Plakateid saab TÜ raamatukogus vaatamas käia 30. aprillini.
Haapsalu graafilise disaini 2022. aasta festivali plakatinäitus “Isikupära/Individuality” on pühendatud Juri Lotmani 100. sünniaastapäevale.
Alates 2005 aastast on toimunud Haapsalus Graafilise Disaini Festival (HGDF) konkurss-näitused (aastast 2007 rahvusvahelisena) üldnimega “Isikupära/Individuality”. Igal aastal on osalejaid palutud esitada oma plakativormis loomingut kindlal teemal. Tänavune teema on pühendatud maailmakuulsa semiootiku, kirjandus- ja kultuuriteadlase Juri Lotmani 100. sünniaastapäevale.
Graafilise disaini festivali on Haapsalus korraldatud 2005. aastast ning iga kord on osalejaid palutud esitada oma loomingut kindlal teemal ja plakati vormis.
2022. aastal osales näitus-konkursil 152 autorit üle maailma ja professionaalidest rahvusvaheline zhürii valis eksponeerimiseks välja 84 teost.
Teadmised ja ettekujutused sellest, mis on tulemas, mõjutavad meie valikuid ja tegutsemist olevikus. Tartu Semiootika Suvekoolis on seekord uurimise all tulevik(ud) ning erinevad viisid, kuidas kultuuris, ühiskonnas ja looduses tulevikuga suhestutakse, selle kohta teadmisi luuakse ja vahendatakse.
Ootame ettekanded teemadel:
- tuleviku tunnetamise ja mudeldamise vahendid ja viisid nii inimestel kui ka teistel loomadel ning nende roll nii muutustega kohanemisel kui ka muutuste tegemisel
- inimeste ja teiste loomade agentsus tuleviku loomisel
- tulevikuteadlikkus ehk viisid, kuidas tulevikku mõistetakse ja selleks ette valmistutakse, sh muutuste ja/ või kriiside kontekstis
- spekulatiivsed tulevikud ja spekulatiivsed lähenemised tulevikule
- omailma muutused ja tulevased omailmad
- inimese ja keskkonna suhete tulevik(ud)
- semiootika ja üldisemalt humanitaarteaduste tulevik(ud)
Tartu Semiootika Suvekooli eesmärgiks on kokku tuua semiootika ja külgnevate valdkondade esindajad, et üheskoos arutleda tuleviku mõtestamise, loomise ja uurimise võimaluste üle.
Täpsem info suvekooli kodulehel: tsss.ut.ee. Jooksev info Facebookis.
Suvekooli korraldab Tartu Ülikooli semiootika osakond koostöös Eesti Semiootika Seltsiga.
Seminari kava:
26. veebruar 2023
Lossi 3, aud. 328
10.30 – seminari avamine
11.00-11.30 Мария Плюханова (Перуджа, Италия). Протопоп Аввакум в «Братьях Карамазовых».
11.30-12.00 Йитка Комендова (Оломоуц, Чехия). Коммуникационные стратегии в Житии Стефана Пермского
12.00-12.30 Александр Панченко (Тарту). «Русский мат» и его религиозная история.
12.30-13.00 Алевтина Соловьева (Тарту). Книжный сказ – несколько слов о малоизученном монгольском жанре бэнсэн улигер.
13.00 – diskussioon, lõuna
14.30-15.00 Леа Пильд (Тарту). Некрасовские аллюзии в стихах Михаила Кузмина.
15.00-15.30 Мария Боровикова (Тарту). Цикл М. Цветаевой «Стихи к Сонечке» (1919).
15.30-16.00 Константин Поливанов. К монографическому комментарию к роману Б. Пастернака «Доктор Живаго».
16.00-16.30 – kohvipaus
16.30-17.00 Екатерина Вельмезова (Тарту-Лозанна). Об эстонском языке в «дискуссии по вопросам языкознания» 1950 года.
17.00-17.30 Ирина Пярт (Тарту-Таллинн). Быт и событие в переписке Бежаницких- Раевских.
17.30-18.00 Елена Погосян (Альберта, Канада). Фотостудия Лены и Томаса Гушулов: жанровое разнообразие эмигрантской фотографии в Канаде (1910-у – 1930-е годы).
18.00 – diskussioon
27. veebruar 2023
Lossi 3, aud. 328
11.00-11.30 Елена Аксаментова (Тарту). Скульптурные экфрасисы в русской литературе первой половины XIX века: аспект тактильности.
11.30-12.00 Татьяна Степанищева (Тарту). Поэма Анны Буниной «О счастии»: возможные источники и контекст.
12.00.12.30 Антонина Мартыненко (Тарту). От «печи дымной избы» к «сельской жатве»: К вопросу о конструировании образа одной крестьянской поэтессы 1830-х гг.
12.30-13.00 Ольга Чадаева (Оломоуц, Чехия) Темные воды массовой литературы: опыт чтения женского фэнтези.
13.00 – diskussioon, lõuna
14.30-15.00 Janika Päll (Tartu). Karl Morgenstern teaching poetics: the first chapter of his course on applied aesthetic theory.
15.00-15.30 Наталия Гамалова (Лион, Франция). Жан Шюзевиль. Реконструкция биографии.
15.30-16.00 Людмила Спроге (Рига, Латвия). Русский эпиграф в латышском сонете (Бальмонт: Virza)
16.00-16.30 – kohvipaus
16.30-17.00 Михаил Велижев (Université Grenoble Alpes, Франция). Новая редакция «Апологии безумца» Чаадаева: текст и контексты.
17.00-17.30 Роман Лейбов (Тарту). Из истории русской поэтической семантики: «двойная бездна».
17.30-18.00 Александр Долинин (Висконсинский университет в Мэдисоне, США). Набросок Пушкина «Везувий зев открыл…»: проблемы текста и контекстов.
18.00 – diskussioon
28. veebruar 2023
10.00 – Raadi kalmistu (J. Lotmani ja Z. Mintsi haudade) külastamine
11.00-12.30 – J. Lotmani mälestamine auditooriumis 207
Lossi 3, aud. 328
12.30 – Lotmani stipendiumite väljaandmine
Tartus 2022. aastal avaldatud publikatsioonide esitlus
13.00-13.30 Любовь Киселева (Тарту). Лекционная стратегия Ю.М. Лотмана (спецкурсы о декабристах).
13.30-14.00 Татьяна Кузовкина (Таллинн). Повесть А. И. Солженицына «Один день Ивана Денисовича» в контексте размышлений Ю.М. Лотмана о культуре.
14.00-14.30 Валерий Отяковский (Тарту). К. А. Шимкевич и В. М. Жирмунский о задачах поэтики.
14.00-15.00 – kohvipaus aud. 207
15.00-15.30 Григорий Утгоф (Таллинн). «Там проходил Норд-Экспресс»: Из материалов к творческой истории романа В. Набокова-Сирина «Подвиг» / Glory
15.30-16.00 Роман Войтехович (Тарту). Зощенковский сюжет в «Компромиссе» С.Довлатова.
16.00-16.30 Олег Лекманов (Ташкент, Национальный Университет Узбекистана им. Мирзо Улугбека). Слезы в рассказе Андрея Битова «Нога» (1962).
16.30-17.00 Михаил Лотман (Тарту-Таллинн). К проблеме вторичного метра.
17.00 – lõpudiskussioon ja seminari lõpetamine aud. 207.
(“Valik kirju”, 2007 ja “Mitte-memuaarid I-II”, 2007) Eesti Ekspress 19. aprill 2007.
Kogumikku koondatud tekstid väljendavad kõige paremini tema teadlase-kreedot. Lotman on humanitaarina otsinud vastust küsimusele, milline on humanitaarteadlase missioon, mida peaks ta ise õppima ja õpetama ja mida peaksid tema töödest õppima tema lugejad.
“Kas me kõik mõistame Puškinit ühtemoodi? Ei, igaüks erinevalt. Ja ärge öelge, et ühed mõistavad teda õigesti ja teised mitte. Puškin on teie ees, justkui oleks ta kirjutanud just praegu ja just teie jaoks.
Teil on kogu aeg võimalik vestelda geniaalse inimesega, kes tahab teile midagi öelda. Tehke ainult kõrvad lahti, olge tähelepanelikud!
Meie sajandi põhihäda on selles, et meil on kinni nii silmad kui ka kõrvad. [—] Niisiis, mida inimesed õpivad? Inimesed õpivad Teadmist, inimesed õpivad Mälu, inimesed õpivad Südametunnistust. Need on kolm õppeainet, mis on hädavajalikud igas koolis ja mis kõik sisalduvad kunstis. Kunst on oma olemuselt Mälu ja Südametunnistuse raamat. Me peame vaid õppima seda raamatut lugema.”
Juri Lotmani loengust (1990)
Kogumiku on koostanud Silvi Salupere ja Peeter Torop.
Pealkiri originaalis: Mida inimesed õpivad
Ilmumisandmed: Ilmamaa, 2022
Maht: 384 lk.
Raamatu väljaandmist on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital.
„Eesti mõtteloo” sarja 163. köitena ilmunud Juri Lotmani (1922–1993) artiklite kogumikku on koondatud Lotmani kõige olulisemad tekstid, mis väljendavad kõige paremini tema teadlase-kreedot. Lotman on humanitaarina otsinud vastust küsimusele, milline on humanitaarteadlase missioon, mida peaks ta ise õppima ja õpetama ja mida peaksid tema töödest õppima tema lugejad.
Raamatu esitlus toimub 20. oktoobril kell 18.00 Filosoofia ja semiootika instituudis (Jakobi 2–336).
Kogumiku väljaandmise raskustest ja rõõmudest räägivad koostajad Silvi Salupere ja Peeter Torop ning kirjastuse „Ilmamaa” esindajad.
Raamatu väljaandmist on toetanudHaridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital ning Eesti Mõtteloo Sihtkapital.
Näituse avavad Eesti suursaadik UNESCO juures Priit Pallum ja Tartu semiootika osakonna õppejõud Elin Sütiste.
Juri Lotmani juubel on ka UNESCO aastapäevade programmis.
Näituse korraldamist toetasid Eesti Semiootika Selts, Eesti Kultuuriministeerium (“Eesti kultuur maailmas”), Tartu Ülikool, Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kultuurkapital.
Tallinna Ülikooli Vimeo kanal.
Koolkonna kujunemine ja tegevus
Boriss Uspenski on kirjeldanud Tartu-Moskva koolkonda kui kahe linna teadlaste vastastikku viljastavat koostööd. Kui Moskva uurijad olid valdavalt linvistid, kes tegelesid teatud määral kirjanduse uurimisega, ent nägid asju siiski lingvisti pilguga, siis Tartus oli vastupidi – nemad olid kirjandusteadlased, kes tegelesid teatud määral keeleteadusega, tegeledes samade probleemidega, ent vaadates neid teise poole pealt. Pealegi tuli Lotman Leningradi ülikoolist ning ka Peterburi ja Moskva teaduskoolide erinevate suunitlustel on pikk ajalugu. Nii oli ühel pool taustaks OPOJAZ ja teisel pool Moskva Lingvistilise Ring. Sellele lisaks veel Tartu enda unikaalne teaduslik taustsüsteem. Need koolkonna erinevad traditsioonid rikastasid üksteist, olles vastastikku erakordselt viljastavad. (vt Töid märgisüsteemide alalt 20/1987, lk 18–21)
Koolkonna tekke üheks algimpulsiks olid uute humanitaarteaduslike meetodite ja lähenemisviiside otsingud. Uue lähenemisviisi leidmisel oli oluliseks kontekstiks “Hruštšovi sula”, mis järgnes Stalini surmale. Akadeemilisel maastikul tähendas see mitmete varem põlu all olnud uurimissuundade ümberhindamist. Nende seas olid ka küberneetika, informatsiooniteooria ja strukturaallingvistika – valdkonnad, mis olid kesksed nii Tartus kui ka Moskvas tärkavale semiootikale. Semiootikat mõisteti esmalt interdistsiplinaarse teooriana, mis uurib kõiki inimühiskonnas kasutusel olevaid märgisüsteeme loomulikust keelest tehiskeelte, argiste märgisüsteemide ja kunstideni.
1950ndate lõpus hakkas Juri Lotman Tartu Ülikoolis kolleegidega korraldama metodoloogilisi seminare, kus arutati uuemaid teadusideid. Moskva teadlased, nende seas Vjašeslav Ivanov ja Vladimir Uspenski, olid uute suundade uurimisega alustanud 1950ndatel ning 1962. aastal korraldasid nad sümpoosioni “Märgisüsteemide strukturaalsest uurimisest”. Just sellest üritusest saab alguse Tartu-Moskva koolkonna lugu.
Lotman ise sümpoosionil ei osalenud, ent kuuldes selle ürituse temaatikast, otsustas ta Moskva kolleegidega ühendust võtta. Samal aastal saatis ta sümpoosioni korraldajatega kohtuma oma üliõpilase Igor Černovi, kes tõi kohtumiselt kaasa teeside raamatu. 1963. aastal sõitis Lotman Moskva, et arutada võimalust korraldada Tartu Ülikoolis üritusi ja teadustöö avaldamist. Tartu muutis atraktiivseks see, et Liidu äärealal asuvas ülikoolilinnas oli tsensuuri haare nõrgem ning väga oluliseks oli ka Tartu Ülikooli toonase rektor Feodor Klementi (30.05.1903–28.06.1973) tugev toetus.
