Autokommunikatsioon
Maurits C. Escher (1898-1972)
Maurits C. Escher (1898-1972)
Autokommunikatsioon ehk kommunikatsioon iseendaga on sama oluline, kui kommunikatsioon kellegi teisega. Autokommunikatsioon ei leia asset üksnes indiviidi tasandil, vaid ka kunstilise teksti ja kultuuri tasandil. Lotmani käsitluses võib ka saatja ja vastuvõtja vahelist kommunikatsiooniprotsessi tõlgendada kui kultuuri kommunikatsiooni iseendaga ehk kultuurilise autokommunikatsioonina.
Autokommunikatsiooni mõistet tutvustas ja määratles Lotman oma artiklis “Kaks kommunikatsiooni mudelit (orig. 1973). Artiklis eristab ta kahte kommunikatsiooni tüüpi: ‘mina–tema’ ehk ‘väline kommunikatsioon’ ja ‘mina-mina’ ek ‘sisemine kommunikatsioon’. Kui esimesele on omistatud kultuuris peamine tähtsus, siis teine on jäänud suurema tähelepanuta. Esmapilgul võib kommunikatsioon iseendaga näida ebaotstarbekas, kuna vastuvõtja justkui juba teaks kõike, mida saatja soovib jagada, kuivõrd saatja ja vastuvõtja puhul on tegemist sama subjektiga. Ent subjektid muutuvad ajas ning autokommunikatsioonil on oluline roll ajaliste katkestuste ja muutuste sidustajana.
Siin oli tema lähtekohaks Roman Jakobsoni eristus inimestevahelise dialoogi ja inimesesisese monoloogi vahel: kui esimene ületab ruumilisi distantse, siis inimesesisene kommunikatsioon on peamiseks vahendiks ajaliste distamtside ületamisel (Jakobson 1973).
Teiseks oluliseks lähtekohaks oli Lev Võgotski teoses Mõtlemine ja kõne (2014 [1934]) tutvustatud ‘sisekõne’ kontseptsioon: sisekõne on viis, kuidas laps oma tegevusi ja mõtlemist keele abil vahendab. Sisekõne aitab mõtlemisprotsessidel kvalitatiivselt uuele tasandile areneda.
Lotman eristab kahte autokommunikatsiooni tüüpi: mnemooniline ja kreatiivne. Mnemoonilise autokommunikatsiooni käigus korratakse endale juba teadaolevat informatsiooni eesmärgiga see meelde jätta:
See on meeldejätmiseks sõlme sidumine, sõlmkiri, raamatu lugemine kirjaoskamatu inimese poolt, kes seda peast teab (väga sage praktika kirikus kuni 18. sajandini). (Lotman 2010: 73-74)
Kreatiivne autokommunikatsioon on aga seotud inspiratsiooni või avastusega: juba olemasolevad teadmised lõikuvad uue infoga ning selle tulemuseks on olemasoleva teadmise ümberkorrastamine või laienemine. Sellisel juhul on autokommunikatsioonil tähendusloomeline funktsioon ning selle käigus ei muutu üksnes ‘mina’, vaid ka sõnum. Seda protsessi näitlikustab eneseteraapia või nn eneseotsingud.
Nagu eelpool sai osutatud, toimub autokommunikatsioon erinevatel tasanditel, lähtuvalt Lotmani arusaamast, et indiviid, tekst ja kultuur on isomorfsed, “üksteise sisse paigutuvad semiosfäärid” (1992b: 18). Indiviidi tasandil toimuv autokommunikatsioon ehk suhtlus iseendaga on kõige ilmsemaks juhtumiks. See toimub iga kord, kui inimene midagi iseendale “teatab”. Näiteks päevikus oma kogemusi ja tundeid kirjeldades, ent ka selliste argistes situatsioonides, kui inimene vaipa või tapeeti vaadates märkab neis mingit mustrit.
tekstil kanalis MINA–MINA [on] tendents kattuda individuaalsete tähendustega ning see saab indiviidi teadvusesse kogunevate korrastamata assotsiatsioonide korrastaja funktsiooni. Ta kujundab ümber seda autokommunikatsiooniprotsessis osalevat isiksust. (Lotman 2010: 138)
Nii ei ole ka päeviku pidamine üksnes mnemooniline praktika, kogetu meeldejätmise vahend, vaid ka selle mõtestamise, uute tähenduste loomise vahend. Lotmani jaoks on seejuures oluline just see, et autokommunikatsiooni puhul toimub teadmiste kasv just seeläbi, et uus tähendus ei hävita või tühista varasemat.
Kunstilise teksti tasandil toimub ühtaegu nii kommunikatsioon autori ja lugeja vahel kui ka lugeja suhtlus iseendaga. Esimesel juhul toimib tekst autorilt lugejale edastatava teatena, teisel juhul koodina, mille kaudu iseenda mõtlemist või tegevust korrastada või mõtestada. Kunstilise teksti vastuvõtul toimub pidev ümberlülitumine ja seose loomine nende kahe kommunikatsioonitüübi vahel ning esteetiline efekt tekib nendevahelises pingeväljas. Samas võib ühe või teise žanri või perioodi tekstide vastuvõtus domineerida ‘mina-sina’ või ‘mina-mina’ kommunikatsioonitüüp.
