Uue lähenemisviisi leidmisel oli oluliseks kontekstiks “Hruštšovi sula”, mis järgnes Stalini surmale. Akadeemilisel maastikul tähendas see mitmete varem põlu all olnud uurimissuundade ümberhindamist. Nende seas olid ka küberneetika, informatsiooniteooria ja strukturaallingvistika – valdkonnad, mis olid kesksed nii Tartus kui Moskvas tärkavale semiootikale.
Moskva teadlased olid uute suundade uurimisega alustanud 1950ndatel ning 1962. aastal korraldasid nad sümpoosioni “Märgisüsteemide strukturaalsest uurimisest”. Just sellest üritusest saab alguse Tartu-Moskva koolkonna lugu.
Lotman ise sümpoosionil ei osalenud, ent kuuldes selle ürituse temaatikast, otsustas ta Moskva kolleegidega ühendust võtta. Samal aastal saatis ta sümpoosioni korraldajatega kohtuma oma üliõpilase Igor Černovi, kes tõi kohtumiselt kaasa teeside raamatu. 1963. aastal sõitis Lotman Moskva, et arutada võimalust korraldada Tartu Ülikoolis üritusi ja teadustöö avaldamist. Tartu muutis atraktiivseks see, et Liidu äärealal asuvas ülikoolilinnas oli tsensuuri haare nõrgem ning väga oluliseks oli ka Tartu Ülikooli toonase rektor Feodor Klementi (30.05.1903–28.06.1973) tugev toetus.
Boriss Uspenski on intervuus meenutanud esimest kohtumist Lotmaniga:
kohtusime A.M. Pjatogorski korteris. Juri Mihhailovitš kui vanamoodne ja provintsist kohale sõitnud inimene tuli sinna ülikonnas ja lipsuga.. Ja nad hakkasid I.I. Revziniga vaidlema jumala olemasolu üle. Ja Juri Mihhailovitš ütleb: “Jumalat ei ole”. Ja Issaak Jossifovitš ütleb, et on. See võis vabalt olla ka teistpidi – nagu malenditega laual: kui sina mängid mustadega, siis mina valgetega. Meie kuulasime seda vaidlust huviga. Ja siis ütles Juri M. Lotman – sõna-sõnalt –, et saame Tartus kokku, ta on rektoriga juba kokku leppinud […]. Meil oli sel ajal tuju täitsa nullis, kogumik oli just ära keelatud. Tol ajal oli ju Nõukogude Liidus nii, et kui juba hakatakse taga kiusama, siis kunagi ei tea, kaua see kestab. Ja siin järsku selline loodusnähtus, kes väidab, et Jumalat ei ole, kuigi ise on nagu ingel: ütleb, hakkame korraldama suvekoole.
Moskva sümpoosiumil osalenud 28-st teadlasest osales hiljem Tartu-Moskva koolkonna tegevuses 17. Neile lisandusid teadlased Tartust, kes olid samuti erinevate valdkondade – kirjandusteaduse, keeleteaduse, orientalistika jne – esindajad.
Lotman meenutas “Mitte-memuaarides”:
Teaduslooming arenes neil aastail erakordselt kiiresti, eriti Moskvas ja Leningradis. Moskvas kogunes Vjatšeslav Ivanovi ümber rühm noori ja väga andekaid õpetlasi. See oli mingi plahvatus, võrreldav vaid selliste kultuurisähvatustega nagu renessanss või 18. sajand. Sealjuures polnud plahvatuse epitsentriks mitte vene kultuur, vaid indoloogia, laiemalt orientalistika, keskaegne kultuur. Teaduslik liitumine oli hädavajalik, kuid see oli keeruline. Tartu ja Moskva keskuste lähtekohad olid erinevad ja nad käisid olulisel määral eri teid pidi. Moskvalased tuginesid põhiliselt lingvistiliste uuringute ja kultuuri arhailiste vormide uurimise kogemusele. Veel enam, kui semiootika loomulikuks polügooniks peeti rahvaluulet ja selliseid ilukirjanduse liike nagu detektiivkirjandus, seega žanre, mis on orienteeritud traditsioonile, suletud keeltele, siis semiootikameetodite kasutamise võimalikkus keerukate avatud süsteemide puhul, nagu kaasaegne kunst, seati üldse kahtluse alla.
Vahetu kokkupõrge erinevate koolkondade ja veel enam erinevate teadlaste vahel, keda iseloomustasid individuaalsed teaduslikud iseärasused ja teaduskogemuse valdkonnad, suurem või väiksem orienteeritus traditsioonile või isikuloomingule osutus erakordselt viljakaks; semiootikauuringute edaspidine areng on palju tänu võlgu sellele õnnelikule kooslusele.
Hiljem märgib Lotman, et üheks suureks erinevuseks oli ka see, et lingvistika taustaga Moskva uurijad tegelesid ennekõike lihtsamate objektega (kaardid, male jne), millest oleks võimalik täpseid mudeleid ja kirjeldusi luua. Tartu uurijaid aga huvitasid aga kõige keerukamad objektid kultuuris, mille uurimiseks on vajalikud kompleksed mudelid. Esimesed püüdsid lihtsatelt objektidelt keerulisemale liikuda, teine alustas keerukast tervikust ning arusaamast, et nii nagu lihatükkidest ei saa kokku panna vasikat, ei ole võimalik ka kokku panna lihtsatest tekstidest kultuuri – “inimkonna kollektiivse intellekti keerukat mehhanismi”:
Nende kahe printsiibi kokkupõrge sõbralikus, kuid pingeliste aruteludega atmosfääris oli vastastikuselt viljakas. Nende tendentside koostoime oli see, mis viis Tartu-Moskva semiootikale iseloomuliku viisini uurida kultuuristervikut kui ühtsest semiootilist objekti.
Vaata lisaks:
Tartu-Moskva semiootikakoolkond: algus, tegevus ja põhiideed
Koolkonna kujunemine ja tegevus Boriss Uspenski on kirjeldanud Tartu-Moskva koolkonda kui kahe linna teadlaste vastastikku viljastavat koostööd. Kui Moskva uurijad olid valdavalt linvistid, kes tegelesid teatud määral kirjanduse uurimisega, ent nägid asju siiski lingvisti pilguga, siis Tartus oli vastupidi – nemad olid kirjandusteadlased, kes tegelesid teatud määral keeleteadusega, tegeledes samade probleemidega, ent vaadates neid teise poole pealt. Pealegi tuli Lotman Leningradi ülikoolist ning ka Peterburi ja Moskva teaduskoolide erinevate suunitlustel on pikk ajalugu. Nii oli ühel pool taustaks OPOJAZ ja teisel pool Moskva Lingvistilise Ring. Sellele lisaks veel Tartu enda unikaalne teaduslik taustsüsteem. Need koolkonna erinevad traditsioonid rikastasid üksteist, olles vastastikku erakordselt viljastavad. (vt Töid märgisüsteemide alalt 20/1987, lk 18–21) ➦