Lotman on hiljem “Mitte-memuaarides” meenutanud:
Teaduslooming arenes neil aastail erakordselt kiiresti, eriti Moskvas ja Leningradis. Moskvas kogunes Vjatšeslav Ivanovi ümber rühm noori ja väga andekaid õpetlasi. See oli mingi plahvatus, võrreldav vaid selliste kultuurisähvatustega nagu renessanss või 18. sajand. Sealjuures polnud plahvatuse epitsentriks mitte vene kultuur, vaid indoloogia, laiemalt orientalistika, keskaegne kultuur. Teaduslik liitumine oli hädavajalik, kuid see oli keeruline. Tartu ja Moskva keskuste lähtekohad olid erinevad ja nad käisid olulisel määral eri teid pidi. Moskvalased tuginesid põhiliselt lingvistiliste uuringute ja kultuuri arhailiste vormide uurimise kogemusele. Veel enam, kui semiootika loomulikuks polügooniks peeti rahvaluulet ja selliseid ilukirjanduse liike nagu detektiivkirjandus, seega žanre, mis on orienteeritud traditsioonile, suletud keeltele, siis semiootikameetodite kasutamise võimalikkus keerukate avatud süsteemide puhul, nagu kaasaegne kunst, seati üldse kahtluse alla.
Tartu-Moskva koolkonna koostöö keskseks platvormiks said nn Kääriku suvekoolid, 1964., 1966., 1968., 1970. aastal Tartu Ülikooli Kääriku spordibaasis, hiljem ka Tartus toimunud akadeemilised kohtumised. 1970ndatel, peale seda, kui Klement rektori ametist lahkus, muutus suvekoolide korraldamine keeruliseks. 1974. aastal õnnestus veel korraldada “talvekool”, ent seejärel suvekoolide traditsioon katkes. Viimane katse traditsiooni elustada oli 1986. aastal.
Suvekoolide kõrval oli teiseks oluliseks koostööplatvormiks Tartu Ülikoolis ilmuma hakanud sari Töid märgisüsteemide alalt (Труды по знаковым системам, Sign Systems Studies), mis sai koolkonna liikmete üheks olulisemaks semiootikaalaste ideede publitseerimise kohaks. Seda on nimetatud ka koolkonna programmiliseks väljaandeks, milles avaldatud publikatsioonid peegeldavad ka koolkonna rõhuasetustes ja lähenemises toimunud muudatusi. Selles avalduvad ka Vladimir Toporovi poolt välja toodud kaks peamist joont, mis koolkonda iseloomustasid: „teoreetilise mõtte lennukus“ ja „peaaegu maniakaalne kirg järgida valitud meetodit äärmise täpsuse ja teadusliku rangusega“.
Lotman alustas Tartu ja Moskva semiootikute ühisürituse korraldamist 1964. aasta alguses. Ideeks oli korraldada vabamas vormis sümpoosion, mis …
ei oleks üle koormatud “plaaniliste” töödega, et ei oleks tavaliste konverentside hullumeelset sagimist, vaid oleks aega vestlusteks vabal teemal ja koguni jalutuskäikude ajal. Selleks on ka koht välja valitud – mitte Tartu, vaid metsas, järve ääres. Ja kõige tähtsam, et ei oleks kõrvalisi isikuid ja saaks rääkida “Hamburgi skoori” järgi.) (Lotman 1997 [1964]: 646–7)
“Hamburgi skoor” oli viide Viktor Šklovski samanimelisele teosele, mille alguses selgitas Šklovski selle mõiste tagamaid: ametlikel matšidel maadlejad petavad, kaotavad tahtlikult, sest korraldajad on võitjad eelnevalt kokku leppinud, kuid kord aastas kohtusid maadlejad Hamburgis, et omavahel ja ausalt võisteldes oma tegelik tase välja selgitada. Šklovski arvas, et “Hamburgi skoor” oleks vajalik ka kirjanduses ning Lotman pidas sellist ausat ja õiglast mõttevahetust vajalikuks ka teaduses.
Hiljem nimetas Vladimir Uspenski suvekooli eripäradeks (V. Uspenski 2010. Jalutuskäigud Lotmaniga ja sekundaarne modelleerimine. Rmt: Lotman, Mihhail (koost.), Jalutuskäigud Lotmaniga. 391–436):
- Isoleeritus. Jalutuskäigud metsas, suplus järves, mille kaldal oli saun kolmele, maksimaalselt neljale inimesele.
- Demokraatia. Kõik elavad kasarmutingimustes, neljastes tubades, kus on kahekordsed narid. Kõik olid võrdsed nii söögilauas kui ka auditooriumis.
- Kõrgendatud meeleolu. Valitseb eriline õhkkond, igaüks võib oma mõtteid vabalt väljendada.
- Juri Lotmani innustav kohalolek. Lotman on selle orkestri häälestaja, dirigent ja esimene viiul, kes jälgis intellektuaalse lati kõrgust ning demokraatlikku rituaali.
Lotman pakkus esialgseks nimetuseks “semiootika suvekool (ekstralingvistilised märgisüsteemid)”. Ent kuna ‘semiootika’ oli toona probleemne sõna ja võis võimulolijaid ärritada, pakkus Vladimir Uspenski välja alternatiivse nimetuse – “sekundaarsete modelleerivate süsteemide suvekool“. Sellisel nimetus kõlas Uspaneki arvates teaduslikult, ent oli samas arusaamatu – kuid vajadusel lahtiseletatav.
Esimene suvekool toimus 19.–29. augustil 1964 Käärikul. Enne suvekooli ilmus teesikogumik, mis sisaldas 30 ettekannet, ent teesikogumiku sisu ei kattunud täielikult kohapeal peetud ettekannete hulgaga. Kümnepäevasel üritusel osales umbes 30 teadlast Tartust, Moskvast ja Leningradist. Suvekooli ettekannete ühendavaks lüliks oli strukturalistlik-semiootiline lähenemisviis, ent teemadering oli erakordselt mitmepalgeline. Arutluse all olid müüdid, rituaalid, armuloitsud, etikett, mängud, huumor, kaartidega ennustamine, muusika, maalikunst, kirjandus, luule, filmikunst, budism, keele ja mõtlemise suhted, objekt- ja metakeelte vahelised suhted eri valdkondades, haridus, personoloogia jne. (vt Jaan Kaplinski 1964)
Suvekooli ettekannete põhjal avaldati kogumik Töid märgisüsteemide alalt II (1965) 35 artikliga.
Teine “sekundaarsete modelleerivate süsteemide suvekool” korraldati Käärikul 16.–26. augustil 1966, seekord juba umbes 50 osavõtjaga Tartust, Moskvast ja Leningradist. Ehkki korraldajate soov oli hoida osalejate arv esimese suvekooliga samaväärne, oli üritus saanud juba legendaarseks ning sellel osalemine muutunud omajagu prestiižeks. Teises suvekoolis peeti 33 ettekannet, põhiteemadena tuuakse välja kultuuride tüpoloogia, tekstide tüpoloogia, mütoloogia, folkloori semiootika, poeetika, kirjanduse semiootika, personoloogia ning ruumi ja aja semiootika modelleerivates süsteemides. Suvekoolis osales külalisena ka Roman Jakobson, kes toona töötas Harvardi Ülikoolis. (vt: Mart Remmel 1967).
Ettekanded avaldati kogumikus Töid märgisüsteemide alalt III (1967).
Kolmas suvekool 1968. aastal nihutati kevadesse ja see oli ka varasematest natuke lühem – 10.–18. maini. Ettekandeid oli 255-leheküljelises teesiraamatus 43. Keskseks teemaks «Arvu ja sõna semiootika kultuuritüpoloogias», peeti 42 ettekannet, osavõtjaiks poolsada keele- ja kirjandusteadlast, küberneetikut, ajaloolast, sotsioloogi ja orientalisti peamiselt Tartust, Moskvast ja Leningradist. (vt: Jaak Põldmäe 1968)
Järgmisel aastal, 1969. a., ilmus Töid märgisüsteemide alat IV, mis oli pühendatud vene kirjandusteadlase ja kirjaniku Juri Tõnjanovi (1894–1943) mälestusele. Neljandast numbrist alates püüeldi uurimisvälja korrastamise suunas, jaotades artikleid uurimisteemade järgi (müüt, rahvaluule ja usk kui modelleerivad süsteemid, kunsti semiootika, poeetika, mittekeelelised kommunikatsioonisüsteemid, semiootilise kirjeldamise üldprobleemidest).
Neljas suvekool, mille teemaks oli “Semiootika ja kultuur”, toimus 17.–24. august 1970. a. Tartus. Seda suvekooli on peetud sündmuseks, mille käigus jõudis Tartu-Moskva koolkond uuele arengutasemele. Kui esmalt liiguti loomuliku keele kui primaarse modelleeriva süsteemi uurimiselt sekundaarsete modelleerivate süsteemide (mütoloogia, folkloor, religioon, verbaalsed ja mitteverbaalsed kunstid jne) juurde, tegeleti viimaste uurimiseks lingvistiliste ja semiootiliste meetodite otsimisega, siis neljandast suvekoolist peale hakati tegelema modelleerivate süsteemide omavaheliste suhete ja kultuuri kui modelleerivate süsteemide süsteemi uurimisega. (Revzina 1971: 222-223). Suvekooli lähtekohaks oli idee, et kõrvuti üksikute modelleerivate süsteemide uurimisele suhteliselt autonoomselt on võimalik ka lähenemine, mis vaatleb neid kultuurisemiootika erinevate aspektidena, uurides kultuuri kui semiootilise terviku ülesehitust ja arengut.
Neljandas suvekoolis osales 18. augustil külalisena ka ameerika semiootik Thomas Sebeok, kes pidas seal ettekande märgitüüpidest. Hiljem on ta meenutanud, et suvekoolis peetud arutelud ja vaidlused olid sütitavad, jätkusid lõunapausil ning kõige produktiivsemad ja meeldejäävamad vestlused peeti vabadel hetkedel metsas jalutades (Sebeok 1998).
Ilmus Töid märgisüsteemidele V (1971) – pühendatud Vladimir Proppi (1895–1970) mälestusele. Varasematele jaotustele lisandus nüüd eraldi temaatilise jaotusena ‘kultuurisemiootika’.
1970. aastal lahkus koolkonna tegevust toetanud Klement rektoriametist ning uue rektoriga ei laabunud koostöö enam sama hästi. Väljaannete avaldamisel tekkis raskuseid: ehkki Töid õnnestus avaldada enam-vähem regulaarselt, vähendati nende mahtu, artikleid tsenseeriti, ilmumine venis. Keerulisemaks muutus ka suvekoolide korraldamine. 1972. aastal toimuma pidanud semiootika suvekool jäi ära. Algselt lükati selle korraldamine 1973. aastasse, ent lõpuks ei antud siiski suvekooli läbiviimiseks luba.
Välja anti Töid märgisüsteemide alalt VI (1973) – pühendatud Mihhail Bahtini (1895–1975) 65-ks sünnipäevaks
Ehkki 1970ndad muutusid koolkonna jaoks keerulisemaks, pärineb just 1973. aastast üks koolkonna võtmeteos – kollektiivne manifest “Kultuurisemiootika teesid (slaavi tekstidest lähtuvalt)”, mida peetakse kultuurisemiootika kui iseseisva uurimisvaldkonna sünni tähiseks. Lotman oli sätestanud kultuurisemiootika ülesanded juba 1970. aasta sügiskooli ettekandes ning 1973. aastal tegi ta kolleegidele – Vjatšeslav Ivanovile, Vladimir Toporovile, Aleksandr Pjatigorskile ja Boris Uspenskile ettepaneku sõnastada kollektiivselt kultuurisemiootika kui valdkonna printsiibid. Lotmani algseks plaaniks oli teeside kirjutamisse kaasata ka Roman Jakobsoni, ent teadmata põhjustel see ei õnnestunud. Nii kirjutati teesid kuuekesi Rahvusvahelise Slavistika kongressi ajaks (Varssavis 1973) ning avaldati venekeelsena kongressi kogumikus ning samal aastal ka inglisekeelsena kogumikus Structure of Texts and Semiotics of Culture.
Seniste suvekoolide asemel õnnestus 1974. aasta talvel Tartus korraldada üritus, mis kandis nime “Esimene üleliiduline humanitaarsemiootika sümpoosiom”. Nimele vaatamata oli osalejaskond ja teemadering suuresti sama kui suvekoolides, ehkki talvises Tartus ei õnnestunud suvekooli atmosfääri varasemale võrdsel määral tekitada. Sümpoosiumis osalesid Moskva, Leningradi, Tartu, Kiievi, Jerevani tuntud teadlased. Kuulati ära ja arutati läbi enam kui 40 ettekannet. (vt: Juri Lotman 1974; Jaak Põldmäe 1974)
Ilmusid Töid märgisüsteemide alalt VII (1975) – pühendatud Pjotr Bogatõrjovi (1893–1971) mälestusele – ning Töid märgisüsteemide alalt 8 (1977) ja 9 (1977).