On iseloomulik, et negatiivne suhtumine stampteksti on heaks kirjanduse teatele orienteerituse töökriteeriumiks. Autokommunikatsioonile orienteeritud kirjandus ei võõrasta stampe, vaid ilmutab kalduvust muuta tekste stampideks ning samastada „kõrget”, „head” ja „tõelist” „stabiilse” ning „igavesega” – see tähendab, stambiga. (Lotman 2010: 144)
Autokommunikatsioonile on Lotmani vaates seega omane teatav kordus ja korratavus, mis võimaldab ajaliste katkestuste üleselt sidusust luua, ent ka muutuseid tekitada. Kui teksti vastuvõtt on orienteeritud kommunikatsioonile, siis on esiplaanil tekstis sisalduva info vastuvõtmine (“teadmiseks võtmine”). Kui aga vastuvõtt on orienteeritud autokommunikatsioonile, toimib tekst koodina, mille abil iseennast korrastada – koodi iseendas teatud määral korrata.
Lotmani vaates on kultuur kui “kollektiivne isisksus” inimteadvuse ja teksti kui “mõtlevate seadeldisetega” isomorfne, mistõttu autokommunikatsioon toimub ka kultuuri tasandil. Ka kultuuris toimuvad ühtaegu nii kommunikatiivsed kui autokommunikatiivsed protsessid ning kultuuri tervikuna võib olla orienteeritud ühele või teisele kommunikatsioonitüübile. Kommunikatsioonile orienteeritud kultuurid on dünaamilisemad ja muutlikumad, suunatud teadete hulga suurendamisele. Nende puhul on “tõene” teadmine see, mis tuleb väljaspoolt (kelleltki teiselt) ning kultuur ise jaotub saatjateks ja vastuvõtjateks. Näiteks võib tuua 19. sajandi Euroopa kultuuri. Autokommunikatsioonile orienteeritud kultuurid on vähemmuutlikud, ent samas võivad olla vaimselt aktiivsemad, sest välise informatsiooni pasiivse vastuvõtmise asemel tegelakse eri tasanditel asuva informatsiooni ümberkorrastamisega. Kultuurilise autokommunikatsiooni näiteks on mütoloogilised kujutluspildid, mille kultuur iseendast maalib. Taoline enesemudel avaldub ka kultuuritekstides nii struktuurse samastumise kui ka mudelile vastandumisena. Ent moel või teisel toimub tekstide ja tasandite vahel transformatsioon.
Samas rõhutab Lotman, et reaalsed kultuurid ja ka kultuuritekstid ehituvad nende kahe kommunikatsioonitüübi vahelise pendlilaadse võnkumise printsiibile ning jätkusuutlikumad on need kultuurid, milles kumbki tendents võitu ei saavuta – sest nii on kultuur võimeline ühtaegu muutuma ning samas jääma iseendaks.
Kultuuri saab vaadelda tekstide süsteemina, mida pidevalt tõlgendatakse, vaendatakse, teisendatatkse ja kombineeritakse. Mida rohkem tekste tõlgendatakse ja vahendatakse ning mida aktiivsem on teksti dialoog seda ümbritseva kultuuriga, seda tugevamalt on tekst kultuuriga seotud.
Digitaalne tehnoloogia pakub kultuurilise autokommunikatsiooni jaoks uusi võimalusi. Iga tekst võib erineva võimalike vormide ja tõlgenduste seeriana, millest ükski ei ole lõplik või ideaalne. Näiteks võime Youtube’is leida infot Shakespeare “Hamleti” erinevatest ekraniseeringutest nagu ka selle erinevaid tõlgendusi uue meedia vahenditega – animeeritud, lühendatud versioone, videomänge lastele, remixe jne. Kõik need eksisteerivad simultaanselt ning neis avaldub nii kultuuri mnemooniline kui ka kreatiivne autokommunikatsioon – “Hamleti” meeles pidamine ja loominguline transformeerimine uute kultuurikeelte või uue informatsiooni toel.
Autokommunikatsiooni mnemooniline ja kreatiivne funktsioon on kultuuri arengu keskmes.Ühelt poolt muudag iga tõlge või kordus teksti meeldejäävamaks. Teisalt on iga version loominguline ümbertöötlus ja -tõlgendus, mis lisab midagi uut. Teksti integraalne mõistmine eeldab selle erienvate versioonide kõrvutamist ja seostamist. Kultuuri intensiivse kasvamise, uute tekstide loomise perioodil on see keeruline. Samal ajal on kultuuriline autokommunikatsioon möödapääsmatu, sest need erinevad versioonid toimivad viisina, kuidas kultuur teksti tõlgendamiseks ja mõtestamiseks võimalusi, kirjelduskeeli otsib, seeläbi ise kvalitatiivselt kasvades ja muutudes.
Loe lisaks:
Eestikeelne kogumik “Kultuuritüpoloogiast” koondab peamiselt kogumiku “Artiklid kultuuritüpoloogiast” I osas avaldatud kirjutisi. ➦
Viimasel viieteistkümnel aastal võib semiootika arengus täheldada kahte tendentsi. Üheks tendentsiks on lähtemõistete täpsustamine ning nende loomisprotseduuride määratlemine. Püüd täpselt modelleerida viib metasemiootika kujunemisele: uurimisobjektiks ei ole enam tekstid kui niisugused, vaid tekstide mudelid, mudelite mudelid jne. Teiseks arengutendentsiks on tähelepanu keskendamine reaalse teksti semiootilisele funktsioneerimisele. Kui esimesel juhul on vastuolulisus ja teksti struktuuriline järjekindlusetus, erineva ehitusega tekstide ühtimine mingi kindla tekstikogumi piires ning mõistelise tähenduse määramatus juhuslikud ja “mittetöötavad” tunnused, mis jäävad kõrvale teksti modelleerimise metatasandil, siis teisel juhul osutuvad nad erilise tähelepanu objektiks. Saussure’i terminoloogias väljendudes võiks siis öelda, et esimesel juhul huvitab uurijat kõne kui keele struktuuriseaduste materialiseerumine, teisel juhul aga võetakse vaatluse alla ainult kõne need semiootilised aspektid, mis lähevad lahku keelestruktuurist. ➦
