuli. Leeki näha on võimatu, kuid amforast kiirguv kuma lubab aimata tule olemasolu. 

Sümboli erijooneks on tema ajaloolisus. Ta pärineb minevikust ja loob sidusust kultuuri hetkeseisundi ja kultuuripärandi vahel. Sümboli rikastav toime väljendub tema variatiivsuses: „Tema invariantne olemus realiseerub variantidena“ (samas). Igas kultuuris on teatud hulk sümboleid, mis toimivad ühtsust loova mehhanismina ja mis võimaldavad kultuurimälul toimida enesemäletamisena ja enesekirjeldusena. Seega ka kultuuripiiride teadvustamisena.  Eriti olulised on kultuuris lihtsad sümbolid – rist, ring, ruut jne. Kultuuris toimivad sümbolid moodustavad süsteemi, mida Lotman nimetab isomorfseks ja isofunktsionaalseks indiviidi geneetilise mäluga (samas). Sellega kooskõlas nimetab Lotman sümbolit semiootiliseks kondensaatoriks:

Ta on vahendaja semioosi erinevate sfääride vahel, samuti semiootilise ja semiootilisevälise tegelikkuse vahel. Samavõrra on ta vahendaja teksti sünkroonia ja kultuurimälu vahel (samas, 226).

Lotmani väitel iseloomustab ajalooliselt kõige aktiivsemaid sümboleid teatud ebamäärasus teksti kui väljenduse ja teksti kui sisu seostes. Sisutekst on alati mõttemahukam. Väljendus ei ole täies vastavuses sisuga, ainult vihjab sellele. Põhjuseks on asjaolu, et väljendus on ebamäärase sisuteksti  mnemooniline märk: „sümboli tähenduslikud võimalused on alati avaramad nende antud teostumisest“ (Lotman 1990: 103).

Kunstiloomingus on täiendussuhtes individuaalne sümbolite loomine ja arhailiste, kultuurimällu kuuluvate sümbolite kasutamine nende mõtestamise ja ümbermõtestamise kaudu. Mingi autori poolt kasutatud sümbolite süsteem lubab mõista individuaalset kunstilist maailma korraga tähendusliku ja mitmetähenduslikuna, mis väljendab ka loominguprotsessi ettearvamatust. Üheks Lotmani näiteks on pidusöögi sümbol Puškini luules. See väljendab arhailise sümbolina ühise veini ja leiva pruukimise kaudu vankumatut eneohverduse valmidusel põhinevat liitu, Puškini kontekstis lisandub sellele poliitilise võitluse idee, lisaks ka sõpruse ja rõõmu idee kuni ülevoolava energia ja bakhantlike naudinguteni välja. Tulemuseks on sümboolne kattuvus pidusöögi ja armulaua sakramendi vahel. (samas, 87)

Tähenduste põimumine sümbolis lubab Lotmanil sümbolit määratleda loominguprotsessi tihendatud programmina. Süžee arendamine käib sümboli varjatud tähendustevõimaluste arendamise kaudu:

See on süvitsi kodeeriv seade, omapärane „teksti geen“. Kuid asjaolu, et sama algne sümbol võib hargneda erinevatesse süžeedesse ja selle hargnemise protsess ise on loomult pöördumatu ja ettearvamatu, näitab, et loominguprotsess on loomult asümmeetriline. Kasutades Ilja Prigogine’i terminoloogiat võib loomingulise inspiratsiooni momenti määratleda tasakaalutu situatsioonina, mis välistab arengu ühemõttelise ettearvamise (samas, 101).

Sümbol ei erine väga palju Juri Lotmani kasutatud muudest mõistetest. Selle konkreetsem tähendus sõltub tema arutluste kontekstist, selle mõiste tähenduse muutumine ei ole kirjeldatav lineaarsel ajateljel ja selle mõiste kontseptuaalsust aitab kõige paremini selgitada sümboli kuulumine korraga semiootikasse, kultuuriteooriasse ja kirjanduslukku. 

Viited:

Lotman, Juri 1990. The symbol as plot-gene. Universe of the Mind. I.B. Tauris & Co. Ltd, 92–101.

Lotman, Juri 2009. Sümbol kultuurisüsteemis. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund.

Лотман, Ю. М. 1993. «Договор» и «вручение себя» как архетипические модели культуры. Избранные статьи: В 3 т. — Т. 3. Таллинн: Александра, 345-355.