Üleliidulise sümpoosoni järel katkes semiootika suvekoolide traditsioon kaheteistkümneks aastaks, korraldada lubati üksnes väiksemaid seminare. Korraldada õnnestus veel üks konverents Moskvas, elektrotehnika instituudi Informelektro egiidi all, mida käsitleti Kääriku ürituste jätkuna ja mille teesid avaldati kogumikus „Sekundaarsed modelleerivad süsteemid“ (Tartu 1979). Suvekoolide ja kogumike kuulsus meelitas konverentsile ligi 500 inimest.
Ehkki koolkonna kokkusaamised lakkasid, jätkati koostööd Töid märgisüsteemide alalt veergudel. Väljaande numbrid olid nüüd küll mahult väiksemad, ent neid avaldati peaaegi iga-aastaselt (mõnel aastal kaks numbrit, mõni aasta jäi vahele). Alates 1979. aastast olid numbrid temaatilised, pühendatud sellistele teemadele, nagu näiteks tekstisemiootika (1979), kunstilise teksti struktuur ja semiootika (1981), kultuurisemiootika (1981), kultuuritüpoloogias (1982), linnasemiootika (1984), ruumisemiootika (1986), peegel ja peegeldamise semiootika (1988), semiootika ja ajalugu (1992) jne. (Vaata: Töid märgisüsteemide alalt).
Järgmine ning samas ka viimane suvekool korraldati alles 1986. aasta 24.–26. juulil, ent Kääriku suvekoolide traditsiooni enam ellu äratada ei õnnestunud.
Silvi Salupere on osutanud, et koolkonna hääbumisel olid nii välised kui ka sisemised põhjused:
Välised – semiootika põlu alla sattumine, tsensuuri tugevnemine, liikmete sunnitud emigreerumine. Järjest raskem oli Tartus kogumikke välja anda, piirati nii mahtu kui ka tiraaže. Sisemistest põhjustest on oluline üldine strukturalismivaimustuse raugemine, metodoloogia kriis, mis sai alguse juba 1970ndatel. Koolkonna liikmed pettusid võimaluses luua mingi globaalne ühtne metakeel, kultuuri terminoloogiline sõnastik. Tajuti selle ülesande utoopilisust ning sisuliselt vaid Juri Lotman püüdis luua mingit ühtsust, minnes üle uuele, organismilisele kultuurikäsitlusele. Samas teised koolkonna liikmed […] hakkasid süvendama eripärasid. (Salupere 2018: 88)
1987. aastal avaldatakse koolkonna lätete 25. aastapäeva puhul Töid märgisüsteemide alalt 20. numbris koolkonna liikmete vastused küsimustikule, kus uuriti, milliseid semiootika tulemusi peetakse tähelepanuväärsemaks, millised on kõige paljutõotavamad tulevikuperspektiivid ning millised 1960ndatel semiootikale seatud ootused ei õigustanud ennast. Numbris avaldati Ivanovi, Gasparovi, Levini, Lotmani ja Gurevitši vastused ning lisaks B. Uspenski artikkel “Tartu–Moskva semiootikakoolkonna kujunemise probleemist”.
Koolkonna põhiideed
Ehkki koolkonna algimpulsiks oli uue ja täpse humanitaarteadusliku meetodi ja metakeele otsingud, siis ühe üldise metodoloogiani ja metakeeleni ei jõutud. Koolkond koondas erineva tausta, huvide ja lähenemisviisidega uurijaid, kes innustusid võimalusest kasutada uut, strukturaal–semiootilist lähenemisviisi uuel uurimismaterjalil, samas püüdmata allutada eripalgelisi kultuurinähtuseid ühele kindlale, dogmaatiliselt järgitavale meetodile või metakeelele. Ent ka see strukturaal–semiootiline lähenemine oli strukturaallingvistika kõrval dialoogis uuemate küberneetiliste ja informatsiooniteooriliste ideedega, varasemate, vormikoolkonna jt kirjanduse ja kunsti teooriatega, luues mitmepalgelise interdistsiplinaarse terviku. Püüti leida viise kõikvõimalike semiootiliste süsteemide kirjeldamiseks, nende ülesehituse ja tähendusmehhanismide selgitamiseks.
Lotman on “Mitte-memuaarides” hiljem meenutanud:
Vahetu kokkupõrge erinevate koolkondade ja veel enam erinevate teadlaste vahel, keda iseloomustasid individuaalsed teaduslikud iseärasused ja teaduskogemuse valdkonnad, suurem või väiksem orienteeritus traditsioonile või isikuloomingule osutus erakordselt viljakaks; semiootikauuringute edaspidine areng on palju tänu võlgu sellele õnnelikule kooslusele.
Ehkki lootus, et inimkultuuri ja selle märgisüsteeme oleks võimalik uurida täpisteaduslikult, kirjeldada formaalselt matemaatika ja loogika abil, kustus, jõuti nende otsingute kaudu uute arusaamadeni märgisüsteemide toimimisest ja koosmõjust. Erinevustele vaatamata tulid selles mitmepalgelises koosluses ometi esile ja sündisid teatud põhiideed, mis koolkonna mõtlemist iseloomustasid.
Modelleerimine
Huvi mudelite ja modelleerimise vastu, arusaam, et semiootilised süsteemid on maailma modelleerimise vahendid, oli üheks koolkonna jagatud lähtekohaks. Eesmärgiks ei olnud lihtsalt semiootiliste süsteemide ehituse ja toimimise uurimine. Mõistes, kuidas toimivad need märgisüsteemid ehk modelleerivad süsteemid, mida inimesed kasutavad maailma ja oma tegevuse mõtestamisel ja kujundamisel, milline on nende modelleeriv võimekus ja tähendusloomeline potentsiaal, on võimalik mõista inimmaailma ning inimmõtlemist.
Mõistet ‘modelleerivad semiootilised süsteemid’ tutvustati juba Moskva sümpoosioni kogumikus 1962. aastal. Koolkonna algupärandiks sai eristus primaarsete ja sekundaarsete modelleerivate süsteemide vahel, ennekõike aga sekundaarsete modelleerivate süsteemide mõiste.
Primaarse ehk esmase modelleeriva süsteemina mõisteti loomulikku keelt kui märgisüsteemi, mis eristab inimest teistest loomadest, on tema maailmatunnetuse ja teiste märgisüsteemide – ning selle kaudu ka kultuuri – aluseks.
Sekundaarsete ehk teiseste semiootiliste süsteemidena mõisteti kõiki märgisüsteeme, mis ehituvad loomulikule keelele, kasutades seda oma materjalina ja lisades sellele uusi struktuure, olles üles ehitatud loomuliku keele struktuurianaloogiat kasutades või toetudes sellele tähendusloomes.
Koolkonna liikmed uurisid kõikvõimalikke sekundaarseid modelleerivaid süsteeme, näiteks müüdid ja mütoloogia, rahvajutud ja folkloor, rituaalid, armuloitsud, etikett, mängud, kaardimängud ja kaartidega ennustamine, religioon, muusika, maalikunst, kirjandus, luule, filmikunst, teater jne.
Neljanda suvekooli eel püstitab Lotman küsimuse, kas loomulik keel on ainus esmane semiootiline süsteem. Artiklis “Tekst ja kultuuri polüglotism” arvab Lotman, et kultuur ehitub kahele primaarsele modelleerivale süsteemile: lisaks loomulikule keelele ka ruumi strukturaalsele mudelile, kuivõrd ruumilised suhted ja jaotused on inimmaailma korrastuse aluseks.
Tekst
Ehkki teksti mõiste ei ole koolkonna algupärand, jõuti selle originaalse üldsemiootilise ümbermõtestamiseni. Kui koolkonna üheks lähteprobleemiks oli märgisüsteemide ehk keelte ning nende ülesehituse ja grammatika uurimine, siis peagi nihkus tähelepanu tekstidele kui kultuurisemiootika peamistele uurimisobjektidele ning märgisüsteemi ja teksti vahelistele suhetele. Eripalgelisele materjalile kohandatuna muutus ja abstrahheerus ka teksti mõiste ise ning “Kultuurisemiootika teesides” võetakse kokku ‘teksti’ peamised tunnused:
- Tekst on tervikliku tähenduse ja tervikliku funktsiooni kandja ning sellisena kultuuri algelement ehk baasühik.
- Spetsiifilises semiootilises tähenduses ei tähista ‘tekst’ üksnes loomuliku keele teadet, vaid iga tervikliku tähenduse kandjat mistahes kultuurikeeles ehk sekundaarses modelleerivas süsteemis. Seejuures ei ole ka iga loomuliku keele teade kultuuri vaatepunktist tekst. Selle jaoks peab see omama tähenduslikku ja funktsionaalset terviklikkust ehk kuuluma teatud kõnežanri, st olema väljendatud mingis sekundaarses keeles.
- Kultuurisemiootilisest vaatepuntist on tekst seda moodustavate märkide suhtes primaarne.
Metodoloogilisest vaatepunktist oli teksti mõiste paindlik – üks ja ama teade võib erinevatel tasanditel esineda teksti, teksti osa või tekstide kogumina.
Ka Lotman tõigi oma 1987. aasta tagasivaates (vt Töid mäsgisüsteemide alalt 20, lk 13) koolkonna ühe olulisema arenguna nihet üldiste struktuuride (keeled, koodid) kirjeldamiselt teksti probleemi juurde ning uue teksti mõiste väljaarendamist, mis võimaldas liikuda edasi toonases semiootikas valdavaks olnud Saussure’i–Jakobsoni lingvistilisest raamistikust ning lähenemisviisist, mille järgi keel on esmane, tekstide tõlgendamise ja mõistmise alus. Uues vaates on tekst rikkam kui keelesüsteem – see on ise paljukeelne süsteem, mis on samal ajal võimeline looma uusi keeli. Samavõrra murranguliseks oli Lotmani arvates teksti ajaloolise analüüsi olulisuse äratundmine, mis viis semiootilise mälu, tekstide loodud mälu mehhanismide uurimiseni.
Kultuur
Lotman on “Mitte memuaarides” märkinud, et üheks suureks erinevuseks Tartu ja Moskva semiootikute vahel oli ka see, et lingvistika taustaga Moskva uurijad tegelesid ennekõike lihtsamate objektega (kaardid, male jne), millest oleks võimalik täpseid mudeleid ja kirjeldusi luua. Tartu uurijaid aga huvitasid aga kõige keerukamad objektid kultuuris, mille uurimiseks on vajalikud kompleksed mudelid. Esimesed püüdsid lihtsatelt objektidelt keerulisemale liikuda, teine alustas keerukast tervikust ning arusaamast, et nii nagu lihatükkidest ei saa kokku panna vasikat, ei ole võimalik ka lihtsatest tekstidest kokku panna kultuuri – “inimkonna kollektiivse intellekti keerukat mehhanismi”:
Nende kahe printsiibi kokkupõrge sõbralikus, kuid pingeliste aruteludega atmosfääris oli vastastikuselt viljakas. Nende tendentside koostoime oli see, mis viis Tartu-Moskva semiootikale iseloomuliku viisini uurida kultuuristervikut kui ühtsest semiootilist objekti.
Läbimurdeni, mis viis kultuurisemiootika kui uurimisvaldkonna tekkeni ja kultuuri kui universaalse objekti juurde jõudmiseni, jõuti neljandas suvekoolis, mil primaarsetelt sekundaarsete, lihtsamatelt keerukamate modelleerivate süsteemide juurde liikumise asemel tõsteti esiplaanile kultuuri ühtsuse probleem. Suvekooli eelprogrammis (Lotman 1970 – vt Silvi Salupere jt 2013. Beginnings of Semiotics of Culture, lk 47–49) pakuti lähtekohaks järgmised ideed, mis saavad korratud ka “Kultuurisemiootika teesides”:
- Kogu märkide abil toimuv informatsiooni loomise, edastamise ja säilitamisega seotud inimtegevus omab teatud ühtsust. Ehkki üksikud märgisüsteemid on immanentselt organiseeritud struktuurid, ei oma nad mehhanisme, mis võimaldaks neil toimida isoleerituna – nad toimivad üksnes ühtsuses, üksteisele toetuses.
- Seetõttu on võimalik individuaalsete märgisüsteemide uurimise kõrval kultuurisemiootika, mis uurib erinevate märgisüsteemide funktsionaalset suhestatust.
- Uurimisküsimusteks on kultuurikeelte hierarhiline ülesehitus ja valdkondlik jaotus kultuuris, st ühe või teise kultuurikeele, seehulgas kunsti koht kultuurisüsteemis; kultuuri funktsioneerimiseks vajalik minimaalse märgisüsteemide kogum ja kultuuri mitmekeelsuse vajalikkus; kultuurikeelte omavahelised suhted ja vastastikmõjud; kultuurisüsteemi sisemine ebaühtlus.
Eraldi teemadena tõstatusid kultuuritüpoloogiate, kultuuri ja mittekultuuri jaotuse, kultuuri kui kollektiivse mälu, kultuuri ajaloo ning evolutsiooni probleemid.
Need ideed said hiljem pinnaseks ka Lotmani semiosfääri kontseptsioonile.
Ent nende põhiideede ümber oli rikkalik ja avarduv teemadeväli, rääkimata nende ideede ja teemade erinevatest edasiarendustest väljapool koolkonda. Oluline on seegi, et erinevate nähtuste vaatlemisel semiootiliste süsteemidena, nende uurimiseks ühise metakeele otsimisel ning ka kultuuri kui katuskontseptsioonini jõudmisel oli oma roll ka humanitaarteaduste ühtsuse teadvustamisel.
Vaata Lisaks:
Mart Remmel – Sekundaarsete modelleerimissüsteemide teine suvekool (1967)
Keel ja Kirjandus 1/1967: 59–61 ➦
Jaak Põldmäe – Sekundaarsete modelleerimissüsteemide III suvekool (1968)
Keel ja Kirjandus, 11: 701–703, 1968. ➦
Olga Revzina – The Fourth Summer School on Secondary Modeling Systems (Tartu, 17-24 August 1970)
Ревзина О. Г. 1970. IV Летняя школа по вторичным моделирующим системам (Тарту, 17–24 августа 1970 г.). Труды по знаковым системам (Sign Systems Studies) 6: 553–566. ––– translated: Semiotica 4/3: 222–243, 1972. ➦
Juri Lotman – Esimene üleliiduline (1974)
TRÜ: Tartu Riikliku Ülikooli häälekandja, nr. 5, 22. veebruar 1974. ➦
Jaak Põldmäe – Esimene üleliiduline humanitaarsemiootika sümpoosion (1974)
Keel ja Kirjandus 5: 317–318, 1974 ➦
Beginnings of the semiotics of culture (2013)
Silvi Salupere, Peeter Torop, Kalevi Kull 2013. Beginnings of the semiotics of culture. (Tartu Semiotics Library 13). Tartu: University of Tartu Press. ➦
Jalutuskäigud Lotmaniga (2010)
Kogumik on pühendatud Juri Lotmani elu vähemakadeemilisele tahule. Professorit kujutatakse sellisena nagu teda tundsid kolleegid ja sõbrad. Raamat koosneb kolmest osast. Esimese moodustavad Lotmani mälestused, nii tema enda elust kui ka väljapaistvatest filoloogidest. Teises osas on mõningad Lotmani sõnavõtud ja eestikeelsed intervjuud, mis on Eesti perioodikas juba ilmunud, kuid pole praegu hästi kättesaadavad. Kolmandas osas on mälestusi Lotmanist, mis on kirjutanud tema õde, samuti tuntud kirjandusteadlane Lidia Lotman, ning kolleegid, sõbrad ja õpilased. ➦
Silvi Salupere – Semiootika suvekoolid Käärikul (2011)
Acta Semiotica Estica VIII / 2011: 210–217. ➦
Marina Grishakova, Silvi Salupere (toim.) 2015. Theoretical Schools and Circles in the Twentieth-Century Humanities: Literary Theory, History, Philosophy. London, New York: Routledge, lk 173−195.
Silvi Salupere, Kalevi Kull (koost.) 2018. Semiootika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 86–114.
Acta Semiotica Estica VIII / 2011: 210–217.
Tartu Ülikool, Dspace
Tartu Ülikool, Dspace
Tartu Ülikool, Dspace
Tartu Ülikool, Dspace
Keel ja Kirjandus 1/1967: 59–61
Lotmani vaates on tekst ajas ja ruumis piiritletud tervik, tervikliku tähenduse ja tervikliku funktsiooni kandja. Sellest tulenevalt ei ole tekstiks kultuurisemiootilises mõistes üksnes loomulikus keeles loodud teated, vaid mistahes väljendusvahenditega loodud, ajas ja ruumis piiritletud tervikliku tähenduse kandjad, nt ka kujutava või helikunsti teosed, tseremooniad ja rituaalid jne. Ent tekstina funktsioneerimiseks ei piisa üksnes sellest, et teade on väljendatud mingis keeles: tekst on vähemalt kahekordselt kodeeritud. Lotmani seletuses:
Kui teksti varasemates määratlustes rõhutati teksti ühtset märgilist loomust, ta funktsioonide lahutamatut ühtsust mingis kultuurikontekstis või teksti teisi omadusi, siis mõeldi selle all kas eksplitsiitselt või implitsiitselt, et tekst on väljendumine mingis ühes keeles. Esimene mõra sellesse pealtnäha enesestmõistetavasse kujutlusse löödigi teksti mõiste käsitlemisel kultuurisemiootika aspektist. Nimelt avastati, et mingi antud teade, selleks et teda määratleda “tekstina”, peab olema vähemalt kahekordselt kodeeritud. Nii näiteks “seadusena” defineeritav teade erineb kriminaalse juhtumi kirjeldusest sellega, et ta kuulub samaaegselt loomulikku ja juriidilisse keelde, moodustades esimeses erinevate tähendustega märkide ahela, teises aga ühtse tähendusega keerulise märgi. (Lotman 1990a: 273)
Teoses Kunstilise teksti struktuur (2006 [1970]) toob Lotman välja teksti kolm peamist tunnust:
- Väljendatus. Tekst on väljendatud, teostatud märkide abil – see on teatud vahenditega ja teatud viisil fikseeritud informatsioon. Tekstid kasutavad valikuliselt ühe või teise keele elemente ning väljendatuse vaatepunktist võib tekste vaadata keelte materiaalse kehastusena.
- Piiritletus. Tekstidel on algus ja lõpp, raam, ramp vmt, mis loob piiri teksti kaasatud märkide ja nende märkide vahel, mis ei ole selle ülesehituse osaks. Teisisõnu tekstisisese (struktureeritud) ja tekstivälise (struktureerimata) ruumi, teksti ja konteksti vahel.
- Struktureeritus. Tekst ei ole lihtsalt märkide kogum või järjend, vaid sisemiselt korrastatud struktuurne tervik. Seejuures ei teksti sisemine korrastus taandatav selle loomisel kasutatud keele ülesehitusele. Teksti sisestatud märgid loovad uue, teise tasandi struktuuri.
Eelmainitutele võib lisada olulise tunnusena ka teksti tähendusliku ja funktsionaalse terviklikkuse, mis tekib selle piiritletuse ja struktureerituse koostoimel. Teksti mõiste oluliseks osaks on arusaam, et tekst kui tervik on seda moodustavate märkide suhtes esmane. Teksti tähendust ei moodustu üksikute märkide tähenduste summana – elementide tähenduslikkus ja tähendus sõltub nende positsioonist teksti struktuuris.
Samas rõhutab Lotman, et teksti ei saa samastada individuaalse teosega. Teksti mõiste on uurija vaatepunktist funktsionaalne. Mingi teade võib funktsioneerida nii teksti, teksti osa kui ka tekstide kogumina. Näiteks saab luulekogu uurida tervikliku teksina, nagu ka iga üksikut luuletust selles. Samal ajal on luulekogu osa autori loometervikust või mingi perioodi, žanri jne luulest. Samuti võib tekstina mõista ka üksikisikut või kultuuri tervikuna.
Peeter Torop (1985: 17) on välja toonud Lotmani teksti mõiste ja selle kujunemise põhilised aspektid. Kokkuvõtlikult saab välja tuua teksti mõiste kesksed tahud:
1. Tekst kui keel(t)e manifestatsioon. Iga tekst aktualiseerib (kasutab ära) mingi osa loomulikust keelest (funktsionaalne stiil, sõnavara jms) ja kirjanduslikest või muudest konventsioonidest (žanr, vool, meetod). Sama loogika kehtib ka teistes kultuurikeeltes loodud tekstide puhul. Sellel tasandil on tekst dešifreeritav, tõlgendatav läbi keelte ja konventsioonide ehk koodide, mida selle loomisel on kasutatud. Seega võti teksti mõistmiseks on sellisel juhul väljaspool teksti.
2. Tekst kui sekundaarne modelleeriv süsteem, keelt loov süsteem. Iseseisva, piiritletud ja struktureeritud tervikuna on tekstis tuvastatav uus, sellele iseomane süsteem, keelte ja konventsioonide rohkem või vähem ainulaadne kasutusviis, teatav “konstruktiivne printsiip”. Sellisel juhul ei ole võti teksti mõistmiseks enam väljaspool teksti, vaid avastatav tekstis eneses.
3. Tekst kui paljukeelne süsteem ja uute tähenduste generaator. Ehkki teksti määratlus eeldab minimaalselt kahe koodi koostoimet, on tekstid mitmetasandilised ja sisaldavad erinevaid koode. Teksti mõistmine omakorda eeldab erinevate keelte ja konventsioonide kohalolu teadvustamist. Veelgi enam, erinevate koodide lõikumispunktina on tekst võimeline genereerima uusi tähenudusi, st lakkab olemast suletud ja staatiline tähenduste konteiner, toimides muutuva, uusi tõlgendusvõimalusi pakkuva avatud süsteemina.
Lotman võtab selle kokku järgnevalt:
Öeldu valguses ei paista tekst meile mitte kui teate realisatsioon mingis ühes keeles, vaid kui keeruline, mitmesuguseid koode sisaldav konstruktsioon, mis on võimeline transformeerima laekuvaid teateid ja tekitama uusi. Teksti võib pidada niisiis informatsiooni generaatoriks, millel on palju sarnast intellektuaalse isiksusega. Seoses sellega muutub kujutlus tarbija ja teksti vahekorrast. Vormelit “tarbija dešifreerib teksti” on võimalik väljendada täpsemalt: “tarbija suhtleb tekstiga”. Tarbija astub tekstiga kontakti. Teksti dešifreerimisprotsess komplitseerub ülimalt, minetab oma ainukordsuse ja lõpetatuse, lähenedes niimoodi meile tuttavatele semiootilise suhtlemise aktidele inimese ja teise autonoomse isiksuse vahel. (Lotman 1990a: 78–79)
Tekstid teostavad kultuuri kolme põhifunktsiooni:
- informatsiooni säilitamine (mnemooniline funkstioon)
- informatsiooni edastamine (kommunikatiivne funktsioon)
- uue informatsiooni loomine (kreatiivne funktsioon).
Mnemoonilise funktsiooni vaatepunktist toimib tekst kultuurimälu kandjana. Ent ajalooliste faktide tõlkimine tekstiks ei ole automaatne protsess, vaid valik, mille käigus mõned faktid talletatakse “mäletamisväärsena”, teised “unustatakse” tahtlikult või ebaolulisena:
kuivõrd mäletamisväärsete faktide valik teostatakse alati antud kultuuri mingitele semiootilistele normidele vastavalt, ei tohi samastada elusündmuseid tekstidega, kuitahes “tõepärased” kui “mittekunstilised” või vahetud need tekstid ka ei paistaks. Tekst ei ole tegelikkus, vaid selle rekonstrueerimise materjal. Seetõttu peaks dokumendi semiootiline analüüs alati eelnema sellele ajaloolisele analüüsile. (Lotman ja Uspensky 1979: 216)
Lotman eristab lisaks kultuuri reaalsete kommunikatsiooniaktide ja tekstide puhul kahte peamist tüüpi (Lotman 1990c: 395-6):
(1) Kommunikatsiooniaktid, mille eesmärgiks on konstantse informatsiooni edastamine. Selliste tekstide väärtus sõltub sellest, kui puhtalt (kadudeta) nad suudavad informatsiooni saatjalt vastuvõtjale edasi anda. Sellise teksti tähendus on dešifreeritav teatud keelesüsteemi normide kaudu.
Tekst on antud juhul temasse kätketud tähenduse passiivne kandja — omamoodi pakend, mille ülesandeks on kadude ja muudatusteta (sest iga muudatust tõlgitsetakse puudusena) edasi toimetada teatav sisu, mis abstraktsioonis eeldatakse eksisteerivat tekstieelselt. Struktuurilt kujutab säärane tekst keele materialisatsiooni: kõik keele seisukohalt mitterelevantne on tekstis juhuslik ega toimi tähenduskandjana. (Lotman 1990c: 395)
(2) Kommunikatsiooniaktid, mille eesmärgiks on informatsiooni töötlemine ja uue teabe loomine. Sellisel juhul omandab väärtuse kommunikatsiooniprotsessis tekkiv ettemääramatu tähendusnihe. Selline nihe võib tekkida juhuslikult, ent selle allikaks on ka teksti ja üldisemalt kultuuri sisemine semiootiline heterogeensus, paljukeelsus: erinevad keeled ei ole üksteisega täiuslikus vastavuses ning nende vastastikune tõlkimatus loob tingimused uue informatsiooni ja ka uute tekstide tekkeks. See on iseloomulik just kunstilistele tekstidele.
Nii tekib tekstis tähenduste mäng, eri liiki struktuurselt korrastatud üksuste omavaheline libisemine annab tekstile sootuks suuremad tähenduslikud võimalused, kui seda suudab mis tahes keel eraldi võetuna. Järelikult ei ole tekst oma teises funktsioonis passiivne mahuti, temasse väljastpoolt pandud sisu kandja, vaid hoopis generaator. Võimendamisprotsessi olemus ei seisne aga ainult struktuuride laialilaotamises, vaid suurel määral ka nende vastastikuses toimes. See teksti suletud maailmas aset leidev struktuuride vastastikune toime muutub kultuuri kui töötava semiootilise süsteemi aktiivseks faktoriks. Seda tüüpi tekst on alati rikkam mis tahes eraldiolevast keelest ning teda ei saa keelest automaatselt tuletada. Tekst on semiootiline ruum, milles keeled vastastikku toimivad, interfereeruvad ja hierarhiliselt iseorganiseeruvad. (Lotman 1990b: 286)
Sellisena omandab tekst “mõtleva konstruktsiooni” omadusi või “intellektuaalseid” võimeid: ta omandab mälu – on võimeline talletama oma varasemaid tõlgendusi – ja kommunikatsiooniprotsessi haaratuna ei edasta ta üksnes temasse väljaspoolt pandud täendusi, vaid on võimeline informatsiooni ümber töötlema ja uusi teadmisi looma. (Lotman 1990a: 276). Just selles avaldub ka teksti (ja ennekõike kunstilise teksti) analoogsus teiste intellektuaalsete objektidega – inimintellekti ja kultuuri kui kollektiivse intellektiga.
Nii on kultuuris jälgitav teatav areng, mille käigus lihtsad loomulikus keeles lausungid muutuvad vormeliteks, omandavad täiendava korrastuse – muutuvad tekstiks kultuurisemiootilises mõistes. Ning edasise arengu käigus toimub teksti ülesehituse keerukustamine, mis jõuab kvalitatiivselt uuele tasandile kunstilise teksti loomisega. Selliste omadustega tekst on võimeline kultuuris täitma märgatavalt keerulisemaid sotsiaalkommunikatiivseid funktsioone kui üksnes teabe edastamine saatjalt vastuvõtjale.
Viited:
Lotman, Juri 1990a. Kultuurisemiootika ja teksti mõiste. Rmt: Kultuurisemiootika. Tekst–kirjandus–kultuur. Tallinn: Olion, lk 272–279.
Lotman, Juri 1990b. Tekst tekstis. Rmt: Kultuurisemiootika. Tekst–kirjandus–kultuur. Tallinn: Olion, lk 280–279.
Lotman, Juri 1990a. Aju – tekst – kultuur – tehisintellekt. Rmt: Kultuurisemiootika. Tekst–kirjandus–kultuur. Tallinn: Olion, lk 394–410.
Lotman, Juri 2006. Kunstilise tekstiise teksti struktuur. Tallinn: Tänapäev.
Lotman, Juri; Uspensky, Boris 1979. Semiotic mechanisms of culture. New Literary History, 9(2): 211–232.
Näitus, mis oli 04.02.2022 kuni 20.04.2022 avatus Eesti Rahva Muuseumis, avatakse Thessalonikis 30. augustil. 1. augustil kell 14:00 toimub näituse raames ka giidituur Peeter Toropi ja Silvi Saluperega ning 15. septembril kell 14:00–18:00 toimub Semiotic Lab of AUTh-i ja MOMus-e korraldatav töötuba.
Thessalonikis toimub 30. augustist 2. septembrini ka XV. Semiootika maailmakongress.
Vaata näituse tutvustust MoMus-e kodulehel.
Thessaloniki järel rändab näitus UNESCO peakorterisse Pariisis.
Näituse korraldamist toetasid Eesti Semiootika Selts, Eesti Kultuuriministeerium (“Eesti kultuur maailmas”), Tartu Ülikool, Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kultuurkapital.
Õppematerjal on mõeldud kasutamiseks põhikooli III astme ja gümnaasiumi kunstiõppes või laiemalt kunstialases huvihariduses.
Juri Lotman on rõhutanud kahte rolli, mida tekstid kultuuris täidavad: tähenduste täpne edasiandmine ning uute tähenduste loomine. Internetimeeme ja nende seas ka kunstimeeme saab määratleda väikevormidena, mis täidavad just viimast eesmärki. Õppematerjal tutvustab Lotmani käsitluse kaudu neid viise, mis võimaldavad meemidel uute tähenduste loojatena toimida ning tähelepanu keskmes on „tekst tekstis“ vorm, mille puhul on teksti sisestatud teine tekst ning nende vastastiktoime loob võimaluse uuteks tõlgendusteks või isegi „kultuuriplahvatusteks“.
Kultuuri toimimiseks on mõlemad teksti rollid olulised, ent Lotman pööras suuremat tähelepanu küsimusele, kuidas on tekstid võimelised uusi tähendusi looma. Nimelt toimivad tekstid mõnes olukorras justkui „mõtlevad konstruktsioonid“, millesse ei ole tähendused autori poolt n-ö sisse pandud, vaid tekivad teksti eripärase ülesehituse toimel dialoogis lugejaga. Sellist võimet pidas ta omaseks just kunstilistele tekstidele. Uute tähenduste loomine annab tekstidele võime paindlikult suhestuda nii oma vastuvõtjaga kui ka kultuurikontekstiga – ning neid mõlemaid muuta.
Kunstimeemid on üks kunstiga suhestumise ja eneseväljenduse viisidest ning õppematerjal kutsub meemide kaudu avastama ja arutlema, millised on meie arusaamad kunstist, selle tõlgendamisest ja kunstist kui ümbritseva maailma tõlgendamise vahendist.
Õppetmaterjali ülesehitus:
MIS ON MEEMID?
Ülevaade meemi mõiste taustast ning internetimeemide määratlemisest ja kasutusviisidest.
TEKST JA TÄHENDUS
Tekstide rollist kultuuris tähenduse edasiandjana ja uute loojana.
Tekstide mitmekeelsus ja “tekst tekstis” vorm kui uute tähendusete loomise vahendid.
Mis on meemid?
Sõnal ’meem’ on nüüdseks välja kujunenud mitu tähendust.
Selle sõna autoriks on inglise evolutsioonibioloog Richard Dawkins, kes võttis selle kasutusele oma 1976. aasta raamatus „Isekas geen“, kus ta geneetika kõrval peatus ka inimkultuuri küsimusel. ’Meem’ on tuletatud kreekakeelsest sõnast mimeme, ’jäljendatud asi’, olles selle lühendatud vorm, mis sarnaneb sõnaga ’geen’. ’Meem’ tähistab Dawkinsi jaoks kultuuri ülekandmise, jäljendamise ühikut, st ideed, käitumist või laadi, mis kandub kultuuris inimeselt inimesele. Seega analoogselt sellele, kuidas geenid kannavad edasi pärilikku infot, kannavad meemid Dawkinsi arvates edasi mittepärilikku, kultuurilist infot. Näidetena tõi ta meloodiad, kõnekäänud, rõivamoed, oskused jmt kultuuri elemendid, mis üksteise matkimise teel inimeselt inimesele edasi kanduvad. (Dawkins 2014) Dawkinsi eesmärgiks oli seletada meemide abil kultuuri edasikandumist darwinistliku evolutsioonibioloogia vaatenurgast.
Esmapilgul sarnaneb Dawkinsi meemi idee Juri Lotmani arusaamaga kultuurist kui mittepärilikust mälust, ent nad mõistavad kultuuri olemust ja edasikandumise mehhanisme siiski küllaltki erinevalt ning üldiselt on kultuuriuurijad Dawkinsi darvinistliku kultuurikäsitluse suhtes kriitilised.
Internetiajastul võeti sõna ’meem’ kasutusele teatud tüüpi internetis levivate, kasutajate loodud ja jagatud sõnumite nimetusena. Ehkki nimetus laenati Dawkinsilt, on selle tähendus nüüdseks muutunud ja selleks, et eristada neid Dawkinsi meemi mõistest, nimetatakse neid täpsustavalt internetimeemideks.
Internetimeemid on eripalgelised, aga enamasti on need humoorikad (sh ka iroonilised, parodeerivad jne) pilti (liikumatuid või liikuvaid) ja sõnu uueks terviklikuks sõnumiks kombineerivad väikevormid, mis matkivad, muudavad või remiksivad varasemaid sõnumeid, sh teisi meeme (nt kasutades meemišabloone). Mõne meemiuurija arvates on meemide määratlevaks tunnuseks nende jagamine, matkimine ja teisendamine paljude internetikasutajate poolt, mistõttu üksikud populaarsed pildimakrod vmt meemikeelt kasutavad väikevormid on pigem viraalsed sõnumid kui meemid (Shifman 2014: 56). Teised leiavad, et meem on see, mida internetikasutajad meemiks nimetavad.
Internetimeemid on internetikultuuri nähtused, mis levivad peamiselt sotsiaal- ja osalusmeediaplatvormidel. Nad said alguse ennekõike meelelahutusliku nähtusena ja ehkki humoorikus on jäänud meemidele tunnuslikuks, on nende kasutusviisid aja jooksul laienenud ja sellega koos on kasvanud ka nende olulisus. Nad on vahendiks, mille kaudu luua ja hoida sotsiaalseid kontakte, väljendada ja jagada oma tundeid, kogemusi ja arvamusi ning kommenteerida kultuuris toimuvaid sündmuseid. Samuti on nad muutunud sotsiaalse aktivismi, poliitilistes debattides osalemise ning ühiskondlike suundumuste ja suhtumise kujundamise vahendiks, ent ka turunduse ja poliitkommunikatsiooni tööriistadeks. Rohkem on hakatud tähelepanu pöörama ka meemidele kui teadmiste jagamise vormile ja õppevahendile.
Meelelahutuslikkuse ja info viraalse leviku kõrval ongi esile tõusnud meemid osaluse ja osavõtlikkuse suurendamise vahendina, aga ka reflektsiooni, iseenda tunnete, arvamuste ja tegevuse ning ümbritseva kultuuriruumi mõtestamise vahendina.
Tekst ja tähenduste loomine kultuuris
Lotman mõistab teksti kultuuri põhiühikuna. Tekstideks võivad olla mistahes kultuurikeeltes väljendatud sõnumid, mille loomisel ja kasutamisel on välja kujunenud teatud tavad või reeglistik. Internetimeemid on tekstid, mille on oma keel ja väljendusvormid, ent samal ajal põhjustab meemide matkimisel ja muutmisel põhinev toimimisloogika ka meemikeele pideva uuenemise ja teisenemise.
Tekstide oluliseks tunnuseks on piiritletus – tekstidel on algus ja lõpp, raam, ramp vmt, mis loob piiri tekstisisese ja tekstivälise maailma, teksti ja konteksti vahel. (Lotman 1990b: 282; 2006 ptk. 8) Piir loob tekst tervikliku tähenduse kandjana, mistõttu piiritlemine on üheks keskseks tähendusloomeliseks mehhanismiks. Teisalt on teksti piirid alati tinglikud, kuivõrd tekstid laenavad elemente teistelt kultuuritekstidelt ning nende tõlgendamine sõltub alati kontekstist, kuhu nad paigutuvad.
Tekstid on ümbritseva maailma kohta informatsiooni andmise vahendid, ent nagu Lotman rõhutab, ei ole tekstid maailma neutraalsed peegeldajad, vaid informatsioon, mida me tekstide kaudu saame, sõltub tekstide märgilisest ülesehitusest (Lotman 1990a: 10). Nii on ka meemidel võime mõjutada seda, kuidas me ümbritsevat maailma tunnetame ja tähendustame. Näiteks on meemidele omane humoorikas, parodeeriv või ironiseeriv käsitlusviis.
Lotman toob välja tekstide kaks keskset funktsiooni kultuuris: tähenduste adekvaatne edasiandmine ja uute tähenduste loomine (Lotman 1990b: 283). Esimese ülesande täitmiseks kalduvad väljendusvahendid standardiseerumisele, saatja ja vastuvõtja vahelise arusaadavuse suurendamisele. Samuti on loodud tekstid võimalikult ühetähenduslikud, tähenduse varieerumist püütakse piirata. Teisel juhul muutub uus tekst „mõtlevaks konstruktsiooniks“, mis pakub varasemale informatsioonile uusi tõlgendusi ja loob uut informatsiooni. Sellistel tekstidel on sageli suunitlus mitmetähenduslikkusele, mitmetimõistetavusele, nad on avatud erinevatele tõlgendustele. Kui esimesel juhul võetakse teksti tähenduste stabiilse konteinerina, siis teisel juhu võetakse seda tähenduste aktiivse generaatorina.
Lotman toob välja kaks peamist viisi, kuidas selline mitmetähenduslikkus tekstides tekib (Lotman 1990b): tekstide mitmekeelsus ja „tekst tekstis“ vorm.
Uute tähenduste loomist võimaldab tekstide mitmekeelsus, erinevate kultuurikeelte paralleelne kasutamine ühes tekstis (nt ka pildi ja sõna ühendamine), mis avardab teksti tähendusloomelisi võimalusi: erinevates keeltes on võimalik infot edastada variatsioonidega või isegi vastuoludega ning teksti terviktähendus tekib nende koostoimes.
Uue informatsiooni loomise vahendiks on ka varem loodud teksti või selle fragmentide kasutamine uue teksti materjalina ehk “tekst tekstis” vormi loomine. Uues kontekstis – nn raamivas tekstis – hakkavad sisestatud tekstid – nn pistetekstid – looma uusi tähendusi: nad saavad ise ümber tõlgendatud ning pakuvad ka pinnase neid hõlmava või raamiva teksti ümbertõlgendamiseks. Lotman toonitab seejuures, et „tekst tekstis“ situatsioonis tekkivad uued tõlgendusvõimalused ei ole täielikult ennustatavad või ettearvatavad (Lotman 1990b: 290).
Ehkki internetimeemide puhul võib täheldada ka mõningast tendentsi standardiseerumisele, domineerib nende ülesehituses ja teisendamises uute tähenduste loomise funktsioon. Seda võimaldab nii erinevate väljendusvahendite kui ka „tekst tekstis“ vormi kasutamine meemide loomisel.
Internetimeeme saab vaadelda ühelt poolt väikevormina, mille puhul ühes tekstis kasutatakse erinevate keelte elemente (nt loomulikku keelt, fotograafiat, graafikat jne). Loodud koosluses võib sõnaline osa pildilise tähendust täpsustada, täiendada, üldistada, teisendada või tühistada – või vastupidi. Vastastiktoimes korrastub ümber tähenduslike ja tähtsuseta elementide repertuaar tekstis. Moel või teisel tekib nende koosmõjul uus kvaliteet ning meemi tähendus ei ole taandatav ühes või teises keeles väljendatud sõnumile.
Ent kuivõrd tüüpiliselt internetimeemid taaskasutavad visuaalse materjalina (ja puhuti ka sõnalises osas) varasemaid kultuuritekste või nende fragmente (nt filmikaadreid, koomiksite väljalõikeid, maale), on nad käsitletavad just „tekst tekstis“ vormina. Mingi olemasolev tekst või selle osa on lülitatud meemi struktuuri ning saab selles ümber tõlgendatud, andes samas ka võimaluse meemi ümbertõlgendamiseks.
„Tekst tekstis“ vorm
“Tekst tekstis” vorm on seega olukord, kus varem loodud teksti või selle fragmente kasutatakse uue teksti materjalina. Lotman toob näitena pilt pildis (nt Jan van Eycki “Pankur Arnolfini portree naisega”), teater teatris (nt Shakespeare’i “Hamlet”), film filmis (nt kroonikakaardite kasutamine Tarkovski “Peeglis”) või foto filmis (nt Antonioni “Blow up”) jmt olukorrad.
Lotman määratleb selle eripärase võttena, mille puhul muudetakse teksti üksikosade erinev kodeeritus teksti loomise ja vastuvõtmise oluliseks faktoriks. (Lotman 1990b: 294) Koodi ja kodeerituse all peetakse siin silmas reegleid, tavasid ja norme, millest lähtuvalt ühes või teises kultuurikeeles ja -kontekstis tekste luuakse ja tõlgendatakse.
„Tekst tekstis“ vorm jaotab tekstimaailma kaheks erinevalt kodeeritud osaks, mis moel või teisel hakkavad mõjutama seda, mida ühe või teise osa juures märgatakse ja tähenduslikuks peetakse. Mida raskemini on sisestatud tekst raamiva teksti koodide kaudu dešifreeritav – või vastupidi –, seda dünaamilisemaks, potentsiaalselt mitmetähenduslikumaks muutub tervik.
Niisugune konstruktsioon teravdab eeskätt tekstis sisalduvat mängumomenti: teistsuguse kodeerimise seisukohalt suureneb teksti tinglikkus, rõhutatakse ta mängulist loomust, ta iroonilist, parodeerivat, teatraliseeritud jms. tähendust. Ühtaegu rõhutatakse teksti piire, nii väliseid, mis eristavad teksti mittetekstist, kui ka seesmisi, mis lahutavad erineva kodeeritusega sektoreid üksteisest. Piiride aktuaalsus muutub rõhutatuks nende liikuvuse kaudu, seeläbi, et ühele või teisele koodile võetud orientatsiooni vahetamisel muutub ka piiride struktuur. (Lotman 1990b: 295)
Nii saab just „tekst tekstis“ vormi kasutamist pidada üheks võtteks, mille abil internetimeemides luuakse žanrile omast mängulisust, humoorikat, iroonilist või parodeerivat käsitlusviisi.
Meemi tõgendamisel on võimalik lähtuda sellest, et neile on tavapärane visuaalse materjali taaskasutamine, mille käigus pistetekst dekontekstualiseeritakse, rebitakse algsest kontekstist välja, ja sellele antakse meemis kui raamivas tekstis uus tähendus. Dekontekstualiseerimist võimendab nii see, et reeglina puuduvad kunstimeemil pisteteksti päritolu määratlev info (teose nimi, autor, loomisaasta), kui seegi, et meemis kasutatud teos hakkab toimima meemišabloonina, mille põhjal uusi meeme luua. Dekontekstualiseeriva orientatsiooni puhul ei oma taaskasutatud teksti eriomased koodid, käsitletud teemad jne näiliselt meemi kontekstis tähendust – tähendused tulenevad meemikeele tavadest ning märgisuhetest meemis.
Teisalt võib tähenduslikuks saada see, milliseid teemasid ja kuidas pistetekstis käsitletakse, samuti pisteteksti väljendusvahendid – just see kas meem kasutab filmikaadreid, koomiksit, pressifotot, maali vmt. Igal neist on eriomased koodid, mis reguleerivad nende tõlgendamist ja toimimist maailma kohta info andjana ning mis võivad neid raamiva meemi tähendusi ümber kujundada. Nii võib näiteks pressifotot kasutav meem saada lülitatud visuaalse ajakirjanduse diskursusesse või tõmmata tähelepanu just sellele, mille poolest selline meem visuaalsest ajakirjandusest erineb.
Seega tekib „tekst tekstis“ vormi puhul valik juba tõlgendamise orientatsioonis – millise väljendusvormi koodide vaatepunktist meemi või selle osasid tõlgendada. Valikuvõimalus loob mitmetähenduslikkuse.
Lisaks uute tõlgendusvõimaluste loomisele tähendab selline tekstide üleviimine uue (raamiva) teksti struktuuri ka nende lülitumist kultuurimällu. Siin saame rääkida näiteks erinevate kultuuritekstide lülitumistest n-ö meemikultuuri mällu, aga sellised siirded võivad olla laiahaardelisemad – meemide kaudu võivad võõrad tekstid lülituda ka kohalikku kultuurimällu üldisemalt. Iga uus element kultuuris loob pinnase uute tähendusloomeliste ja tõlgenduslike protsesside käivitumiseks, stimuleerides sel moel kultuuri arengut.
Kunstimeem kui „tekst tekstis“ vorm
Üheks „tekst tekstis“ vormi näiteks on ka kunstimeemid – meemide žanr, mille puhul pildimaterjaliks, mida meemid loomisel taaskasutatakse, on maalikunsti või teiste kunstide teosed (täpsemalt digifotod nendest teostest), vahel ka ümbertöödelduna (ümber monteerituna või animeerina), ning millele lisatakse meemidele omaselt mingi sõnaline kommentaar. Teisisõnu luuakse uus tekst, mis hõlmab varemloodud teksti.
Raamivat teksti ja pisteteksti on meemide puhul iseenesest võimalik määratleda kaheti. Ühel juhul saab lähtekohaks võtta meemi proportsioonid: kuivõrd meemis on valdavaks taaskasutatud kunstiteos, millele on lisatud sõnalised või visuaalsed elemendid, võiks pidada maali raamivaks tekstiks ning sellele lisatud (sõnalisi või pildilisi) elemente pistetekstiks. Ent käesoleval juhul vaatleme meemi raamiva tekstina, millesse on pistetekstina lisatud kunstiteos, kuivõrd loodava terviku žanriks, mille koodide järgi elemente valitaks ja kombineeritakse, on meem ning üht või teist kunstiteost on kasutatud selle osana.
Kuivõrd kunstimeemide puhul on raamiva teksti (meemi) ja pisteteksti (kunstiteose või selle fragmendi) koodid üksteisele küllaltki võõrad, ilmnevad siin mitmed „tekst tekstis“ vormile iseloomulikud aspektid. Seetõttu annavad kunstimeemid suurepärase võimaluse uurida neid koode ja mõtteviise, mis nende kultuurinähtustega seostuvad, vahel ka vaikimisi.
Teema 1: Koodide konflikt ja kultuuriplahvatus
Kunstimeemide puhul muutub meemi osade erinev kodeeritus rõhutatuks, kuivõrd meeme ja kunsti ei peeta harjumuslikult samasse kultuuridomeeni kuuluvaks. Seda nähtamatut „kultuuripiiri“ meemide ja kunsti vahel näitlikustab ehk seegi, et muidu eripalgelist visuaalset materjali taaskasutavad meemid hakkasid kauneid kunste oma materjalina kasutama küllaltki hilja. Ning teisalt seegi, et kunstimeemide vastuvõtt sai puhuti kriitikat just seetõttu, et neid tajuti kui kokkusobimatuid kultuurivorme – näis, et kunsti ei saa tõlgendada meemidele omaste koodide järgi ja vastupidi.
Ent just siin tuleb ka esile, kuidas võõra teksti viimine raamivasse teksti (antud juhul näiteks maali viimine meemi) juhib tähelepanu sõnumilt keeltele, tekstis sisalduvatele erinevatele koodidele (Lotman 1990b: 290-1). Nii ei olegi imestada, et selline ebaharilik kombinatsioon ei sütitanud arutelusid niivõrd ühe või teise kunstimeemi tähenduse üle, vaid kunstimeemi, meemi ja kunsti kui kultuurikeelte ja -nähtuste omavaheliste suhete üle üldisemalt. Just selliste arutelude käigus teadvustatakse, kinnistatakse või nihutatakse kultuuris eksisteerivaid nähtavaid ja nähtamatuid piire.
Ühelt poolt stimuleeris maalikunsti sisenemine meemidesse kultuuris muutuseid juba seetõttu, et tegemist ei olnud üksnes vana ja uue meedia põimumisega, vaid ka harjumusliku vaate järgi „elitaarse“ ja „populaarse“, „ajatu“ ja „argise“ või isegi „püha“ ja „maise“ kokkutoomisega. Kunstimeemid sütitas arutelusid „kõrge“ ja „madala“ kultuuri ja/või kunsti kategooriate tähenduse ja kultuurihierarhiate kehtivuse üle tänapäeval. Tõstatusid küsimused, kas kõrgkunsti teoste meemides kasutamine vähendab kunsti väärtust ja väärikust või, vastupidiselt, muudab nad uutele auditooriumitele ligipääsetavamaks ja seeläbi hoopis tõstab nende väärtust. Või muudab see hoopis meemide väärtust, avardab nende auditooriumi ja kasutamisvõimalusi.
Lotman nimetab selliseid momente, kus võõra koodiga tekstide sisenemise tõttu tekib kultuuris situatsioon, mida ei ole enam võimalik tõlgendada ja mõista seniste koodide abil, „kultuuriplahvatuseks“ (Lotman 1990b: 291). See on situatsioon, kus kultuur on harjumuspärasest tasakaalust välja viidud ning tegutsemiseks ja tõlgendamiseks avanevad võimalused viisidel, mis seniste, harjumuslike koodide järgi ei olnud võimalikud. Kultuur on omamoodi teelahkmel. Ehkki nivelleerumise kartuses võib kultuuris avalduda soov vanu koode ja hierarhiaid alal hoida, kuulutada tekkinud olukord „eksituseks“, osutab Lotman, et ajaloos toimunud „kultuuriplahvatuste“ käigus pole täheldatav kultuuri nivelleerumine, vaid pigem vastupidi – selle semiootiline mitmekesisus on kasvanud (samas).
Kultuuriplahvatuse olukorras saab määravaks see, kuidas võetakse uut tüüpi meem vastu ühelt poolt meemide kasutajaskonnas, teisalt kunstimaastikul – kas ja kelle jaoks nad muutuvad üheks võimalikuks väljendusvahendiks teiste seas ning millisel viisil seda võimalust kasutama hakatakse. Sellest vaatepunktist on tähenduslik nii see, et tekkisid keskkonnad kunstimeemide jagamiseks, teisendamiseks ja kommenteerimiseks (nt Classical Art Memes Facebookis), kui seegi, et kunsti- või mäluasutused (muuseumid, galeriid jt) hakkasid kasutama kunstimeeme oma kommunikatsioonis (nt Taani Rahvusraamatukogu loodud keskaegsete meemide loomise leht). Seejärel võis täheldada sedagi, kuidas meemid muutusid vahendiks, mille kaudu kunstnikud jt väljendasid oma kogemusi ja arvamusi kunstimaastiku toimimise kohta, kuni aruteludeni meemide võimalikust staatusest nüüdisaegse kunstivormina (vt nt Kivirähk 2021).
„Kultuuriplahvatusi“ on kunstimaastikul toimunud varemgi ning sellest vaatepunktist ei ole kunstimeeme saatnud arutelud kultuuris uued. Üheks näiteks on Walter Benjamini kuulus artikkel „Kunstiteos oma mehhaanilise reprodutseeritavuse ajastul” (orig. 1935). See pärineb agast, mil tehnoloogiliste kunstide nagu fotograafia ja filmikunst pealetulek panid küsima kunsti olemuse ja mittereprodutseeritava “aura” järele.
Ülesanne 1.1:
Arutlege selle üle, kas ja millised kunstiteosed sobivad või ei sobi meemidesse. Kas tänapäeval kehtivad kultuuris hierarhiad, mis kaunite kunstide kasutamise meemides sobimatuks või vastuoluliseks teevad? Millel need hierarhiad põhinevad? Proovige arutelu käigus välja selgitada, millised meemidega või kunstiga seostatud väärtused või omadused muudavad selle kombinatsiooni kummastavaks või kokkusobimatuks ja milliste väärtuste või omaduste järgi ei ole selles kombinatsioonis midagi ebaharilikku või kokkusobimatut.
Ülesanne 1.2:
1919. aastal valmis prantsuse kunstniku Marcel Duchampi teos “L.H.O.O.Q.” –kuulus dadaistlik readymade teos (nagu Duchamp sellele žanrile nimeks andis), mille loomisel ta kasutas postkaarti Leonardo da Vinci maalist “Mona Lisa” (orig. 1503–1507), joonistades Mona Lisale vuntsid ning lisades oma teosele nime “L.H.O.O.Q.” Uurige dadaismi, readymade kunsti ja Duchampi “L.H.O.O.Q.” tausta ja idee kohta ning arutlege, mille poolest sarnaneb või erineb Marcel Duchamp’i teos tänastest kunstimeemidest. Kas meemid võivad olla kunstiteosed?
Teema 2: Kunsti mänguline tõlgendamine
Kunstimeemide uurija Oskari Raivio uurimusest (2016) ilmnes, et üldiselt ei kattu kunstimeemide teema neis taaskasutatud kunstiteoste teemaga. Meem pakub teose tõlgendamiseks viisi, mis ei lähtu teosel kujutatud teemadest või teose tõlgendamise tavadest. Meemi kui raamiva teksti ja maali kui pisteteksti vahel on vastuolu. Klassikalise maalikunsti koodide vaatepunktist on meemid “veidrad” või arusaamatud, tõlgendavad teoseid justkui valesti. Teisalt meemikeele vaatepunktist on nad korrektsed, “grammatilised”, kuivõrd sõnalise ja pildilise osa esmane kokkusobimatus on just meemile omane koomilisuse ja mängulisuse loomise võte. Teisalt avaldub selles mängulisuses ka meemi ja kunsti üks ühisosa.
Lotmani jaoks on kunstitekst üks keerulisemaid “mõtleva konstruktsiooni” vorme. Kunst ei ole kunagi ühetähenduslik, vaid avatud erinevatele tõlgendustele. Sel moel “peegeldab” kunst ka maailma juhuslikkust ja ennustamatust: kunstitekst, nagu ka elu, ei ole allutatav ühesele seaduspärale – koodile –, vaid on tõlgendatav eri tasanditel ja erinevatest vaatepunktidest. Erinevatest vaatepunktidest võime avastada teoses teatud korrapärasusi või tähendusi, kuid üks või teine neist ei ammenda selle tähenduslikku potentsiaali. Veelgi enam, Lotmani jaoks on kunsti mõistmise oluliseks osaks see, et teose tõlgendaja teadvustab teiste tõlgenduste võimalikkust. Selles avaldub kunstile olemuslik mängulisus – erinevad tõlgendused ei tühista üksteist, vaid eksisteerivad võimalikkustena, millest osad ei ole seejuures veel realiseeritudki. (Lotman 1990a)
Lotman vaatleb omamoodi “tekst tekstis” vormina ka vastuvõtja suhestumist tekstiga – vastuvõtja on kui “teine tekst”, mis avab kunstiteoses peituva potentsiaali luua uusi tähendusi. (Loman 1990b: 288) Lotman lisab, et kunstiteosed on informatsiooni säilitajana erilised just selle poolest, et nad:
[a]nnavad tarbijale nimelt selle informatsiooni, mida ta vajab ja mille omandamiseks ta on ette valmistatud. Kohandudes tarbijaga, kohandab kunstiteos samal ajal ka tarbijat iseendaga, valmistades teda ette uue informatsiooniannuse vastuvõtuks. (Lotman 1990a: 30)
Seega avalduvad kunstimeemides viisid, kuidas tänane vastuvõtja teosega suhestub ning seda oma kaasajaga suhestab: milliste tähenduste pakkujana teos ennast temale avab. Meem paneb meid teost vaatama uuest vaatepunktist, laseb maalis märgata elemente, mis ei pruukinud eelnevalt tähenduslikuna tunduda, ehkki olid selles varjatud potentsiaalina olemas. Teisalt paneb kunstimeem teost tõlgendama, selles tähendusi otsima. Meemi ja maali vaheline vastuolu toob aga esiplaanile selle, et teos on tõlgendatav ka teistel viisidel. Juba seeläbi valmistatakse vastuvõtja ette uue info vastuvõtuks – uuteks, “õigeteks” või teistsugusteks tõlgendusteks.
Alljärgnevalt vaatame mõnda kunstimeemi tüüpi:
(1) Maalid kui meemi looja/vastuvõtja isiklike kogemuste, emotsioonide või reaktsioonide peegeldajad.
Lotman on osutanud, et mistahes tekst ei toimi üksnes autori ja vastuvõtja vahelise kommunikatsiooni vahendina või osakesena kultuurimälust. Kultuuritekstid võimaldavad ka vastuvõtjal iseendaga suhelda (Lotman 1990c: 276). Kunstimeeme, mille sõnalise osa kaudu esitatud teemaks on kellegi isiklik kogemus, võib vaadata sellise autokommunikatsiooni ühe väljendusena. Pistetekstiks olev kunstiteos ei ole üksnes emotsiooni või kogemuse illustratsioon, vaid toimib vahendajana, mis võimaldas meemi loojal või vastuvõtjal seda emotsiooni, reaktsiooni või kogemust iseendas märgata, ära tunda. Kunstimeemi võib vaadelda selle emotsiooni, reaktsiooni või kogemuse üle reflekteerimise vormina, mille puhul pistetekstist teos aitab meemi loojal või vastuvõtjal oma sisemisi seisundeid mõtestada. Seejuures on siin rõhk just sellel, kuidas teos võimaldab vastuvõtjal iseendaga suhelda, mitte sellel, kuidas see reflektsioon suhestub informatsiooniga, mida teose autor võis soovida edasi anda või milline on selle tõlgendamise traditsioon.
Selle tüübi alla võib liigitada sellised kunstimeemid, milles sõnaline osa esitab mina- või sina-vormis kommentaari emotsiooni, kogemuse vmt kohta, mida esitatakse justkui maalil kujutatud isiku(te) tegevuse või väljenduse tõlgendusena. Selline tõlgendus eeldab või loob äratundmise vastuvõtja isiklike elukogemuste või tunnete tasandil. Maali ja sõnalise kommentaari kombineerimisel saab omakorda luua kummastava, humoorika või kriitilise paralleeli isikliku ja kollektiivse, argise ja ajaloolise, olmelise ja aristokraatliku, profaanse ja sakraalse, tänapäeva ja mineviku tunnete, reaktsioonide, sündmuste või kogemuste vahel. Sellised meemid on ühtaegu nii maali subjektiivseks tõlgenduseks kui ka viisiks oma tunnete, kogemuste või elusituatsioonide humoorikaks või ironiseerivaks peegeldamiseks kunsti kaudu.
(2) Maalil kujutatu suhestamine tänapäevaga, paralleeli loomine mineviku ja kaasaja vahel.
Ühena kultuuriteksti kommunikatiivsetest rollidest määratleb Lotmani ka teksti ja kultuurikonteksti vahelise suhtlemise. Tekstid on kultuurikonteksti kirjeldamise vahendid. Ent Lotman märgib, et tekstidel, seejuures just pikaealistel kunstiteostel, on kalduvus siirduda ühest kontekstist teise ning uude kultuurikonteksti ümber asudes käituvad nad selles nagu uude kommunikatsioonisituatsiooni sattunud informandid, kes on võimelised n-ö iseennast ümber kodeerima ja pakkuma informatsiooni, mis oli neis varem varjul. Uuele kontekstile kohandudes muutuvad nad iseendast tähenduslikumaks, avaramaks. (Lotman 1990c: 277)
Sellises rollis võib vaadelda näiteks selliseid kunstimeeme, mis loovad paralleeli tänapäeva ja teoses kujutatud ajastu vahel. Internetimeemide uurijad on osutanud, et ajaloolisi kujutisi ja tänapäeva kõrvutavate või kombineerivate meemide sõnumiks võib olla varasemate ajalooliste perioodide kui “teadmatuses mineviku” üle nalja heitmine, kõrvutades seda nüüdisaegse tehnoloogilise maailmaga kui “teadva olevikuga”. Sel viisil võib tõlgendada näiteks meeme, mis monteerivad maalidesse nüüdisaegseid esemeid. Ent Raivio märgib, et sellised meemid ei pruugi olla mineviku suhtes kriitilised või pilkavad. (vt Raivio 2016) Puhuti osutavad sellised kõrvutused inimeste ja kultuuri muutumatusele – minevikus ja tänapäeval korduksid justkui erinevas võtmes samad motiivid, mõtte- või teguviisid. Seejuures võib kunstiteos toimida tänase konteksti metafoorse, kujundliku asendajana (nt maalid taevavõlvi kandvast Atlasest koos sõnalise osaga, mis loob puhuti ka nüüdisaega pilkava või kritiseeriva paralleeli tänapäevastest kultuurinähtuste või probleemidega).
(3) Maali tõlgendamine intertekstuaalsete seoste kaudu.
Lotmani vaateid vastuvõtja rollist saab siduda ka Prantsuse semiootik Roland Barthes’i ideega, et tekstide tähendus sõltub nendest tekstidest, mille vastuvõtja teksti lugemise ja tõlgendamise protsessi kaasa haarab: lugeja kaudu astub tekst dialoogi teiste kultuuritekstidega. (Barthes 2002) Meemides võib seda intertekstuaalset dialoogi kohata küllaltki radikaalsetes vormides, kui meemi loojad lülitavad oma täiendustega meemi otsesemalt (sõnas ja/või pildis) või vihjavamalt viited kolmandatele kultuuritekstidele, millega pistetekstil kujutatu nende jaoks seostub. Kunstiteos, mis on sageli juba intertekstuaalne (nt maalid Atlase müüdist) muudetakse „justkui“ mõne nüüdisaegse teose paroodiaks – või vastupidi.
Nii siseneb tõlgendamise naudingusse intertekstuaalne lisamõõde – sõnalise ja pildilise osa seoste tõlgendamisel tuleb mängu meemilooja ja vastuvõtja varasem tekstikogemus, nende võime märgata ja ära tunda sarnasusi või paralleele pistetekstist maali ja nüüdisaegsete kultuuritekstide vahel. Kunstimeemid pakuvad võimaluse oma kultuuripagasiga mängimiseks ja selle üle reflekteerimiseks maali toel või vahendusel.
Kunstimeemides avalduvad mitmepalgelised viisid, kuidas kunstiteostega suhestutakse ja neid tõlgendatakse ning selle käigus tuleb nähtavale ka kunstiteoste mitmetähenduslikkus ja võime teiste tekstidega, olgu selleks siis vastuvõtja, meem või mõni teine kultuuritekst, dialoogi astudes uusi tähendusi luua.
Kunstimeemid on osa laiemast internetijärgse kunsti teemadeväljast. Kõige üldisemalt puudutab see küsimust, kuidas on internet muutnud kunsti kogemise, tõlgendamise ja loomise viise või isegi seda, mida me kunstina määratleme. Selle üheks osaks oli pildistamise ja jagamise mõju kunstile – „pildistamis- ja jagamisväärse“ kunsti loomine ja/või kunsti muutmine või muutumine „pildistamis- ja jagamisväärseks“ läbi internetipraktikate muutumise. Nii on ka kunstimeemid üheks selliseks internetipraktikaks, mis mõjutab kunstiteostega suhestumist nii veebiavarustes kui ka muuseumites või galeriides – võrreldes näiteks teosega selfie tegemisest ja jagamisest.
Ülesanne 2.1:
Leidke näiteid kunstimeemidest ning analüüsige, millist rolli maal meemid täidab, milline on sõnalise osa ja maali vastastikmõju – mida sõnaline osa suunab maalis märkama, kuidas seda tõlgendama, ja vastupidi – milliseid tähendusi annab või lisab maal sõnaliselt väljendatud sõnumile. Kas valitud meemid esindavad mõnda ülaltoodud kunstimeemi tüüpi või on võimalik tuvastada täiendavaid kunstimeemide tüüpe?
Ülesanne 2.2:
Valige mõni kunstiteos ja looge sellest meem, mis (a) peegeldab teie isiklikke tundeid või kogemusi; (b) kommenteerib mõnda kaasaegset sündmust või nähtust; (c) seob maali mõne teise kultuuritekstiga (filmi, muusikateose, koomiksi jne). Mida üht või teist tüüpi meem paneb meid maalis märkama ja maali tõlgendama?
Ülesanne 2.3:
Vali kunstiteos, uuri selle tausta ja tähendusi, mida sellele harjumuspäraselt omistatakse. Loo teosest kunstimeem, mis kommenteerib või viitab kunstiteose varasematele tähendustele või selle loomise asjaoludele.
Viidatud allikad:
Barthes, Roland 2002. Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid. Tallinn: Varrak.
Benjamin, Walter 2010 [1935]. Kunstiteos oma mehhaanilise reprodutseeritavuse ajastul. Kunstiteaduslikke uurimusi 19(1/2): 235–255.
Dawkins, Richard 2014 [1976]. Isekas geen. Tallinn: Varrak.
Hofstadter, Douglas 1983. Metamagical themas: virus-like sentences and self-replicating structures. Scientific American 248 (1): 14-22.
Kivirähk, Kaarin 2021. Raamist väljas. Kas internetimeemid on kaasaegne kunst? Postimees, 19. jaanuar.
Lotman, Juri 1990a. Kunst modelleerivate süsteemide reas. Rmt: Kultuurisemiootika. Tekst–kirjandus–kultuur. Tallinn: Olion, lk 8–31.
Lotman, Juri 1990b. Tekst tekstis. Rmt: Kultuurisemiootika. Tekst–kirjandus–kultuur. Tallinn: Olion, lk 280–279.
Lotman, Juri 1990c. Kultuurisemiootika ja teksti mõiste. Rmt: Kultuurisemiootika. Tekst–kirjandus–kultuur. Tallinn: Olion, lk 272–279.
Lotman, Juri 2006. Kunstilise tekstiise teksti struktuur. Tallinn: Tänapäev.
Raivio, Oskari 2016. Classical Art Memes as an Affinity Space. A Faceted Classification of an Online Entertainment Page. Pro Gradu Thesis. University of Helsinki.
Shifman, Limor 2012. Memes in Digitaal Culture. MIT Press.
Autokommunikatsioon ehk kommunikatsioon iseendaga on sama oluline, kui kommunikatsioon kellegi teisega. Autokommunikatsioon ei leia asset üksnes indiviidi tasandil, vaid ka kunstilise teksti ja kultuuri tasandil. Lotmani käsitluses võib ka saatja ja vastuvõtja vahelist kommunikatsiooniprotsessi tõlgendada kui kultuuri kommunikatsiooni iseendaga ehk kultuurilise autokommunikatsioonina.
Autokommunikatsiooni mõistest
Autokommunikatsiooni mõistet tutvustas ja määratles Lotman oma artiklis “Kaks kommunikatsiooni mudelit (orig. 1973). Artiklis eristab ta kahte kommunikatsiooni tüüpi: ‘mina–tema’ ehk ‘väline kommunikatsioon’ ja ‘mina-mina’ ek ‘sisemine kommunikatsioon’. Kui esimesele on omistatud kultuuris peamine tähtsus, siis teine on jäänud suurema tähelepanuta. Esmapilgul võib kommunikatsioon iseendaga näida ebaotstarbekas, kuna vastuvõtja justkui juba teaks kõike, mida saatja soovib jagada, kuivõrd saatja ja vastuvõtja puhul on tegemist sama subjektiga. Ent subjektid muutuvad ajas ning autokommunikatsioonil on oluline roll ajaliste katkestuste ja muutuste sidustajana.
Siin oli tema lähtekohaks Roman Jakobsoni eristus inimestevahelise dialoogi ja inimesesisese monoloogi vahel: kui esimene ületab ruumilisi distantse, siis inimesesisene kommunikatsioon on peamiseks vahendiks ajaliste distamtside ületamisel (Jakobson 1973).
Teiseks oluliseks lähtekohaks oli Lev Võgotski teoses Mõtlemine ja kõne (2014 [1934]) tutvustatud ‘sisekõne’ kontseptsioon: sisekõne on viis, kuidas laps oma tegevusi ja mõtlemist keele abil vahendab. Sisekõne aitab mõtlemisprotsessidel kvalitatiivselt uuele tasandile areneda.
Autokommunikatsiooni tüübid
Lotman eristab kahte autokommunikatsiooni tüüpi: mnemooniline ja kreatiivne. Mnemoonilise autokommunikatsiooni käigus korratakse endale juba teadaolevat informatsiooni eesmärgiga see meelde jätta:
See on meeldejätmiseks sõlme sidumine, sõlmkiri, raamatu lugemine kirjaoskamatu inimese poolt, kes seda peast teab (väga sage praktika kirikus kuni 18. sajandini). (Lotman 2010: 73-74)
Kreatiivne autokommunikatsioon on aga seotud inspiratsiooni või avastusega: juba olemasolevad teadmised lõikuvad uue infoga ning selle tulemuseks on olemasoleva teadmise ümberkorrastamine või laienemine. Sellisel juhul on autokommunikatsioonil tähendusloomeline funktsioon ning selle käigus ei muutu üksnes ‘mina’, vaid ka sõnum. Seda protsessi näitlikustab eneseteraapia või nn eneseotsingud.
Nagu eelpool sai osutatud, toimub autokommunikatsioon erinevatel tasanditel, lähtuvalt Lotmani arusaamast, et indiviid, tekst ja kultuur on isomorfsed, “üksteise sisse paigutuvad semiosfäärid” (1992b: 18). Indiviidi tasandil toimuv autokommunikatsioon ehk suhtlus iseendaga on kõige ilmsemaks juhtumiks. See toimub iga kord, kui inimene midagi iseendale “teatab”. Näiteks päevikus oma kogemusi ja tundeid kirjeldades, ent ka selliste argistes situatsioonides, kui inimene vaipa või tapeeti vaadates märkab neis mingit mustrit.
tekstil kanalis MINA–MINA [on] tendents kattuda individuaalsete tähendustega ning see saab indiviidi teadvusesse kogunevate korrastamata assotsiatsioonide korrastaja funktsiooni. Ta kujundab ümber seda autokommunikatsiooniprotsessis osalevat isiksust. (Lotman 2010: 138)
Nii ei ole ka päeviku pidamine üksnes mnemooniline praktika, kogetu meeldejätmise vahend, vaid ka selle mõtestamise, uute tähenduste loomise vahend. Lotmani jaoks on seejuures oluline just see, et autokommunikatsiooni puhul toimub teadmiste kasv just seeläbi, et uus tähendus ei hävita või tühista varasemat.
Kunstilise teksti tasandil toimub ühtaegu nii kommunikatsioon autori ja lugeja vahel kui ka lugeja suhtlus iseendaga. Esimesel juhul toimib tekst autorilt lugejale edastatava teatena, teisel juhul koodina, mille kaudu iseenda mõtlemist või tegevust korrastada või mõtestada. Kunstilise teksti vastuvõtul toimub pidev ümberlülitumine ja seose loomine nende kahe kommunikatsioonitüübi vahel ning esteetiline efekt tekib nendevahelises pingeväljas. Samas võib ühe või teise žanri või perioodi tekstide vastuvõtus domineerida ‘mina-sina’ või ‘mina-mina’ kommunikatsioonitüüp.
On iseloomulik, et negatiivne suhtumine stampteksti on heaks kirjanduse teatele orienteerituse töökriteeriumiks. Autokommunikatsioonile orienteeritud kirjandus ei võõrasta stampe, vaid ilmutab kalduvust muuta tekste stampideks ning samastada „kõrget”, „head” ja „tõelist” „stabiilse” ning „igavesega” – see tähendab, stambiga. (Lotman 2010: 144)
Autokommunikatsioonile on Lotmani vaates seega omane teatav kordus ja korratavus, mis võimaldab ajaliste katkestuste üleselt sidusust luua, ent ka muutuseid tekitada. Kui teksti vastuvõtt on orienteeritud kommunikatsioonile, siis on esiplaanil tekstis sisalduva info vastuvõtmine (“teadmiseks võtmine”). Kui aga vastuvõtt on orienteeritud autokommunikatsioonile, toimib tekst koodina, mille abil iseennast korrastada – koodi iseendas teatud määral korrata.
Lotmani vaates on kultuur kui “kollektiivne isisksus” inimteadvuse ja teksti kui “mõtlevate seadeldisetega” isomorfne, mistõttu autokommunikatsioon toimub ka kultuuri tasandil. Ka kultuuris toimuvad ühtaegu nii kommunikatiivsed kui autokommunikatiivsed protsessid ning kultuuri tervikuna võib olla orienteeritud ühele või teisele kommunikatsioonitüübile. Kommunikatsioonile orienteeritud kultuurid on dünaamilisemad ja muutlikumad, suunatud teadete hulga suurendamisele. Nende puhul on “tõene” teadmine see, mis tuleb väljaspoolt (kelleltki teiselt) ning kultuur ise jaotub saatjateks ja vastuvõtjateks. Näiteks võib tuua 19. sajandi Euroopa kultuuri. Autokommunikatsioonile orienteeritud kultuurid on vähemmuutlikud, ent samas võivad olla vaimselt aktiivsemad, sest välise informatsiooni pasiivse vastuvõtmise asemel tegelakse eri tasanditel asuva informatsiooni ümberkorrastamisega. Kultuurilise autokommunikatsiooni näiteks on mütoloogilised kujutluspildid, mille kultuur iseendast maalib. Taoline enesemudel avaldub ka kultuuritekstides nii struktuurse samastumise kui ka mudelile vastandumisena. Ent moel või teisel toimub tekstide ja tasandite vahel transformatsioon.
Samas rõhutab Lotman, et reaalsed kultuurid ja ka kultuuritekstid ehituvad nende kahe kommunikatsioonitüübi vahelise pendlilaadse võnkumise printsiibile ning jätkusuutlikumad on need kultuurid, milles kumbki tendents võitu ei saavuta – sest nii on kultuur võimeline ühtaegu muutuma ning samas jääma iseendaks.
Kultuurilise autokommunikatsiooni funktsioonid
Kultuuri saab vaadelda tekstide süsteemina, mida pidevalt tõlgendatakse, vaendatakse, teisendatatkse ja kombineeritakse. Mida rohkem tekste tõlgendatakse ja vahendatakse ning mida aktiivsem on teksti dialoog seda ümbritseva kultuuriga, seda tugevamalt on tekst kultuuriga seotud.
Digitaalne tehnoloogia pakub kultuurilise autokommunikatsiooni jaoks uusi võimalusi. Iga tekst võib erineva võimalike vormide ja tõlgenduste seeriana, millest ükski ei ole lõplik või ideaalne. Näiteks võime Youtube’is leida infot Shakespeare “Hamleti” erinevatest ekraniseeringutest nagu ka selle erinevaid tõlgendusi uue meedia vahenditega – animeeritud, lühendatud versioone, videomänge lastele, remixe jne. Kõik need eksisteerivad simultaanselt ning neis avaldub nii kultuuri mnemooniline kui ka kreatiivne autokommunikatsioon – “Hamleti” meeles pidamine ja loominguline transformeerimine uute kultuurikeelte või uue informatsiooni toel.
Autokommunikatsiooni mnemooniline ja kreatiivne funktsioon on kultuuri arengu keskmes.Ühelt poolt muudag iga tõlge või kordus teksti meeldejäävamaks. Teisalt on iga version loominguline ümbertöötlus ja -tõlgendus, mis lisab midagi uut. Teksti integraalne mõistmine eeldab selle erienvate versioonide kõrvutamist ja seostamist. Kultuuri intensiivse kasvamise, uute tekstide loomise perioodil on see keeruline. Samal ajal on kultuuriline autokommunikatsioon möödapääsmatu, sest need erinevad versioonid toimivad viisina, kuidas kultuur teksti tõlgendamiseks ja mõtestamiseks võimalusi, kirjelduskeeli otsib, seeläbi ise kvalitatiivselt kasvades ja muutudes.
Loe lisaks:
Artiklid kultuuritüpoloogiast I (1970)
Eestikeelne kogumik “Kultuuritüpoloogiast” koondab peamiselt kogumiku “Artiklid kultuuritüpoloogiast” I osas avaldatud kirjutisi. ➦
Kultuurisemiootika ja teksti mõiste (1981)
Viimasel viieteistkümnel aastal võib semiootika arengus täheldada kahte tendentsi. Üheks tendentsiks on lähtemõistete täpsustamine ning nende loomisprotseduuride määratlemine. Püüd täpselt modelleerida viib metasemiootika kujunemisele: uurimisobjektiks ei ole enam tekstid kui niisugused, vaid tekstide mudelid, mudelite mudelid jne. Teiseks arengutendentsiks on tähelepanu keskendamine reaalse teksti semiootilisele funktsioneerimisele. Kui esimesel juhul on vastuolulisus ja teksti struktuuriline järjekindlusetus, erineva ehitusega tekstide ühtimine mingi kindla tekstikogumi piires ning mõistelise tähenduse määramatus juhuslikud ja “mittetöötavad” tunnused, mis jäävad kõrvale teksti modelleerimise metatasandil, siis teisel juhul osutuvad nad erilise tähelepanu objektiks. Saussure’i terminoloogias väljendudes võiks siis öelda, et esimesel juhul huvitab uurijat kõne kui keele struktuuriseaduste materialiseerumine, teisel juhul aga võetakse vaatluse alla ainult kõne need semiootilised aspektid, mis lähevad lahku keelestruktuurist. ➦
Lotmani arvukatest joonistustest pea pooled on autoportreed, mis annavad kirjasõnas jäädvustatud kõrval pildikeelse enesekirjelduse ja enesepeegelduse. Peeter Torop on märkinud:
Need on impulsiivsed joonistused, mida leiab üksikutel paberitükkidel, käsikirjades, kirjades tuttavatele, eksamipiletite ja pangakviitungite pöördel jne. Vahel moodustavad need pildid kindla mentaalsusega loo.
Loe lisaks:
